Pandeemia toob kiiresti ja teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi.

COVID-19 ei tee vahet rikkal ega vaesel, vasak- ega parempoolsel. Selle ees oleme kõik võrdsed ja viirusega võitlemine on meie ühine väljakutse, milles kõik sõltuvad kõigi panusest. See on üks viis, kuidas mõista COVID-19 suhet meie ja poliitikaga.

Teisest vaatepunktist muudab just COVID-19 meie kõigi suhte valitsusega ülemäära ebavõrdseks ja ühesuunaliseks. Eriolukorras saab valitsus suurema õiguse suunata, kontrollida ja juhtida meie käitumist. Oht demokraatiale ei seisne nüüd mitte teatud erakonna või poliitiku (populistlikus või äärmuslikus) maailmavaates, vaid selles, kui ulatuslikult koondab ametis olev valitsus enda kätte võimu kodanike vabaduste, töö, ettevõtluse, suhtluse ja tarbimise üle.

Kolmandast vaatenurgast on COVID-19 nagu vingugaas, mille puhul samuti valitsus juhendab ja kontrollib, kogub ja töötleb andmeid, mistõttu „pese käsi” ja „püsi kodus” ei erine olemuslikult suunistest „paigalda suitsuandur” või „kanna helkurit”. Mõlema puhul suunatakse ja trahvitakse.

Neljandaks tasub aga tähele panna, et enamik, millest COVID-19 kontekstis räägitakse, seisab demokraatiast lahus. Enim kommenteerivad toimuvaid arenguid viroloogid, kes päevapoliitikas võtavad harva sõna. Õhtustes uudistes kõneldakse COVID-19-st kõikides rubriikides peale ilmateate, poliitikat käsitletakse aga kultuuri- ja majandusuudistes harva.

Meil on väljakujunenud viis, millal, kuidas ja millest me räägime siis, kui me räägime demokraatiast. Turism, laevaliiklus ja 2020. aasta aprilli enesetappude arvu võrdlus aasta varasemaga ei ole demokraatia ja seda mitte põhjusel, et see ka päriselt ei ole, vaid seepärast, et me suhtume demokraatiasse ja enesetappudesse kui eraldiseisvatesse nähtustesse. Teemat vahetades lülitame end ümber. Kui kuuled sõnu „kaasuv haigus” ja „eksponentsiaalne kasv”, siis tead, et jutt on COVID-19-st. Kui enesetappudest, siis suremusest, mitte demokraatiast. Demokraatiat on COVID-19 mõjutanud ajutiselt siis, kui viiruse tõttu on lükatud edasi valimisi (nt Itaalias, Hispaanias, Mongoolias, Malawis ning mitmel pool mujalgi). Nii nagu edasi lükkunud olümpiamängud ei muuda ilmtingimata olümpiamängude olemust, ei pruugi ka viivitusega toimuvad valimised erineda varasematest.

Kõige otsesemalt ja tugevamalt mõjutab COVID-19 seda, mis positsioonil on inimesed (sh õpilased), töötajad (sh õpetajad), ettevõtted, riigid (sh Ameerika Ühendriigid vs. Hiina) ja majanduslikud regioonid tehnoloogilis-digitaalses võidujooksus. Hariduses kaasnes COVID-19-ga sundolukord e-õppeks, milles need, kes varem e-õppest hoidusid ja „said ka teisiti”, peavad saama digipädevaks vastavalt oma tegevusvaldkonnale. Nende jaoks, kes käisid juba varem e-õppe viimaste arengutega kaasas, pole COVID-19 kriis mitte katastroof, vaid võimalus nagu veebikaubandusega miljardeid dollareid päevas teenivale Amazoni omanikule Jeff Bezosele[1]. Me kogeme COVID-19 kriisi üsna erinevatelt positsioonidelt!

Viirusega kaasnev paratamatus

COVID-19-ga tekkinud situatsioonis on paljud sunnitud minema kaasa muutusega, mille tulek oli varem teada, ent millega kohanemist oli veel võimalik edasi lükata. Vaid mõne kuu jooksul kaotab mingi hulk inimestest töö, ülejäänuist suurem osa saab jätkata varasemal moel vaid siis, kui nende harjumused ja tegevused on kooskõlas digitaalsest keskkonnast tulenevate võimaluste ja nõudmistega. Bezos ei teeniks miljardeid, kui ta ei töötleks suurandmeid ega oleks klienditeenindusprotsessi automatiseerinud.

Lahus poliitikast kõneldakse küll sellest, et töökohad muutuvad (nt pool praegustest koolilastest õpib ametiteks, mida veel pole), et oma tööalaseid oskusi tuleb järjepidevalt arendada (elukestev õpe), ent erakonnapoliitikas selliseid asju otse ei käsitleta (me ei räägi sellest siis, kui räägime demokraatiast).

Ühe erandina meenub Toomas Hendrik Ilvese 2014. aasta vabariigi aastapäeva kõne teemal „Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii”[2]. Toona viitas Ilves tehnoloogia eksponentsiaalselt (NB!) kiirenevale arengule (Moore’i seadus), mis „viib riigid ja rahvad varsti olukorda, kus maailm jaguneb kahte leeri: ühel pool inimesed ja ühiskonnad, kes suudavad tempot pidada, ja teisal need, kes jäävad maha”. Ühed tulevad toime „muudatustega, mille käigus suur osa praeguseid töökohti kaob või tundmatuseni muutub”, teised ei tule. Töökohtadest jäävad alles „suuresti need, enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. Just madalapalgalised. Teisalt jäävad, või hoopis tekivad, kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa”.

Kui mõista Ilvese mõttekäiku hariduse ja majanduse rubriigis ehk lahus poliitikast ja demokraatiast, siis see pole midagi erilist. Hariduse ja majanduse kontekstis räägitakse ikka võitjatest ja mahajääjatest ning vajadusest toetada neid, „kes on digitaalse tööstusrevolutsiooni käigus nn kaotajateks jäänud”.[3] Ent demokraatia teemal ei ole meil tavaks nii rääkida.
2019. aasta riigikogu valimiste eel lugesin läbi kõikide erakondade valimisprogrammid ootusega, et nad esitavad oma versiooni Ilvese mainitud väljakutsest.

Digitaalsus poliitikas

Valimisprogrammides räägiti küll digitaalsest, ent seda teenuste, ühisturu või suhtluskanalite kontekstis. Digitaalse muutuse vajadust seoses töö ja töökohtadega ei käsitlenud otseselt ükski erakond. Hoolivast ja turvalisest riigist kõnelesid seevastu kõik. Erinevus oli vaid selles, et mõned erakonnad (Reformierakond, Isamaa) toonitasid lisaks ka inimese omavastutust või töökust, teised ei teinud sedagi. Näiteks SDE ütles, et „kedagi ei jäeta maha”, Keskerakond soovis „riiki, kes ei jäta kedagi maha”, ning Eesti 200 lubas, et „mitte kedagi ei jäeta üheski Eestimaa nurgas maha”…

Kas erakonnad teavad, et paljud kogevad teistest mahajäämist või selle riski, et see on nende jaoks kõige tundlikum ja olulisem poliitikaga seostuv teema, ning just seetõttu ei rääkinud sellest ükski erakond, vaid kõik toonitasid, et riik hoolib ja kedagi ei jäeta maha?

Digitaalsest muutusest tulenev vajadus kujundada nii tarbimise, töö, ettevõtluse kui ka kommunikatsiooni puhul ümber harjumusi ja oskusi oli inimeste ning riikide suurim väljakutse enne ja on ka pärast COVID-19 pandeemiat. Selle väljakutse seos tavapärase demokraatiaga on aga endiselt pea olematu. COVID-19 võiks muuta demokraatiat vähemalt nii palju, et digitaalse keskkonna arengutest tulenev saaks osaks sellest, kuidas me mõtleme endist ja valitsusest, valijatest ja erakondadest ehk demokraatiast.

Ideoloogiline võimalus on nii vasak- kui ka parempoolsetel, liberaalidel kui ka konservatiividel. Vasakpoolseid soosib see, et eriolukord tugevdab valitsuse võimu ettevõtluse üle ja suureneb riigi roll sotsiaalteenuste pakkumisel (vähemalt lühiajaliselt). Eriolukorra ajal kinnistuvad emotsionaalsed suhtumised ja harjumused vältida nakatumisohu tõttu sotsiaalseid suhteid ja globaalset mobiilsust pakuvad (vähemalt lühiajaliselt) soodsamat pinnast konservatismile. Varasemad pandeemiad ja majanduskriisid on soodustanud nii rahvuslust, populismi kui ka sotsialismi. Liberalismi võimalust võib võrrelda auditoorse õppetööga – eriolukorras kogeti valusalt selle, mida nähti varem harjumuspärase ja enesestmõistetavana, katkemist, mistõttu kasvab soov see kiirelt tagasi tuua.

[1] Koovit, K. 2020. Mis kriis? Maailma rikkaima inimese vara kasvas päevaga 6 miljardi euro võrra. – Ärileht, 15.04.
[2] Toomas Hendrik Ilves: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii. – Pärnu Postimees, 24.02.2014.
[3] Sepp, A. 2017. Milliseid oskusi nõuab tulevikutöö? – Postimees, 30.08.

Alar Kilp on Tartu Ülikooli riigiteaduste programmijuht ja võrdleva poliitika lektor, kelle peamisteks uurimis- ja õpetamisvaldkondadeks on demokraatia, ideoloogiad, kodaniku poliitiline haridus ning religioon ja poliitika.