Eluetappide vaheldumist tähistavad siirderiitused pole vaid usulist laadi. Nõukogude armees oli eriti noorsõdurite „koolitamiseks” välja arendatud täispakett.

Inimese ellu, tema sünni ja surma vahele mahub mitmeid olulisi sündmusi, pöördelisi hetki – sotsiaalseid üleminekuid, kus tema staatus muutub. Ta omandab ühiskonnas, kogukonnas või rühmas uue positsiooni, tema ülesanded ja kohustused muutuvad. Sündmusi, mis märgivad inimese jõudmist ühest eluetapist teise, on nimetatud siirderiitusteks.

Sõltuvalt ajast, kultuurist, kohast, usulisest kuuluvusest jms tähtsustatakse selliseid sündmusi erinevalt. Inimesele olulised või pöördelised hetked või üleminekud on näiteks lapse sünd, sünnipäeva tähistamine, lapse nime valimine, kooli astumine ja selle lõpetamine, täiskasvanuks saamine, kihlumine, abiellumine, lapseootus, surm, matus jt.

Sotsiaalseid siirdeid on peetud tähtsamaks kui bioloogilisi. Lapse ühiskonnaliikmeks kinnitamine toimub kristlastel (luterlastel) alles ristimisega. Lapsele on oluline tema nimi, nt õigeusklikud andsid lapsele tema sündimise päeva pühaku nime. Nõnda on ka surmaga: füsioloogilise surma järel on kadunuke veel kogukonna liige, seisundimuutus saabub alles pärast matusetalitust.[1]

Noorsõdurite kibe põli

Selline pöördeline eluhetk või sotsiaalne muutus oli kohustuslik ajateenimine Nõukogude armees. Kõige keerulisem oli ajateenijale esimene poolaasta. Ajateenistuses sattus noor inimene täiesti uude keskkonda: suhtles eri rahvaste esindajatega, nägi teisi tavasid ja kombeid, hääd ja paha. See oli teistsugusesse (sub)kultuuri sisenemine. Ajateenijal tuli osaleda mitmetes toimingutes, rituaali(de)s, siirderiitustes. Need võisid olla agressiivsed ja vägivaldsedki. Siirderiituste eesmärk on uustulnukad (siirdatavad) enesele allutada, kontrollida nende vastupidavust pingelises või kriisiolukorras. Küllap pakkus see osale kontingendist ka meelelahutust ja rahuldust. Siirderiitusi on käsitletud Arnold van Gennepi eeskujul sageli kolmeetapilisena: 1) irrutusriitused, mille eesmärk on siirdatava vanast staatusest võõrutamine; 2) vaheriitused – isiku ettevalmistamine uude seisundisse siirdumiseks; 3) liitumisriitused, kus sotsiaalne grupp võtab uue liikme omaks või üksikisik võtab omaks uue sotsiaalse seisundi koos vastava rollikäsitusega. Mõnigi kord võivad kolme põhietapi piirid olla ähmastunud või omavahel segunenud ning etappidesse jagunemine võib olla ka detailsem.[2]

Nõukogude armee maavägedes oli 1980. aastatel teenistusaja pikkuseks kaks aastat. Noorsõduri (kuni pool aastat teeninu) staatus oli madal ning vanemate ajateenijate suhtumine temasse tihti üleolev, halvustav, mõnikord julmgi. Teatud eelised võisid olla noorsõduritel, kelle rahvuskaaslased moodustasid väeosa vanemate ajateenijate ehk vanakeste (poolteist aastat teeninud poiste) hulgas kaaluka osa või olid nende seas autoriteetsed. Ajateenistuses ühe aasta teeninu ehk teise aasta mees kuulus väärikasse, privilegeeritud seisusesse, sest olles läbinud vaheriitused, oli ta üks tõelistest ajateenijatest.

Toonase Nõukogude sõjaväe üks tunnusjoon oli see, et nooruk pidi sõjakomissariaati ajateenistusse ilmudes olema korrektse lühikese soenguga. Hoolimata sellest aeti sõjaväeosades noortel ajateenijatel pead täiesti paljaks. See oli korduv, süsteemne tegevus, millel võis olla ka teatav profülaktiline-hügieeniline eesmärk, kuid eelkõige soov noorte ajateenijate enesetunne ära nullida. Seda võiks võrrelda kujundlikult Simsoni juuste lõikamisega, mis võttis temalt jõu.

Õiged ja valed vastused

Siirderiituseks võib lugeda ka noorsõduritele esitatud traditsioonilisi küsimusi ja ülesandeid, mis meenutasid noorele ajateenijale pidevalt tema tühisust ja madalat staatust. Erinevates NLi osades viibinud noortele ajateenijatele esitatud küsimused olid üsna sarnased, kuid kindlasti esines ka varieeruvusi. Esiteks küsiti: „Как служба?” Kuidas teenistus läheb? Kui noorsõdur vastas, et teenistus läheb normaalselt või hästi, sai ta karistada, nt matsu kõhtu. Vastuseks tuli küsijale naeratada ning öelda: „Я счастлив!” Olen õnnelik. Tavaliselt järgnes küsimus: „А как дедушке служба?” Kuidas vanaisal, s.t poolteist aastat teeninud sõduril teenistus läheb? Nüüd pidi vastaja oma peakatte (pilotka või talvemütsi) maha viskama, sellel saabastega peal trampima ning hüüdma: „Заебала служба!” Teenistusest on kõrini! Tihti piisas õigest suulisest vastusest ning peakatet ei tulnud maha heita. Kolmas küsimus: „Сколько служил?” Kui kaua oled teeninud? Õige vastus: „Только с поезда!” Saabusin äsja rongi pealt. Nimetatud kolmele küsimusele tuli noorsõduril vastata poole aasta jooksul korduvalt. Loomulikult tuli noorel täita jooksuga vanakeste käske ja korraldusi.

Siirderiituseks võib lugeda ka noorsõduritele esitatud traditsioonilisi küsimusi ja ülesandeid, mis meenutasid noorele ajateenijale pidevalt tema tühisust ja madalat staatust.

Kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, ootasid toonased ajateenijad kaitseministri käskkirja ehk prikaasi (vn приказ). See kutsus uued ajateenijad armeesse ja andis õiguse teenistuse läbinud ajateenijad vabastada. Kui käskkirja ilmumiseni oli jäänud 100 või vähem päeva, pidi noorsõdur (duhh, salaaga või salabonn) nimetama deduškale täpse prikaasini jäänud päevade arvu. Vastasel korral sai ta karistada. Mõnes väeosas lugesid noorsõdurid igal õhtul (alates sajast päevast) vanaisadele ette luuletuse, mille lõpus nimetati käskkirjani jäänud päevade arv.

Prikaasi ootasid kõik ajateenijad. Kõige rohkem aga vanakesed, sest neid hakati siis hea teenistuse puhul koju lubama. Enamasti tuli aga enne kojupääsemist sooritada demblitöö – s.o sõjaväeosa juhtkonna määratud töö (nt ehitus-, remonditöö vm). Noorsõdur tõusis aga pärast käskkirja ja teatud riitusi hierarhiaredelil astme võrra kõrgemale: varsti saabusid väeosadesse uued duhhid, kes omakorda kõige tüütumaid ja alandavamaid ülesandeid täitma hakkasid.

Kurjategijad ja vanakesed

Endise Nõukogude armee ja kinnipidamiskohtade (vanglate ja vangilaagrite) traditsioonides võib leida mitmeid analooge. Nimelt on Nõukogude armee traditsioone mõjutanud kindlasti asjaolu, et teise maailmasõja ajal sunniti paljud kinnipidamiskohtades istuvad süüdimõistetud, sh professionaalsed kurjategijad, surmaähvardusel rindele. Suur osa neist teenis Rokossovski 16. armees.[3] Kuna kurjategijad olid riskiga harjunud, said paljudest hinnatud sõdurid ja suured marodöörid.[4] Oma jälje armee traditsioonidele on jätnud kindlasti ka ehitusvägedes teeninud kriminaalne element.

Nõukogude armee ja kinnipidamiskohtade traditsioonides esines üks märkimisväärne sarnasus. Elukutseline ehk seaduslik varas (вор в законе) ei tohtinud oma kirjutamata seaduste järgi ei vabaduses ega vanglas tööd teha, vastasel korral tabanuks teda karm karistus.[5] Nõukogude sõjaväes oli töötegemine noorsõdurite ülesanne, vanakesele oli see häbiasi. Kuid demblitöö tuli kojupääsemiseks sooritada. Võimaluse korral tehti seda öösel, et noored ei näeks vanakest töötamas. Peaeesmärk oli töö ruttu lõpetada, väärikus jäi nüüd tagaplaanile. Seetõttu ei häbenetud enam ka noorsõdureid ning kojusaamise nimel rabati päeval ja öösel. Seda võib vaadelda irrutusriitusena: tööst võõrdunut harjutatakse töö ja tsiviileluga.

Pärast prikaasi lugemist algas pidulik riitus – pankade löömine (банка, бить ~ ставить банки). Vastavalt teenimiskuude arvule lõid kaaslased ajateenija tagumiku pihta kindla arvu lööke ehk pankasid (6, 12, 18, 24). Löödi rihma nahkse osa või pandlaga. Löökide tugevus sõltus väeosa traditsioonidest. Kõvemad rihmahoobid, 6 või 12, sai noorem ajateenija. 12 lööki tähistas privilegeeritud seisusesse jõudmist, „tõeliseks” ajateenijaks saamist (liitumisriitus). Vanakest löödi väga õrnalt, mõnel pool koguni niidiga: ta heitis kõhuli voodisse, tema istmikule asetati padi, voodi alla aeti üks või paar noorsõdurit, kes pidid seal vanakese hädakisa imiteerima. Pärast pankade jagamist õnnitlesid asjaosalised üksteist tähtsa sündmuse puhul.

Kaitseministri käskkirja väljaandmise päevast alates kuni kojusõiduni jagasid deduškad (pärast käskkirja väljatulekut tituleerivad nad end juba kodanikeks < vn гражданин) oma hommikuse võitüki noorsõduritele. See žest tähistas lepituse otsimist eelnenud dressuuri ja vägivalla eest, vanakeste taandumist või irdumist oma võimupositsioonidelt.

Koos Nõukogude Liidu lagunemisega said kabelimatsu ka toonase suurriigi armee siirderiitused. Kuid mine tea, võib-olla elutseb mingi siirderiituse vorm Venemaa armees.

[1] Paul, T. 2005. Rituaali mõjust ja tähendusest inimesele. – Eesti Kirik, 09.11.
[2] Kõivupuu, M. 1995. Kõike võib teha, peaasi, et päris ära ei tapeta. – Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist, lk 180.
[3] Suvorov, V. 2000. Jäälõhkuja. Kes alustas Teist maailmasõda, lk 279–287; Шаламов, В. 1989. Очерки преступного мира. – Левый берег, lk 505.
[4] Шаламов, В. 1989. Очерки преступного мира, lk 505.
[5] Vargaseaduste, nende seaduste muutuste ja sanktsioonide kohta vt Гуров, А. И. 1990. Профессиональная преступность: прошлое и современность, lk 111–112; Шаламов, В. 1989. Очерки преступного мира, lk 503–524.

Tõnu Tender on keeleteadlane, keda on huvitanud mitmekeelsus, keelekultuur, subkultuurid ja nende keelekasutus (sh släng), keelepoliitika, keeleharidus jm.