Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (10.05–24.05) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral tuleb arutluse alla Merkeli ja Macroni päästeplaan, Merkeli mantlipärija, Hong Kongi autonoomia, USA lahkumine lennunduskokkuleppest ja tormid India ookeanis.
Eriolukorraga saatuslikult ühele ajale sattunud Eike Epliku näitus hingab veel viimast nädalat Kogo galeriis.
Vanemate poolt pealesunnitud abielu, lapsed, varielu homoseksuaalina, tagakiusamine kodumaal, põgenemine Eestisse, esialgsed kohanemisraskused, kohaliku tadžiki kogukonna halvakspanu, töö, eesti keele omandamine - kaks keerulise elusaatusega tadžiki meest on leidnud kuuluvus- ja kodutunde Eestist.
Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.
Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.
Mis juhtub, kui kaks Tallinna Muusikakeskkooli 54. lennu vilistlast leiavad ühise armastuse nii hamburgerite kui ka keele vastu? Nad moodustavad kriitikabüroo Cibum et Panem ning ekspluateerivad mainitut irooniaküllastes burgeriarvustustes.
Trad.Attack!-i 2013. aastal startinud lend eesti muusika tähistaevasse on olnud muljetavaldav. Peavoolu pole murtud pelgalt bändina, vaid sinna on tiritud kaasa ka pärimusmuusika.
Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.
Padukonservatiivse Venemaa idealiseerimine peaks paremäärmuslaste puhul olema igati arusaadav. Paradoksaalselt leidub Putini režiimi sümpatiseerijaid ka poliitilise spektri teises otsas. See paneb küsima, mis muudab ühe homofoobse ja sügavalt traditsionalistliku riigi meeliköitvaks pahempoolse maailmavaatega inimestele.
Helilooja Markus Robami „In Crowds” kõlab kui eleegia koroonaeelsele ühiskonnale. Heliliselt jäädvustatud (välisriikide) linnaruum elustub kandvate klaveripalade abiga kui midagi kaotatut, kauget ja unustatut.
Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.
Kui üliõpilane soovib juba õpingute ajal teadusmaailma uksest sisse astuda, ei suhtuta temasse kohe kui võrdsesse kolleegi. Sellegipoolest on võimalik ka tudengina teadust teha ja selles osaleda ning see muudab õpinguaastad kordi tulutoovamaks ja põnevamaks. Millised on võimalused?
