Koroonakriisi vahendamiseks valis meedia väiksemate teabekildude edastamise ruttu ja hulga kaupa. Tulemus? Arusaamatus, segadus, aegunud info alla mattuv uus teave, seostamata väitekübemed, sõnasõjad. Aeglane ajakirjandus võiks seda kõike muuta.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Telegraafi aegadest saati on olnud artikli, hiljem ka muu meediumi valdavad väärtuskriteeriumid selle uudislikkus, kiirus, uudsus. See fetiš on kandunud nüüdisaega ja kuigi ühismeedia ajastul on raske olla esimene, jätkatakse sellegipoolest samal moel, tähtsaim loosung on ikka „uudis”, „värske”, „breaking”. Uudise silt kleebitakse külge ka kõige tühisemale teabele, see oleks justkui selle põhiline väärtuslikkuse garantii, kuid sealjuures unustatakse sisukus, vorm, mõtestatus, mitmekülgsus, kvaliteet, nauditavus. Ehk sellepärast, et „uudise” suudab vorpida ka inimene tänavalt (nüüd enam mitte isegi inimene, vaid tehisintellekt), ja pahatihti vorbibki, aga teised mainitud väärindamisvõimalused nõuavad loojalt aega ja meisterlikkust. Aega nõuab sellise loo loomine, aega nõuab ka looja enda vajalikku vormi treenimine.

Kiirtoit pole tervislik

Lakkamatu uudisvoog on nagu kiirtoit, mida võime päevast päeva sisse vohmida ja millest kõhugi täis saada, aga tervislikuks toitumiseks vajame tasakaalustatumat, suurema vaevaga küpsetatud mitmekesist toitu. Lõputul kiirtoidu tarbimisel on kahjulik mõju. Lõputul lühiuudiste neelamisel samuti.

Kui ajakirjanikud jahivad uudiseid, pole neil eriti aega, et süveneda, allikaid leida, teemasid otsida, seostada. Selle tulemusena jagatakse pressiteateid ajakirjanduslike uudiste pähe[1] või kasutatakse valdavalt püsiallikaid ja see tähendab omakorda, et sõna saavad need, kes on võimule lähemal, domineerib nende versioon, arvamus, nägemus, meie arusaamu pääsevad esmajoones vormima ideoloogilised eliidid, mitte hääletud massid. Aeglase ajakirjanduse kreedosid järgiv meedia püüab aga anda hääle hääletutele, kajastada neid osi ühiskonnast, millest muidu ei räägita või räägitakse vähe, teisalt pakub see ajakirjandusvorm tarbijale võimalust tundmatut (vähemused, nišid jt) paremini mõista või sellega samastuda (personaalne jutustusviis, allikatena inimesed, mitte institutsioonide esindajad).

Aeglase ajakirjanduse kreedosid järgiv meedia püüab anda hääle hääletutele, kajastada neid osi ühiskonnast, millest muidu ei räägita või räägitakse vähe.

Kiire uudise jahil ajakirjanikul on lihtsam saada kommentaar poliitikult või ametnikult, raskem on leida mõni ekspert, kes võiks käsitleda probleemi märksa pädevamalt, vastanduda võimunarratiivile või miks mitte seda ka kodaniku tasandil toetada. Kelle nägemus valitseb liiklusuudistes: politsei, poliitikute või liiklejate? Selle parema või teistsuguse allika ja vaate leidmiseks ning analüüsimiseks, konteksti asetamiseks ja võrdlemiseks on vaja aega.

Kiirustades tupikusse

Samal ajal on Eesti ajakirjandus raskustes. Raskused on erinevad (rahastus, avalikkuse usaldus, poliitilised mõjurid), niisamuti nende põhjused, mis omavahel kombineerudes moodustavad uusi põhjuseid (rahanappus sunnib töötama kiiremalt ja vähemate jõududega, langeb kvaliteet, väheneb usaldusväärsus jne). Tarbijad heidavad ajakirjandusele ette vastandlikke patte: küll polda rahul veebis vohava reklaamiga, küll ei sobi klõpsumagnetiteks vormitud eksitavad pealkirjad, siis ei passi maksumüüri taga olevad lood või kurdetakse kvaliteedi puudumise üle ja leitakse, et kehva kvaliteedi eest ei peakski maksma. Ajakirjandus püüab pinnal püsimise põhistrateegiana võimalikult kiirelt ja odavalt „ühikuid” toota ning kärpida kulusid seal, kus võimalik. Kärbete ja kiirustamise tõttu tekivad vead ning vähenevad ajakirjanduse usaldusväärsus ja kriitikameel, suurenevad ülelihtsustatus ja stereotüpiseerimine, kukub kvaliteet ja kasvab ajakirjanike endi läbipõlemisoht. Ajakirjanik ei jõua enam täita valvekoera rolli.[2]

Kui mõelda pandeemiaajale, siis keset kogu seda infouputust tõusis mu silmis esile vaid paar positiivset näidet: üks põhjalikum tõlgitud ülevaateartikkel[3], mis võttis selleks hetkeks teadaoleva info kokku, pani selle konteksti, tõlgendas andmeid ja lükkas ümber mõned väärarusaamad, ning Eero Epneri veelgi põhjalikum ja inimlikum artiklisari „Eesti koroona vastu” Levilas. Uudised, mida iga päev trobikonnas väljutati, ei kutsunud esile sellist positiivset reaktsiooni nagu need mu tutvuskonnas jagatud pikad artiklid, mida soovitati lugeda uudisjuppide asemel. Selge see, et levik ühismeedias pole ainuke väärtuskriteerium, seda mõjutab kindlasti isiklik infomull või kajaruum, kuid tähelepanuväärne on seegi.

Pealkirju ja juhtlõike tarbima harjunu jaoks võivad laiemahaardelised jutustavamad lood tunduda esmapilgul hirmuäratavalt pikad, aga kui võtta kokku see aeg, mis kulutatakse nädalas infokildude lugemisele, poleks sama nädala jooksul ühe pikema ja põhjalikuma artikli lugemine, vaatamine, kuulamine arvatavasti teab mis ajakadu. Pikemas ja hoolikalt vormitud artiklis on nood nädala jooksul pillutud infopommid samas kimpu seotud, seostatud ning põhjendatud.

Olles harjunud seostama ajakirjandust automaatselt aja, aktuaalsuse ja kiire uudismeediaga, mõjub selle ühtäkki aeglusega sidumine trotsina.

Aeglase protesti positiivne mõju

Mulle meeldib aeglane ajakirjandus. Ainuüksi see omadussõna seal, see „aeglane”. Kombineerituna sõnaga „ajakirjandus” kujutab see endast omamoodi protesti – olles harjunud seostama ajakirjandust automaatselt aja, aktuaalsuse ja kiire uudismeediaga, mõjub selle ühtäkki aeglusega sidumine trotsina. Aeglast ajakirjandust uurinute sõnul ei peaks see tingimata säärase hoiakuga olema, vastandumine kipub pahatihti poosiks muutuma ja selle käigus unustatakse tegelikud eesmärgid. Seetõttu võiks aeglane ajakirjandus pigem „muud” ajakirjandust täiendada, toetada, aidata, sellele alternatiivi pakkuda.

Mainitud omadussõna psühholoogiline mõju ei näita ainult trotsi, see võiks seotuid (loojat, avaldajat, tarbijat) samuti aidata, kõik pooled teadvustavad, et see on a-e-g-l-a-n-e. Ajamõõde on muidugi suhteline ja ka aeglase ajakirjanduse mõõdupuid on erinevaid, see sisaldab nii nädala-paariga valminud tükke kui ka mitmete aastate jooksul kogutud teabe põhjal loodud pakse raamatuid, filme. Aeglane ei tähenda kunstlikult lohisevaks venitatud lugusid.

Aeglane ajakirjandus on hägusevõitu nähtus. Teadlased ja viljelejad pole päris selgusele jõudnud, kas tegemist on žanri (stiil, vorm) või lähenemisviisiga (põhimõtted ja meetodid), kuid see ei pruugi olla puudus, vaid pigem pluss, kuna nii ei ole see ajakirjanduse vorm ühte jäika lahtrisse lukustatud ja see pakub nii loojatele, levitajatele, tarbijatele kui ka uurijatele mänguruumi. Tänu sellele vabadusele on kõigil osalistel võimalus rakendada aeglase ajakirjanduse eri tahke, valdkonna olemust jääb siduma tunnuste võimalikult suur koos esinemine (nii näib Eesti meediamaastikul seda vormi iseloomustavat valdavalt pikk loomeaeg, pikk vorm, narratiivne jutustusviis, kvaliteet), keegi pole sunnitud viljelema „puhast” vormi, kus oleksid kindlasti esindatud kõik tingimused. Aeglane ajakirjandus joonistub välja selle peamiste tunnuste kaudu – mida rohkem koos esinevaid tunnuseid, seda konkreetsemalt on selle vormiga tegemist.

Peale selle on avaldajad üle ilma otsustanud eri ilmumistsüklite kasuks, on iganädalasi, on kord kvartalis ilmuvaid väljaandeid (Eestis nt Edasi), on ka selliseid, millel polegi kindlat tsüklit, ning tarbija (ma ei ütle lugeja, sest meediumeid on mitmesuguseid) teadvustab, et ta võtab nüüd teose ette ja naudib.

Viimane on samuti tähtis osa aeglasest ajakirjandusest – nautimine. Nautida aitavad taas juba mainitud omadused: põhjalikkus, kvaliteet, meisterlikkus. Aeglasel ajakirjandusel on palju ühisosi teiste (aja)kirjandusvormidega, mitmed teadlased on seostanud seda etnograafia, uuriva ajakirjanduse, seitsmekümnendatel USAs Tom Wolfe’i toekal tõukel liikvele läinud „uue” ajakirjandusega jne. Toonane new journalism vastandus kuivale ja tuimalt neutraalsele, näiliselt objektiivsele ajakirjandusele ning käsitles ühiskondlikult tähtsaid teemasid just loo kujul, s.t lool oli algus, keskpaik ja lõpp ning reeglina kolmandas isikus peategelane. Aeglane ajakirjandus ongi ehk sellele kõige lähedasem, eristab vast see, et nüüd räägitakse juba esimeses isikus.

Appi-appi, ajakirjanik lahkab teemat narratiivina, analüüsib probleemi esimeses isikus. Kuhu jääb neutraalsus, kuhu jääb objektiivsus? Siin lisandubki aeglase ajakirjanduse järjekordne kreedo ehk eetilisus, läbipaistvus. Ajakirjanik deklareerib enda huvid, seosed, tagamõtted, samuti allikad.

Protestivaim avaldub aga (ideaaljuhul) selles, et püütakse vältida uudislikkust ja palju kajastatud teemasid või palju kajastatud teema võetakse üles siis, kui „madina tolm on langenud”. Nii nagu tegi Henri Kõiv mõni aeg tagasi Vikerkaares ülipõhjaliku ja mitmekülgse artikliga „tselluloosisõjast”.[4] Minu jaoks oli see märksa informatiivsem ja selgem kui „sõja” ajal jagatud rohkem või vähem emotsionaalsed teabekübemed kokku.

Tulevased tarbijad

Kui mõtleme tulevikule, siis aeglane ajakirjandus võiks olla kogu meie ajakirjandust õigustav, toetav, selle kuvandit parandav, mõne stsenaariumi kohaselt üks ajakirjanduse kahest tulevasest alustalast (kiire ja aeglane).

Kas Twitteri, TikToki, Facebooki ja Snapchati ajastul kasvanud huvituksid ajakirjanduskiirtoidu, infokildude, peatükiampsude ning emotsionaalsete sõnasõdade kõrval ka pikast ja põhjalikust meediast? Esiteks aitabki aeglast ajakirjandust „müüa” asjaolu, et see pole kuivalt objektiivsust teesklev. Teiseks ei kaldu see ka ärevusele piitsutavalt ülespuhutult emotsionaalseks. Kolmandaks tõmbab meisterlikult vormitud lugu heal juhul tarbija iseeneslikult kaasa. Neljandaks, kuigi noorte huvi aeglase ajakirjanduse vastu ei ole eriti uuritud, on siiski märke, et see on olemas: Hollandis korraldatud uuringu kohaselt näitab aeglase ajakirjanduse vastu huvi üles pea üks kolmandik noortest.[5] Objektiivsus on ju ka sageli osaliselt näiline, samuti võib see vastanute sõnul olla üks praeguse ajakirjanduse probleemidest, mis paneb nooremat põlvkonda ajakirjandust vähem hindama – see muudab lood vähem inimlikuks.[6]

Huvi aitab hoida ka loomingulisus, mis sisaldab lisaks loojutustamisoskusele, allikate leidmisele ja analüüsivõimele õige(te) meediumi(te) valikut. Multimeedia pakub võimalust rääkida lugu ja lahata probleemi väga mitmel moel.

Aeglus aitab ajakirjanikku

Aeglust kui väärtust olen käsitlenud seni peamiselt tarbimise ja loomise vaatevinklist, kuid olen maininud vähe seda, mida pakub aeglus loojale. Lisaks sellele, et aeglus, metoodilisus võimaldab kindlamalt kvaliteeti tagada, on mitmed ajakirjanikud tõstnud esile allikate otsimise ja teabe kogumise käigus toimunud muutused isiklikes arusaamades. Nii nagu teised tarbijad on mõjutatud võimulähedaste sõnumitest, on neist mõjutatud ka ajakirjanikud, neil on samamoodi oma taustast, usust, sõpruskonnast või muudest seostest tulenevalt kujunenud eelarvamused, püüelgu nad neutraalsuse poole palju tahes. Kiire uudisnupu vorpinud meediatöötaja ei jõua sisekaemuse, oma kallutatuse märkamise ja selle tagamaade lahkamisega suurt tegeleda, kuid põhjalik ja sihikindel enese teemasse „uputamine” annab selle võimaluse.

Ajakirjanikud on tunnistanud, et pikk ja sügavuti minev uurimine, allikatega suhtlemine on aidanud neil oma eelarvamusi märgata.

Ajakirjanikud on tunnistanud, et pikk ja sügavuti minev uurimine, allikatega suhtlemine on aidanud neil oma eelarvamusi märgata. See tasakaalustab läbipaistvuse ja eetilisuse kõrval kolmanda tegurina narratiivse ja esimeses isikus valminud loo objektiivsuse kadumise ohtu. Kui ma kord üht probleemlugu kirjutama asusin, oli valida, kas kirjutan kiiresti ühest palju räägitud probleemkohast, lihtsalt pisut värskema kuupäevaga, või laiendan haaret. Valisin viimase, püüdsin leida mitmesuguseid allikaid ja kohti üle Eesti, käisin kohapeal, otsisin uuringuid, poliitikuid, ametnikke, juriste, „tavainimesi”. Varusin selleks ka mitu nädalat aega. Loo juurde asudes oli mul juba ette teada, kes on pahad, kes on head, kuid iga uue allikaga sai mu ekslik eelarvamus aina selgemaks, pilt muutus üha segasemaks, puudus selge süüdlane. Kui üldse midagi süüdistada, siis ehk inimloomust. Võib-olla üldsuse jaoks oleks lihtsam, kui olnuks kindel pahategija, aga maailm pole mustvalge ja ajakirjaniku ülesanne pole seda mustvalgeks teha. Kui probleem on mitmetahuline, tuleb seda ka sellisena näidata. Ajakirjaniku selgitav roll ongi siin selle mitmetahulisuse näitamine, mitte kellegi iga hinna eest ristilöömine.

Kui jätkata isikliku näitega, siis aeglus avaldub ka sellises tahus nagu intervjueerimine. Ühe raamatu koostamise käigus vestlesin teose tarvis paarikümne inimesega üle Eesti, otsisin nii tuntumaid valdkonna tipptegijaid kui ka vähem tuntud allikaid. Oli iseenesestmõistetav, et varusin intervjuu jaoks vähemalt tunni – see on ju raamat (üks võimalikke aeglase ajakirjanduse väljundeid), juba vorm ise dikteerib põhjalikuma süvenemise ja pikema keskendumise. Samal teemal kuhugi päevalehte või uudisportaali artiklit tehes poleks intervjuuks nii palju aega olnud, heal juhul on ühe allika jaoks pool tundi, pahatihti veerand. Kiirustava uudismeedia tarbeks selle napi veerandtunni jooksul vähegi sisuka teabe hankimiseks tuleb aga intervjueeritavat rohkem ohjata, suunata, katkestada. Aeglane ajakirjandus võimaldab nii intervjueerijal kui ka intervjueeritul rohkem ja rahulikult vestlusele keskenduda, seoseid leida, varem kirjeldatu juurde tagasi tulla, ajakirjaniku roll on pigem toetav ja abistav, vähem suunav. Mõlemal poolel on võimalus seda vestlust, „aegluse eetikat” nautida ja tulemuski on sisukam.

Vajadus ja võimalused

Lõpetuseks jõuame ühe peamise aga juurde. Aga Eesti on väike, turg on väike, tegijaid vähe, raha vähe, aga, aga, aga… Aeglast ajakirjandust on nimetatud ka luksusajakirjanduseks, mis ei tähista samas tingimata selle viljelemise hinda ega kvaliteeti, vaid ka tarbimist. Aga lähme tagasi hinna juurde. Üle ilma leiab näiteid sellest, kuidas põhjalikke aeglase ajakirjanduse lugusid on tehtud mitme väljaande koostöös, lugu oleks justkui sama, kuid vormid ja väljundid on erinevad. Lõuna-Ameerikast põgenenute (mäletate, ideoloogilised eliidid vs. hääletud massid) lood, mis jälgisid teekonda läbi kõrbete ja kuritegelike organisatsioonide, küll autokastides, küll rongikatustel, valmisid mitme organisatsiooni koostöös ning avaldati mitmeosalisena raadios, televisioonis, veebis.[7] See võimaldas (esialgu pessimistlikel ja partnerit altkulmu piidlevatel) konkurentidel koostööd teha, jagada omavahel loo vorme, hoides samas kokku kulusid seoses materjali ja teabe kogumise, intervjuude ja allikate leidmisega. Lisaks on kvaliteetsel ja põhjalikul, teemat või probleemi laiahaardeliselt lahkaval lool ajatu väärtus, see ei ole homseks unustatud, seda tullakse veel aasta(id) hiljem uuesti lugema, vaatama, kuulama. See väärtustab lugu nii olemuslikult kui ka rahaliselt ja siit ilmnevad jällegi aeglase ajakirjanduse tähtsad omadused – see on aegumatu, taaskasutatav.

Kvaliteetsel ja põhjalikul, teemat või probleemi laiahaardeliselt lahkaval lool on ajatu väärtus, see ei ole homseks unustatud, seda tullakse veel aasta(id) hiljem uuesti lugema, vaatama, kuulama.

Vajadust säärase ajakirjanduse järele on märgata Eestis nii tarbijate kui ka tootjate (Levila, Edasi, pikemad ja põhjalikumad lood nädalalehtedes, kultuuriväljaannetes) poolel, kõik tarbijad ei taha oma infonälga pidevalt uudisjuppidega rahuldada. Kõrge kvaliteet (mis hõlmab ka hoolikat toimetamist), põhjalik kajastus ja hea loojutustamine tagavad loo väärtuse ka hilisemaks, seega on aeglase ajakirjanduse üks osa ka kestlikkus.

Eesti ajakirjandusele ning me teabeväljale, ehk isegi rahva vaimsele tervisele tuleks kasuks, kui me aeglase ajakirjanduse võimalusi rohkem kasutaksime.

Kuna Eesti on väike, me meediaruum väike ja konkurentsitihe, tarbijaskond väike ning – nagu paljude teistegi luksustoodete puhul – nišš kitsas, siis on tähtis väiksuse aspekti arvesse võtta, see raskendab võrreldes suuremate riikidega aeglase ajakirjanduse viljelemist. See ei tähenda, et aeglane ajakirjandus oleks Eestis utoopiline. Saame võrrelda globaalset lokaalsega, leida näiteid ja ülekantavaid lahendusi mujalt ilmast, sarnases mõõtkavas riikidest. Võrreldavus on mõneti piiratud kultuuri- ja ajaloolise erinevuse tõttu, aga siiski mitte täielikult välistatud. Nagu on näidanud aeglase ajakirjanduse uurija Le Masurier’ värske ülevaade[8], pole nn indie-ajakirjandus elus ja terve ainult suurriikides, vaid ka väiksemates, näiteks Lätis. Hinge sees hoidmiseks kasutatakse tellijaid, riiklikke või eratoetusi, koostööd konkurentidega või suurte toimetuste juurde luuakse „aeglaseid” osakondi, luuakse veebikeskkondi, kuhu koondatakse eri loojate ja väljaandjate loomingut. Nii et võimalusi jagub ja Eesti ajakirjandusele ning me teabeväljale, ehk isegi rahva vaimsele tervisele tuleks kasuks, kui me neid võimalusi rohkem kasutaksime.

Virgo Siil on vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik, kes leiab end ühtepuhku vastuvoolu sõudmast.

[1] Pärnapuu, P. 2019. Ministeeriumite pressiteated ERRi, Postimehe ja Delfi uudisvoos 2015−2018. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi bakalaureusetöö.
[2] Ivask, S. 2019. Rutiinide, nõudmiste ja ressursside roll Eesti ajakirjanike tööstressis. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktoritöö.
[3] Pueyo, T. 2020. Kuidas võidame koroonaviiruse ehk Haamer ja Tants. – Eesti Ekspress, 22.03.
[4] Kõiv, H. 2020. Tehas, mis lõhestas ühiskonna. – Vikerkaar, nr 3.
[5] Drok, N.; Hermans, L. 2016. Is there a future for slow journalism? The perspective of younger users. – Journalism Practice, nr 4 (10).
[6] Harbers, F. 2016. Time to engage. De Correspondent’s redefinition of journalistic quality. – Digital Journalism, nr 5 (3).
[7] Davis, S. 2016. Slowing down media coverage on the US-Mexico border. News as sociological critique in Borderland. – Digital Journalism, nr 4 (4).
[8] Le Masurier, M. 2020. Slow magazines, the new indies in print. – The handbook of magazine studies.

Eri uurijate kohaselt on „puhas” aeglane ajakirjandus narratiivne loojutustamine, loominguline, kvaliteetne (teabe kogumisel, töötlemisel, vormistamisel), kontekstiga seostatud, sügav, taaskasutatav, aegumatu, tagasivaatav, konstruktiivne, õiglane (tarbija, allika, teema ja autori suhtes), eetiline, läbipaistev (motiiv, allikad ja protsess), kaasav ning väldib sensatsiooni, konkurentsi.