Aeglase mõtteviisi väärtustamine on sündinud taipamisest, et ressursid saavad ükskord otsa ja see on meie kujundada, millal see hetk saabub. Nii peame ka ümber mõtestama harjumuse „kiiresti, kohe ja odavalt”.

„Mul ei ole aega” – see lause on ühtaegu nii selgitus kui ka vabandus. Kuuldes, et kellelgi pole aega, on edasine pinnimine ja veenmine lõppenud, see nähtamatu ressurss valitseb igapäevaelu üle halastamatult. Aja hegemooniat ei tajuta mitte ainult üksikisiku tasandil, vaid ka laiemates poliitilistes, sotsiaalsetes ja majanduslikes struktuurides. Selle vastandist aeglusest on saanud ühtaegu privileegi sünonüüm ja teisalt vastuhakk. Aeglane toit. Aeglane elu. Aeglane disain. Aeglus on see, kui on aega mõelda ja süveneda, tähele panna. Otsustada ja teha, või siis üldse mitte teha.

Risto Tepperi valgusti Yaki. Foto: Valdek Laur

Aeglase disaini eesmärk on luua tooteid vastutustundlikult, viisil, mis pakub naudingut nii disainerile, valmistajale kui ka lõppkasutajale. Aeglane on disain, millest õhkub kvaliteeti, see on valmistatud kohalikest ressurssidest ja sellel on side tegija, kasutaja ja ajalooga. Aeglane disain on ka materjalidega eksperimenteerimine – traditsioonilise materjali kasutamine uues kontekstis või siis täiesti uue materjali kasutamine traditsioonilises kohas. Radikaalseks näiteks on Full Growni toolid (disainerid Alice ja Gavin Munro), mida kasvatatakse puukoolis. Valmistoode on ühes tükis ilma ühegi kruvi ja naelata ning toodetud jääkideta.

Aeglase disaini eesmärk on luua tooteid vastutustundlikult, viisil, mis pakub naudingut nii disainerile, valmistajale kui ka lõppkasutajale.

Carolyn Straussi ja Alastair Fuad-Lukei aeglase disaini manifesti kohaselt suudab aeglase disaini liikumine „rahuldada pigem tegelikke vajadusi kui mööduvaid moekaid või turupõhiseid vajadusi”, arvestades sotsiaalse, kultuurilise ja keskkondliku säästlikkusega.[1]

Straussi ja Fuad-Luke’i järgi on aeglase disaini kuus printsiipi järgmised: ava (reveal), laienda (expand), mõtiskle (reflect), sekku (engage), osale (participate), arene (evolve).

Aeglus disainis ja elus

Euroopa linnades hakkasid toimuma muutused, kui keskväljakutele paigutati mehaanilised kellad. Kölnis anti aastal 1374 välja määrus, mis kinnitas tööpäeva alguse ja lõpu, senise „naturaalse aja” võttis üle kellaaeg. Algas aja hegemoonia, mis on meile tänapäeval nii rõhuvalt tuttav. Muide, kiirustamise vastu protestiti ka poolteist sajandit tagasi, tööstusrevolutsiooni kõrgajal. Ametiühingud nõudsid rohkem puhkeaega ja loovinimesed väljendasid protestiks aegluse ilu.

Karl Kuke ja Erik Heiki Veelmaa vetikast valgusti KF-4. Foto: Valdek Laur

Aeglane disain kui nähtus kasvas välja 1990. aastatel Itaalias levima hakanud „aeglase toidu” fenomenist, mille eesmärk oli hakata vastu kiirtoidukettide levikule ja muutustele, mida selline toidutarbimisviis tõi üldisesse elustiili.[2] Saksa sotsioloog Hartmut Rosa näeb aeglustumist kui üht kiirenemise vastu- ja kaastegurit.[3] Nüüdisaegset elu iseloomustab pidev kiirenemine, nii rütmi kui ka sisu tasandil. Tehnoloogia võimaldab meil justkui saavutada järjest enam, aga loob samas illusioone seoses sellega, mida peaksime saavutama. Nii on tänapäeva inimene rahulolematu ja tunneb end ebapiisavana. 

Aegluse teema esilekerkimine 21. sajandil on otseselt seotud taipamisega, et ressursid saavad ükskord otsa ja hetk, millal see „ükskord” saabub, on inimkonna enda teha.[4] Selleks et katta võimalikult paljude inimeste esemelised vajadused, tuleb disainiprotsess ümber mõtestada. Teha tuleb vähem, paremini ja ringselt, arvestades, et iga lõpp on uus algus, ning unustamata hetkekski ümbritsevat konteksti.

Eestis võib näha aeglase mõtteviisi leviku taga ka disaini kui valdkonna teatavat soovi leida oma koht ja sõlmida rahu minevikuga. Vaid ühe inimpõlve jooksul on tehtud tarbimiskultuuris mitmeid kannapöördeid. 1990. aastatel Nõukogude okupatsiooni pidevast defitsiidist kauboikapitalismi sisenedes sai „uuest” ja „kiirest” omalaadne fetiš. Prügikasti lendasid ARS ja Tarbeklaas, et teha ruumi kümnete tuhandete kilomeetrite tagant imporditud masstoodangule. Uus aastatuhat tõi austuse väiketoodangu vastu ning aktiivsemad otsingud vormi, stiili ja kohalike viidete leidmiseks. 

Eesti kontekstis võib aeglase mõtteviisi leviku taga näha ka disainivaldkonna soovi leida oma koht ja sõlmida rahu minevikuga.

Moetööstuses on aeglane disain saamas normiks. Ka tavatarbija oskab pöörata tähelepanu lõigete universaalsusele, materjalide kvaliteedile ja ümbertöötatavusele. Parandatud rõivaste kandmine pole märk vähesest sissetulekust, vaid rohelisest mõtteviisist. Ometi, hoolimata moetööstuse olulisest rollist üldises globaalses tarbimises, ei piisa vaid ühes valdkonnas toimunud muutustest… Jätkusuutlikkust, keskkonnale ja laiemalt homsele mõtlemist tuleb laiendada igapäevaelus distsipliinideüleselt, tassist lennukini.

Aeglased tooted

Kätriin Reinarti valgusti Soft Spot. Foto: Valdek Laur

Aeglase disaini loomisel on oluline mõtestada aeglust nii looja kui ka kasutaja vaatepunktist. Asendamatuteks allikateks on sotsiokultuuriline pärand ja kohalikud ressursid, samuti planeeti hoidev maailmavaade. Tootedisaini kontekstis on aeglasel disainil sarnased väljakutsed kui rõivatööstusel. Lahendada tuleb keskkonnamõjust tulenevaid probleeme… Samas maksab kaalutletum disainilahendus rohkem ja selle valmistamine võtab kauem aega. Olles harjunud saama kõike kiiresti, kohe ja odavalt, võib tarbija eelistada selle tõttu siiski kiiret toodangut. Kuigi oleme muutunud ostuvalikute tegemisel teadlikumaks, läheb äraviskamiskultuuri pidurdumiseks aega.

Aeglane disain valib lihtsad vormid ja kujundid, propageerib kvaliteetset ja jätkusuutlikku lähenemist ning õiglast kaubandust. Näiteks hispaania päritolu disainer Tomás Alonso peab loodavate objektide juures oluliseks järgmisi samme: vähendada maksimaalselt kontuuride keerukust, minimeerida materjalide hulka ning erinevate komponentide arvu, vähendada objekti visuaalset ruumimüra ja sama tulemuse saavutamiseks optimeerida astutavaid samme.

Minevikust õppimine on üks viis aeglast disaini luua. Võimalik on koguda kokku ning taasavastada unustatud väärtusi, teadmisi ja mõtteid, et neid praegustele teadmistele tuginedes taasluua või edasi arendada. 2022. aasta sügisel mõtestati Eesti Kunstiakadeemia tööstusdisaini teise kursuse õppestuudios „Aeglus” Estoplasti tööstuslikku pärandit. Ühest olulisimast Nõukogude Eesti tehasest on jäänud alles vaid mälestus ja tuhanded lambid korterites, suvilates, pööningutel. Tudengite ülesandeks oli otsida ettevõtte ajaloost märgilisi mudeleid ja lähtuda katsetehase mõtteviisist, et töötada välja lahendused, milles oleksid tajutavad kohaliku konteksti alged, vihjelised vormimängud ja ringsed materjalid. Valminud valgustid pidid kandma nii vormi kui ka materjali tasandil aegluse ideed.

Näiteks Mariann Hendriksoni Muna sai inspiratsiooni Estoplasti valgusti E-472 vormist. Selles kohtuvad Estoplasti märgiline kerajas kuju ja võimalus valgustit lõputult muuta. Kui E-472 oli efektne ühekaupa, siis Muna on omanikul võimalik piiramatult pikendada, riputada või rõngasse keerata. Modulaarsusel ei ole piire ja valgusti vorm on aegumatu. 

Kuigi oleme muutunud ostuvalikute tegemisel teadlikumaks, läheb äraviskamiskultuuri pidurdumiseks aega.

Yaki looja Risto Tepper otsis sidet Vana Toomase lambiga ja jõudis vaid vihjeliselt sarnase lahenduseni. Kokku saavad Vana Toomase dünaamiliseks muutunud tahud ja yakisugi põletustehnika. Yaki on põrandavalgusti, mida saab lihtsa vaevaga muuta, nii et väljapoole jääb kas põletatud puidust pind või messingist viimistlus. Messing muutub ajas ja õhuga kokku puutudes kasvab valgusti unikaalsus.

Kätriin Reinarti Soft Spot ammutab inspiratsiooni Estoplasti pärandi ümarast vormiloogikast ning on asendanud plasti käsitsi valmistatud keraamika ja klaasiga. Ümar vorm on ajatu, valmistamisviis kohalik, viimistlus vastandlik ning tulemus universaalne. See teeb Soft Spotist sobiva valgusti mis tahes keskkonda. Karl Kukk ja Erik Heiki Veelmaa leidsid lahenduse materjalidega eksperimenteerimise teel. Uue valgusti loomisel sai lähtepunktiks Estoplast kui katsetehas. Püstitus küsimus: mis on uus keskkonnasõbralik Eesti plast? Vastus tuli loodusest: vetikas. Loodi uus, poolläbipaistev bioplast, mis on valmistatud Saaremaalt, kohalikust loodusest pärit punavetikast. Tulemuseks on ajas muutuv, pooleldi läbikumava tekstuuriga valgusti. Valgusti vetikapõhine materjal reageerib ümbritsevale keskkonnale vormi aeglase muutumisega. 

Aeglus tulevikus

Kas aeglane disain võiks muutuda disainis valdavaks standardiks? Või saab aeglustumine mängida nüüdismaailmas ainult üksiku mässaja rolli, kui elu liigub ainult kiirenemise suunas? Niels Peter Skou usub, et aeglane disain võib pakkuda varjupaika kiiruse eest ja kasutajale kogemusi, mis astuvad tema tavapärasest tempost sammu eemale. Aeglase disaini printsiipe on võimalik rakendada ka juba toimivas disainiprotsessis, aeglustades nii elu meie ümber kui ka meie sees. Lõputult kiirustades tormame võidu globaalse läbipõlemise poole. Aeglane on ilus. Ja paratamatu, kui soovime planeeti Maa ka edasistele põlvedele hoida. 

[1] Strauss, C.; Fuad-Luke, A. 2008. The slow design principles. – Proceedings of the Changing the Change, lk 14.
[2] Skou, N. P. 2019. Sign of the Times: Slow Design in the Age of Social Acceleration. – Design, History and Time: New Temporalities in a Digital Age (toim. Hendon, Z.; Massey, A.), lk 143–156. London: Bloomsbury Visual Arts.
[3] Hartmut, R. 2014. Alienation and Acceleration: Towards a Critical Theory of Late-Modern Temporality. Aarhus: NSU Press.
[4] Honoré, C. 2009. Kiirusta aeglaselt. Ehk kuidas ülemaailmne liikumine esitab väljakutse kiirusekultusele. Tallinn: Pegasus.

Maria Pukk on Eesti Kunstiakadeemia tööstusdisaini dotsent ja eriala juht ning disainer arhitektuuribüroos OAAS Arhitektid.

Triin Jerlei on Eesti Kunstiakadeemia tööstusdisaini dotsent ja kuraator.