Müürileht

Digisfäär on nii tugevalt reaalsusega põimunud, et juba ammu pole mõtet eristada sotsiaalmeediat ja kõikvõimalikke seadmeid inimese n-ö päriselust. Seda arvesse võttes vestleme meediauurija Maria Murumaa-Mengeliga, kes osutab, et äkki olemegi ühiskonna ja inimestena muutumas.

Anita Kremmi nimi võib olla tuttav kaasaegset visuaal- ja etenduskunsti jälgivale inimesele ning kuna ta tegutseb ka stsenograafina, võib seda kohata ka filmi- ja teatriprojektide juures. Eelmisel aastal võitis Kremm oma kriipiva teosega „Mina / Tema”, kuhu kunstnik kaasas internetist ostetud lapseohtu seksinuku, EKA noore kunstniku preemia. 30. aprillil avati Hobusepea galeriis aga tema näitus „Leping”, mis räägib hoopis… lepingutest. 

Eelmisel nädalal jõudis kinodesse dokumentaalfilm „Siit ta tuleb, Roosi”, mille režissöör Margit Lillak on varem eesti vaatajate teadvusesse jõudnud linateosega „Südamering”. Uurime, mis tunne oli elada kaamerasilma all ja missugused dilemmad tekkisid teismelise elust filmi tehes.

Tutvume Riste Sofie Kääri ja Elo Valneriga, kel esietendus 7. märtsil Von Krahli teatris tõsieluline performance-lavastus pealkirjaga „Nälg”.

Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.

Mida helid meiega teevad? Sel reedel rullub ARSi Kunstilinnakus lahti teist korda toimuv helikunstifestival „Seintel on kõrvad”, mis kestab veebruari lõpuni. Korraldajad Sten Saarits ja Taavi Varm avavad festivali tagamaid. 

Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Karaoke, mida peetakse tihtilugu purjus leelotajate pärusmaaks Soome laeval, on õilmitsenud vahelduva eduga ka meie maismaal. Näib, et praegugi on käes järjekordne kuldaeg – karaoket lauldakse nii pulmas kui ka peiedel, nii Veneetsia biennaalil kui ka kodulinna kleepuvas karaokebaaris. Teeme ukse lahti.

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Tartu 2024. Mõnel pakatab rind seda sõnapaari nähes tänutundest, mõnd ajab see allergilise reaktsioonina köhima. Uurisime kultuuripealinna aasta lõpusirgel kultuurikorraldajatelt, loovisikutelt, ürituste väisajatelt ja Tartu 2024 tiimilt, mis see kultuuripealinn õieti on? Mis muljetega on läbi aasta mindud, kuidas on lood jõuvarudega ja kas jäädakse vee peale ka tuleval aastal?

„Emalõvi” torkab sõrmega valusaisse haavadesse ja tegemata tundetöösse, ilma et kedagi risti löödaks.

Kanuti Gildi SAALis esietendub 8. oktoobril luuletaja-tantsukunstniku-kriitiku Sveta Grigorjeva lavastatud ja tantsitud „SÜTITAJAD”, kus supermanifesteeritakse paremat maailma, mis ei saa realiseeruda ilma põhjaliku allakäiguta!