Lavastusest ja Juhan Viidingust räägib Müürilehele Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo.

Teatri- ja muusikamuuseumis esietendub peagi „Laborant Viiding” – kuidas selline idee tekkis?

Lavastuse algus on üsna kaugel minevikus. Juhan Viiding töötas teatri- ja muusikamuuseumis 1966.–1968. aastani. Minu jaoks sai see alguse siis, kui mina siia tööle tulin. Siis oli siin veel Irja Vaher, kes töötas muuseumis 40 aastat. Legend Juhan Viidingust oli väga elav.

Eelmise aasta muuseumiöö käigus tuli mõte, et uurime täpsemalt neid lugusid, mis Juhan Viidingu muuseumiajaga seostuvad. Kutsusime välja Marika Rinki, kes töötas teatriosakonnas siis, kui Juhan Viiding siia tööle tuli. Nad hoidsid omal ajal väga kokku.

Kui hakkasime juubeliüritusi plaanima, siis mõtlesime, et see materjal, mis meil kogunenud on, on nii hea, et peaks seda veel kuidagi kasutama. Pöördusime siis Heidi Sarapuu poole, et ta teeks sellest lavastuse. Nüüd on tekst valmis, proovid alanud ja 21. märtsil on esietendus.

Kui palju on näidendis ilukirjandust?

Näidendis on väga oluline ajalooline tõepära, kuigi siin on ka loomingulisi vallatusi. Tegelasteks on Juhan Viiding, tema ema Linda Viiding, otsene ülemus proua Zimmermann, muuseumi tolleaegne direktor Aron Tamarkin ja kolleeg Joel. Joel on nüüd küll fantaasiategelane, kuigi tegelikult on ta ilmselt Joel Sanga järgi kirjutatud.

Juhan Viidingut mängib Alo Kõrve. Kui paljus on selle pakkumise taga tema sarnasus Viidinguga?

Lavastusse soovitas Heidi Sarapuule peaosaliseks Alo Kõrvet Ene Järvis, öeldes, et temas on midagi viidingulikku. Alo Kõrve suudab väga hästi edasi anda Viidingule omast närvilisust, ka kehalist. Veel seob neid see, et ka Alo Kõrve kirjutab luuletusi. Avaldanud ta neid minu teada ei ole, küll aga on ta esinenud nendega ühel meie muuseumi luuleõhtul. Üks ühisosa veel: nii Alo Kõrve kui Juhan Viiding on mänginud Hamletit.

Alo Kõrve teatri- ja muusikamuuseumi luuleõhtul:

Milline on Juhan Viidingu seos muuseumiga?

Lavastuse sündmused saavad alguse sellest ajast, kui Juhan Viiding siia tööle asus. Ta oli juba siis, keskkoolipoisina, mässaja ja langes tavakoolist välja. Ma arvan, et ta oli tänapäeva mõistes selline hüperaktiivne laps. Igatahes vahetas ta korduvalt koole. Tavakoolis ta vastu ei pidanud ja selleks, et õhtukoolis õppida, oli vaja töökohta. Selline oli lihtsalt kord. Töökoha siia muretses talle ema.

Liiga eeskujulik töötaja Viiding ilmselt ei olnud?

See on tõsi, muuhulgas oli tal väga aktiivne pidutsemisperiood. Legendid räägivad, et ta jäi mõnikord siia ka ööseks magama. Vanemad kolleegid näitasid isegi kappe, kus ta ööbis, aga need on vist ikkagi liialdused.

Algul sai ta fotolaborandi ametikoha. See tähendas, et ta pidi aitama kleepida negatiivikoopiaid ja määrama ära, kes on tegelased nende peal. Meil on alles Viidingu enese käega kirjutatud kaardid. Mingil hetkel määras direktor Tamarkin ta majandusjuhatajaks. Eks see oli mingil määral fiktiivne töökoht ka, sest ega Viiding ilmselt väga praktiline inimene ei olnud.

Kuidas ta kolleegidega läbi sai?

Viiding lõbustas siin kõiki. Oli neid, kes olid väga radikaalselt tema vastu, aga paljud hakkasid teda kohe imetlema. Viiding oli juba olemuselt näitleja, ta vajas väga seda publikut ja siin ta leidis selle imetlejaskonna. Muide, ta luuletas juba siis, kirjutas tekstid kartoteegikaartidele.

Igas muuseumis olid kord kvartalis sanitaarpäevad, kus muuseum pandi kinni ja puhastati kõik ära. Ükskord puhastati parajasti üleval saalis aknaid, kui Viiding haaras ühtäkki suurest aknast kinni ja sõitis elegantselt hoovi kohale. Need aknad oli väga vanad ja suures osas pehkinud, seega olevat see nii hirmutav vaatepilt olnud, et ülejäänud kolleegid hoidsid kahe käega peast kinni. Viidingul käisid sellised asjad nagu muuseas.

Või siis meeldis talle tohutult igal pool turnida. Muuseumil on skulptuurikogu, kujusid hoiustati muusikaosakonnas kappide peal ja Viidingule meeldis seal kapi otsast kapi otsa hüpata, nii et kõik need kõikusid. Ise kiitis takka, et väga väärikas seltskonnas olen ma siin üleval!

Vahel juhtus, et ta ei jõudnud tööle ja siis sai ta direktorilt noomitusi. Ilmselt juhtus ka seda, et ta sattus tööle ebakaines olekus. Direktor Tamarkin oli väga distsipliini armastav mees ja kõik pidi siin nööri mööda käima, aga Viidingu iseloom oli siis ilmselt midagi täiesti vastupidist sellele, mida töötajalt eeldati. Ta lõhkus siin kõiki piire, mida lõhkuda sai. Aga tema ülemus, fotokogu hoidja proua Zimmermann oli range, korralik ja kena proua, kes riietus väga hästi ja oli üldse maitsekas. Viidinguga olid nad head klemmid. Prouale saadeti aeg-ajalt välismaalt pakke ja Viidingule need välismaa asjad hirmsasti meeldisid. Nii juhtus, et ta pani siin näiteks selga proua Zimmi kasuka ja ühe teise proua saapad ja läks siis Pegasusse. Talle meeldisid sellised ümberriietumismängud.

Näidendisse on Heidi Sarapuu kirjutanud ka sellise episoodi, kus sanitaarpäeval puhastatakse vitriine piiritusega ja noh, milleks seda piiritust veel võidi kasutada, eks…

Viiding ei töötanud siin pikalt, 1968. aasta kevadel astus ta lavakasse ja temast sai näitleja, ent aeg, mille ta siin veetis, tõi majja palju lõbusust. Marika Rink meenutab, kuidas muidu oli siin üsna pime ja sünge, aga Viiding tõi siia päikese.

Viidingule siin töötada ilmselt väga ei meeldinud – see ei olnud tema unistuste töökoht, aga mingeid mõjutusi ta võis siit ikkagi saada ka näitlejaks õppimise jaoks. See huvitas ka Heidi Sarapuud, kes arvas, et ta tahaks selle näidendisse sisse kirjutada. Siin on ju tohutud kultuurifondid ja näitlejate elulood, mis võisid teda mõjutada. No pärast ta ikkagi sattus siia muuseumisse veel ja veel, mitte tööasjus, aga tuttavatega suhtlema.

Juhan Viidingu luuletus, kirjutatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis:

Rubaii

Ammu närtsinud on vaasis verev roos,
mälestused mätsib kinni müüriladuja – skleroos.
Surun vastu külma müüri end ja kuulan
kuidas kauges saalis nutab mängutoos.

20.III 1967.

Alo Kõrve luuletus, kirja pandud 2012, muudetud 2014 „Laborant Viidingu” proovis:

Kui sa lähed sinna
kust ma sind enam otsida
ei oska
Kui sa kaod sinna
kus ma sind hoida
ei saa
Kui sa oled seal
kus ma sind kuulda
ei saa
Kui ma sind ei näe
ei siin ega seal
Kui ma sind ei kuule
ei enam eal
Kui ma sind ei tunne
siin enda sees
Siis
ma ei tea
mis
edasi.

„Laborant Viiding”
Peaosas ALO KÕRVE
Teistes osades LII TEDRE, PEETER KALJUMÄE, HAIDE MÄNNAMÄE ja RENÉ SOOM
Esietendus 21.03 kell 18.00 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi sinise laega saalis.