asjad on tavaliselt üsna vaiksed. võib ju eeldada, et helikunst tekib siis, kui inimene sekkub asjade vaikusesse ja paneb nad helisid tekitama. aga tegelikult on asjades ka ilma inimese sekkumiseta piisavalt helikunstipotentsiaali.

andrus laansalu. foto: erakogu

helikunst on niigi valdkond, kus piire pole väga selgelt ära märgitud, ja nüüd ma ajan kõik kohe veel segasemaks ja ebamäärasemaks. tavaliselt käivad arutlused selle üle, kuidas eristada helilooja ja helikunstniku tööd. üks neist on selgelt pika ajalooga traditsiooniline mõiste ja sellisena hästi kinnistunud. teine on pigem uus määratlus – renessansis poleks keegi kaht kivi kokku löövat inimest kunstnike hulka liigitanud. parimal juhul oleks arvatud, et ta peletab põllult vareseid. õnneks oleme natuke edasi liikunud ja maailma akustiline potentsiaal ei pea ilmuma meile tingimata kokkulepitud helikõrguste täpsete arvsuhete piirides.

helikunsti akadeemilisse või praktilisse määratlusse ma siin panustada ei kavatse. palju rohkem kui see, mis toimub galeriides ja kokkuleppelisel kunstiväljal, on mind alati huvitanud just isetekkeline, organiseerimata ja korrastamata kunst. grafitid, kaootilised loomingulised plahvatused mahajäetud tööstusterritooriumidel, gecekondu-arhitektuur, kowlooni-taolised vohangud, parkuurimine, käigud ja urud, mida rajatakse ilma plaanita igasuguste korrastatud ja heakskiidetud struktuuride alla ja kõrvale. diagonaalis eemaleliikumised juba äratuntust.

maailma akustiline potentsiaal ei pea ilmuma meile tingimata kokkulepitud helikõrguste täpsete arvsuhete piirides.

niimoodi muutub ka helikunst millekski selliseks, et eristus helilooja ja helikunstniku vahel kaotab suuremalt jaolt mõtte. minu fookus läheb sellele, kuidas maailm üldse häält teeb või siis millist häält teevad asjad. kui mingi asja heli või selle heli tekitamise moodus on kuidagi ligitõmbav ja huvitav, siis see ongi helikunst. see tuleb üldisest foonist lihtsalt välja kuulda. tõsi, väljakuulmine võib küll vajada mõningast treeningut või siis lihtsalt spetsiifilist eelhäälestust – mõned inimesed on helide eristamises ja märkamises loomupäraselt väga tundlikud.

kes vait olla ei saa

asjad on igal pool ja üldiselt tundub, et nad pigem vaikivad. loomulikult on olemas väga lärmakad asjad, nagu mootorsaag või trompet, aga nende lärm on mingisuguse sihipärase tegevuse tulemus ja kui tegevus lõpeb, lõpeb ka lärm. ilma kasutaja aktiviteedita seisavad mootorsaag ja trompet täiesti vaikselt ja liikumatult ega osale kuidagi akustilise tegelikkuse kujundamises.

kellamehhanismis on tiksumine kuulda isegi siis, kui mehhanism on lahti võetud. foto: andrus laansalu

nii et asjade helidest rääkides tuleks kõigepealt vaadata võib-olla hoopis selliste asjade suunas, millele on konstantne helitekitamine ehituslikult sisse programmeeritud. näiteks tuulekell. muidugi sõltub tuulekella heli õhu liikumisest, aga õhk liigubki kogu aeg vähemalt natuke. see muudab tuulekella helide rütmilise ja dünaamilise variatiivsuse üsna pidevaks ja ka märkimisväärselt nüansseerituks.

samamoodi tekitavad pideva helifooni objektid, mis pole üldse loodud akustilistel eesmärkidel, näiteks lipuvardad. lipuvarraste nöörid plagisevad tuules lakkamatult. kui lipuvarda läheduses midagi salvestada tahad, võid selle kohe ära unustada. lipuvarda läheduses saab salvestada ainult lipuvarrast.

heliobjektideks sobivad ka maastikukunsti kategooriasse mahtuvad superstruktuurid. vahepeal oli ulmekirjanike ja esoteerikute hulgas päris populaarne kujutlus, et loodusvormid või tunnelid võivad juhuslikult moodustada akustilisi süsteeme, milles õhulaine hakkab võnkuma näiteks 7-hertsise sagedusega. inimese alumine kuulmislävi on umbes 16 hertsi peal. sealt allapoole pole enam midagi kuulda. nii et selline akustiline süsteem kiirgaks puhast vaikust. aga võnge läheb füüsiliselt läbi keha ka siis, kui teda pole kuulda – me nimetame seda infraheliks ja arvatavasti esimese pähetuleva seose tõmbame vaalade lauluga (see on õige seos). see, mida pole näha ega kuulda, aga mis on kohal, tekitab loomulikult paranoiat, nii et ega pole midagi imestada, kui inimestel on kahtlus, et 7-hertsine kestev võnkumine tekitab depressiooni ja ajab hulluks. muidugi on olemas ka konkureeriv teooria, mis ütleb, et vaikus vahemikus 7–13 hertsi hoopis ravib depressiooni ja taandab füüsilisi ja vaimseid pingeid. igatahes, kui keegi sellise hääletut siinust genereeriva süsteemi kusagil püsti paneks ja tööle saaks, siis see oleks küll helikunst tema puhtal, kristallilisel kujul.

asjade helidest rääkides tuleks kõigepealt vaadata võib-olla hoopis selliste asjade suunas, millele on konstantne helitekitamine ehituslikult sisse programmeeritud.

veerev akustiline installatsioon

kui midagi saab mõõta, siis saab mõõtmisega ka üle pingutada. üsna lihtne on avastada artiklitest, mis püüavad endast tõsist ja akadeemilist muljet jätta, väiteid stiilis, et kui auto sõidab kiirusega 100 km/h, siis ta tekitab 16-hertsise vibratsiooni, mis siis muidugi põhjustab jällegi oma kuuldamatu kohalolekuga väsimust ja igasugu kahjustusi. mingitel spetsiifilistel tingimustel võibki see 16-hertsine vibratsioon tekkida, aga üldiselt tundub, et selliste tekstide autorid ei ole sõitnud autoga üle 30 kilomeetri tunnis ja sõitvat autot nad ka kuulanud ei ole. absoluutselt igal autol on oma spetsiifiline kaasnevate helide graafik ja see muutub sõltuvalt tuule suunast, maastikupeegeldustest, rehvidest, pinnakattest ja eriti sellest, kas aknad on kinni või lahti ja millised aknad täpselt, lisaks auto aerodünaamilised omadused. seega, auto on heliobjekt, mille akustiline parametristika on erakordselt keeruline. see, kas sellesse spektrisse mahub mingil kindlal kiirusel võnkesagedus 16 hertsi või siis mitte, vajab täpset mõõtmist.

kuulsin kord öises maanteeäärses bussipeatuses tsikliga sõidupausi tehes kaugusest lähenemas uskumatult keerulist peaaegu harmooniliste siinustena kõlavat akordmustrit. õnneks jõudsin vähemalt mingi salvestaja taskust välja õngitseda, nii et selle heli sain ma kätte. selgus, et see oli kandiline suure õhutakistusega vana kooli džiip, mille katusele oli kinnitatud õhutakistust veelgi suurendav pagas. ilmselt akustilistel kaalutlustel oli selle katteriie halvasti kinnitatud, mis lisas üldisesse võnkumiste spektrisse oma olulise osa. igatahes oli tulemuseks erakordselt ilus heli ja ma ei näe ühtegi head põhjust, miks seda veerevat akustilist installatsiooni ei võiks helikunstiks nimetada.

tihe, tore, täiuslik

on veel üks väga suur valdkond, milles helidega töötamine vajaks võib-olla üldse spetsiifilist uut nimetust, aga mille helikunstiks liigitamine kaotaks ära palju asjatuid pingeid ja segadust. videomängude helindamises tuleb tihtipeale teha vägagi keerulisi akrobaatikanumbreid, aga millegipärast ei räägita neist kunagi kui helikunstist. põhjust sellele ja seda, kuidas see töö erineb klassikalise helikunstniku tööst, on raske öelda. videomängudesse tuleb ehitada lõputult virtuaalseid heliobjekte, millel on mõistagi täiesti füüsilised akustilised omadused. mis puutub keerukusse, siis asjade ja objektide helide salvestamine ju iseenesest midagi kohutavalt keerulist ei ole. keeruline on see osa, et mäng käib simulatsiooni ja reaalsuse piiril. mängijal peab jääma mulje, et ta kuulab täiuslikumat ja kuidagi tihedamat objekti kui see vilets ja lihtne objekt, mida ta on oma elus juba miljon korda näinud ja mis pole kunagi tõusnud igapäevasest tüütusest kõrgemale. aga nüüd on see objekt mängus. ta on millegi poolest mängu narratiivi arengus tähtis ja peab tulema esile mingi elususe või häirivuse või mõne muu spetsiifilise parameetri kaudu. videomängus ei ole ka prügikast kunagi lihtne mõttetu kolisev kola. kui sa saad selle jalaga ümber lüüa, siis kasti ümbermineku heli peab olema lõpmatult rahuldust pakkuv. mängija peab füüsiliselt tundma, et ta tegi midagi toredat või ehedat (isegi kui see on mängu narratiivi seisukohalt inetu tegu – moraalsed otsustused teeb mängija hiljem iseseisvalt). ja selleks tuleb lihtsa objekti lihtsat heli tihendada. see on midagi sellist, nagu olid borgese aksiomaatilised loomad – kotkas, kes oli samal ajal kõik kotkad. ka videomängus ümberkukkuva prügikasti kolin peab olema aksiomaatiline – selles peab väljenduma füüsiliselt kõigi ümberlöödud prügikastide kolina essents.

arvutimängu mängijal peab jääma mulje, et ta kuulab täiuslikumat ja tihedamat objekti kui see vilets ja lihtne objekt, mida ta on oma elus juba miljon korda näinud ja mis pole kunagi tõusnud igapäevasest tüütusest kõrgemale.

nii et asjade helid mängukeskkonnas ei saagi olla päris realistlikud helid. mul on näide roo kahinast. oli vaja täita heliga mereäärne roostik. kõigepealt läksin muidugi salvestama reaalse roo kahinat, sest reaalsus peab olema siiski väga lähedal. salvestasin. aga tuult oli vähe ja roog ei kahisenud üldse nii, nagu oleks võinud eeldada. lõpuks osutus, et roog kahiseb enam-vähem õigesti siis, kui teised inimesed salvestamise ajal roogu jõuliselt kõigutavad. nii et kahina tekitas tuule asemel inimlik sekkumine. montaažis selgus omakorda, et ühest või kahest helikihist ei piisa isegi ligilähedaselt õige fiilingu tekkimiseks. lõpuks oli erinevaid kahinaid üksteise peale sulatatud minimaalselt üheksa kihti. alles siis hakkas rannikuroostik kahisema selliselt, et sinna kõndiv mängija tundis elusa keskkonna kohalolu.

möödalasud salvestiste jahil

kast klaasikilde on lõputu rõginate ja praksatuste kollektsioon. foto: andrus laansalu

loodushäälte salvestajatest on räägitud, et kui hüüpi polnud käepärast (või ta lihtsalt vaikis kiuslikult roostikus), aga oli vaja loodushäälte saatega kiirelt eetrisse minna, siis võeti tühi õllepudel ja puhuti sellesse vannitoas. hüüpide ja õllepudelite asjatundjal võis muidugi kahtlusi tekkida, aga lihtsa raadiokuulaja pettis kindlalt ära.

asjad, mille sees on erakordsed helid, vedelevad igal pool. kastitäis äravisatud klaasi on lõputu hargnevate teede aed, kui parasjagu on tarvis mängida raginate ja prõksatustega. aga piiramatute variatsioonidega objekt võib seista lihtsalt linnaruumis ja teeselda, et ta on vaikne. tallinnas admiraliteedi basseini ääres seisavad mõned vanad torpeedod. kui õige kiirusega nende propellereid kruttida, vallandub selline kaskaad ultraheli piiril balansseerivaid vilesid ja kriiksumisi, et sellest piisaks mõne täispika düstoopiafilmi kõigi ründedroonide omavahelise suhtluse esitamiseks. kui ma seda kollektsiooni puhastatult videomängu helikihtides kasutasin, pidid mu kaastöötajad esimese hooga peaaegu eluaegse kuulmiskahjustuse saama. edaspidi küsisin sellistel juhtudel alati ühelt väga tundliku kõrvaga kaastöötajalt abi, et ta ütleks, kas ma hakkan jälle inimliigi akustilist taluvusläve ületama või viibime veel meditsiiniliselt lubatud helide tsoonis.

kastitäis äravisatud klaasi on lõputu hargnevate teede aed, kui parasjagu on tarvis mängida raginate ja prõksatustega.

kunagi ammu jäi mul salvestamata kauguses töötav pinnasekihte läbistav löögipuur. puuri kangide, trosside ja ülekannete süsteem tekitas biidi, millega võiks käivitada kohaliku tähtsusega trance’i-peo. siiamaani on kahju, et see akustiline korrapära salvestamata kadus. seda spetsiifilist tehnoloogilist rütmi ei ole võimalik enam millegagi taasesitada. kui asi kaob kultuurist, võtab ta oma helid kaasa ja mõnikord ei ole need enam ühelgi viisil korratavad.

mäng aju keeltel

heliobjekte ei pea otsima tingimata ainult selliste asjade hulgast, mis teevad häält või kannavad endas õhuvõngete tekitamise võimalust. kõrbelistel ja liivastel lagedatel aladel veerevad ringi keskmise suurusega kuni suured strukturaalsed kerad. nad levitavad üksindust ja lõputu lageda välja tunnet ning sobivad hästi alustama vesterni või düstoopilist ulmefilmi. veererohi ei ole mingi üks kindel taim – mitmed liigid on leidnud, et nii on hea levida. kui taime maapealne osa kuivab ära ja moodustab strukturaalse kera, läheb veererohi tuules liikuma. põhimõtteliselt on ka veererohi akustiline seadeldis – ainult et see, mis on kuulda, ei vaja otseselt helilainet. piisab nägemisest ja ülejäänud töö teeb kujutlusvõime ise ära. kuulda on tuule vihinat, liivaterade hõõrdumist ja kuiva krõbinat, mis saadab veererohu lõputut teekonda üle lageda välja. see krõbin on samamoodi lõputu. mida ma tahan öelda: helikunsti objekt ei pea üldse mingit häält tegema. õige seadistusega leiab aju ise helid üles sealt, kus neid võib-olla polegi. 

helikunsti objekt ei pea üldse mingit häält tegema. õige seadistusega leiab aju ise helid üles sealt, kus neid võib-olla polegi.

üks kurvastav asi on ka. ükskõik mis tehnoloogiat me helide kuulamiseks ja nende tekitamiseks ka ei kasuta, oma kuulmispiirist me välja ei pääse. inimese ülemine kuulmislävi saaks ideaalsel juhul olla kusagil 22–25 kilohertsi kandis, aga tegelikult on hästi, kui õnnestub kuulda 17-kilohertsiseid võnkumisi. sageli pole inimesel kuulmisulatust niigi palju. ja nüüd mõtleme delfiinide peale. delfiinide ülemine kuulmislävi on 200 kilohertsi. delfiiniga võrreldes oleme me kurdid. ma mõtlen sageli, milline oleks delfiinide helikunst ja millised oleksid nende heliobjektid? jah, need oleks kohutavalt palju keerulisemad kui meie omad. meil pole võimalik isegi ette kujutada, millest meid ilma on jäetud.

Andrus Laansalu õpib EKAs kunstiteaduse doktorantuuris. Tema doktoritöö teema on kunstiobjektide purunemine. Aastatel 2015–2019 oli ta videomängu „Disco Elysium” heliinsener. Ta tegeleb eksperimentaalkirjanduse, tehnoloogilise teatri ja mehaanikaga.

9.–10. juunil 2023 toimub Telliskivi Loomelinnakus kunstifestival „Ma ei saa aru”, mille fookuses on seekord helikunst.