Müürileht

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Vahel tundub mulle, et Eesti on üks muinasjutumaa. Nagu lapsepõlvest mäletame, on kõige meeldejäävamad muinasjutud tihti kahjuks süngevõitu.

Ameerika Ühendriikide ametist lahkuv president võib n-ö päriselus näida küll pretsedenditu isendina, kuid ometi leiame mitmesuguseid paralleele juba William Shakespeare’i suurte lurjustega – mässuõhutajate, mõrtsukkuningate ja muidu koletute tüüpidega.

Pöörame taaskord pilgu lugeja poole ning vaatame, missugused artiklid meie veebilehe külastajaile lõppeval aastal enim korda läksid. Teie ees on 2020. aasta loetuimaks osutunud lood üsna juhuslikus järjekorras.

Olgugi, et restoranid on kinni ja külla kedagi neil päevil ei oodata, aitab Maria Aderi omanimeline toidudisainistuudio laisad kodukokad sel aastavahetusel hädast välja. Neid lihtsaid retsepte ei pea pelgama ka gurmaanid ja toidublogijad, sest nendes on ühendatud maitsev esinduslikuga – just nagu aastavahetusele kombeks!

Hinnakem argipäeva ja juhuslikkust ühes sellega – isegi kui tundub, et maailm on seisma jäänud, juhtub elu meie ümber kogu aeg.

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”.

Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

See, mida nimetame raamatuks, on rohke avaldamise ajastul vesistunud ja teravuse kaotanud. Kas kõike, mis kaante vahele pandud, saab nimetada raamatuks, saab pidada kirjanduseks?

No maitea. Täiuslik plaat vä? Ausalt öeldes olen veidi üllatunud. Juba avalugu „Pulsar” lõi silmad...

2021. aasta esimese luulerubriigi juhatab sisse Marten Kuningas.

Teaduskunstist on räägitud juba aastaid, aga see on endiselt üsnagi avastamata maa. Küll uus, on see samal ajal ka unustatud vana, tagasitee loomulikkuse ja juurte juurde.

Jootekolb + avatud lähtekood + 3D-printerid + kogukond = revolutsioon kapitalistlikus süsteemis. Kas võib tõesti juhtuda, et praeguste keskkonnale kahjulike tootmismudelite asendamine saab alguse avatud töökodadest?

Detsembris avati Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis uus püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini”. Selle kuraator Kai Lobjakas räägib, mis tegurid on kohalikku disaini vorminud.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

Järjest rohkem Eesti elanikke on avastamas enda jaoks annetamist. Kasvavate numbrite puhul tuleks aga pidada silmas nende ebaühtlast jagunemist valdkondade ja vabaühenduste vahel, suhteliselt väikseid annetussummasid ning filantroopia laialdasemat arengut pärssivaid seadusandlikke barjääre.