Aphex Twini võib-olla kõige olulisem album „Selected Ambient Works 85–92” antakse uuesti vinüülil välja. Käin poes ära, panen uue seebi kraanikaussi, kuivatan käed, vaatan korra peeglisse ja jalutan läbi korteri magamistuppa. Keeran krõks lahti Cabernet Shiraz’, valan, imetlen ekraani heleduses tema punast kuma ja asetan nõela rajale.

Kuigi tean, mis tulemas on, suudab ta üllatada. Järsu unkab künka tagant „Xtal”. Hebefreeniliselt naeratab päikesepoiss, türkiissinine muru ja kandilised pilved. Kõikjal tolle saareriigi mägiste kurdude vahel kaherattalised traktorid, käänutavad kohapeal ringi, hõõruvad meelalt mulda. Lähme mitte kuhugi, teeme mitte midagi. Koldne pori laias kaares, katab taevalae, jumalik tarretis, päike pistab kõigi spektri värvel täie pauguga, läbi hõreda mateeria, läbi valguse murduva.

Kui ma mõtlen muusikast, siis ma mõtlen ruumist ja mõtlen konkreetsest paigast. Aphex Twini muusika koosneb peaaegu võimatutest, kohatutest komponentidest. Seal on justkui liiga pikad kajad ja liiga tobedad ridimid. Eriti nendel kogutud radadel rõõmsalt tatsuv matsakus.

Tantsuline ambient. Valan järgmise klaasi, issand, justkui maale vanaema juurde oleks läinud. Ei saa olla, nad on ju ammu läinud ja… Aga peenrad on rohitud, päevalilled seal, heinapallid… hehe. Happeline lapsepõlv, kohati ärev, aga nummililleline.

Aphex Twini fänn olla tähendas kunagi teatud piiripealsust, suletud süsteemis seiklejat. Või mine tea, hoopis vabadust ehk. Kindel oli see, et Aphexist „arusaamine” oli senitundmatu kvaliteedi tunnistamine ja seni kehtinud helisüsteemist väljaspool asumine. Aphex oli selle generatsiooni kuningas, kes magamistoa laptop-muusikutele säravaimalt uue päikese tõusmist kuulutas.

Harmoonilises plaanis asetab Aphex Twin korraga kokku minoorse ja mažoorse, mis toob silme ette armunud inimese naeratuse. Armastuse silmad on ju korraga kurvad ja lõbusad. Õiglaselt elektroonilise muusika Mozartiks tituleeritud AFXi muusika on lihtsalt nii hea, et ka kõige suurem üldistus kõlab selle foonil ainuõige ja tõesena. Kaos ja kord, ühel ajal, näiteks. „Selected Ambient Works” on universaalne heliteos. Täiesti ületamatu ja nakkav rodu lugusid, millest vanimad pärinevad suisa 1985. aastast. No see on lausa uskumatu. Sama uskumatu võib tunduda aastal 2055 sama albumit kuulates, et sellist muusikat kunagi üldse tehti. Ja kindel see, et kuulatakse.

Need valitud ambient-palad redefineerivad tagantjärele ambient’i algset, pigem rütmitut, peaaegu seosetut helivoogu – nii nagu Brian Eno seda ette kujutas. Loomuliku muusikalise talendi jahmatavalt avar helikäsitlus ja maailma jaatav soojus on ehk see, milles kadunud James Stinson Detroidis kümbles. Võib-olla oli see mängurõõm oma puhtaimal kujul. Selline, millega on iga laps tuttav. Noore Aphex Twini tracker-programmiga ja rudimentaarse Rolandi bassi- ja ridimimasinatega tehtud magamistoamuusika on voolanud üle selle tegemata voodi ja läbi sassis linade välja aknast, üle põldude jooniliste, üle mägede ja sealt üle vee, õhuliine pidi elektrist jõudu saades üle mere, üle suurte ja väikeste maade, üle kogu maailma.