Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral keskendub Liisa Kaljula sotsiaalse harmoonia rikkujatele – kunstnikele ja huligaanidele –, kelle jaoks võib kogukond oma jagatud väärtuste ja risoomse turvavõrguga ka ahistav olla. Pisut laiemalt tuleb juttu kunsti missioonist kriitilistel aegadel ja demokraatia erinevatest arengutest postsotsialistlikus Ida-Euroopas.

Taasiseseisvumispäeval roosiaias peetud kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves üsnagi mitteroosiliselt, et avatud ühiskonna diskursus Eestis on liikumas rentslisse. Selle metafoorini jõudes tekkis siinkirjutajal esimest korda tunne, et kodanikuühiskonna ümber on tekkimas Eestis teatav korra ja puhtuse diskursus. Ühtlasi läks president Ilves, Eesti kodanikuühiskonna patroon, seekord vabakonnast kõneledes ajaloos kaugele tagasi, liikudes läbi nõukogude aja ja esimese vabariigi ning jõudes välja eestlaste rahvuslikku ärkamisaega. Eestis olevat olnud alati tugev kodanikuühiskond, juba Aleksandrikooli liikumise aegadel olevat eestlased näidanud üles arenenud kodanikualgatust, harjumust ühiskonda mitte üksnes kõrvalseisjana kritiseerida, vaid ka selle puudujääkide suhtes käiseid üles käärida.

Ilves viitas oma kõnes ühtlasi Sten Tamkivi maikuus Memokraadis ilmunud artiklile, milles autor iseloomustab Eesti hukka läinud avalikku ruumi põleva kardina metafooriga: „On kõigi inimeste asi, kes sellest toast hoolivad, panna põlema oma küünlad. See on meie teha, et heade inimeste leegid toa valgemaks teeks, tooks nähtavale selle, et see tuba on puhas ja korras, ohutu ja viisakas nii omade kui külaliste jaoks. Aga kuskil on piir. Mõni tige väike küünal võib pritsida kuuma parafiini laiali nii, et kõrvalseisjatel valus hakkab, ja tema leek võib lõpuks karata kardinasse.”[1] Pärast Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse süütamist septembri alguses tuleb möönda, et Ilvese ja Tamkivi vihakõne levikuga seotud hirmudel oli alust. Ent ühtlasi saab sellest sündmusest Eesti demokraatia verstapost, sest nüüd, mil meil on oma pretsedent virtuaalse vihakõne viimisest reaalse vihakuriteoni, on sõnavabadusest ja loomevabadusest saamas ka siinmail komplekssed juriidilised küsimused.[2]

Pöörastel aegadel tekib inimestel ikka teatav väsimus paljuhäälsest demokraatiast ning instinktiivne igatsus rahu ja korra järele. Ning asi ei ole üksnes perekondlikes väärtustes. Esimese koolipäeva puhul Tartu Ülikoolis peetud kõnes viitas üliõpilaste esindaja Martin Noorkõiv ka oma põlvkonna väsimusele, mille on tekitanud ühiskonnas järjepanu üleskerkivad vastandused, ning soovile vältida edaspidi ühiskonna lõhestatust.

Praegust Ida-Euroopat vaadates tuleb see väsimus päris hästi välja: enamik siinseid riike libiseb kriisisituatsioonis demokraatia paljuhäälsete vormide juurest vaiksemate ja kontrollitumate juurde. Kui Chantal Mouffe ja Ernesto Laclau 2012. aastal Tallinna Ülikooli revolutsioonide teemalise suvekooli raames Eestit külastasid, õhutasid nad siinseid üliõpilasi poliitikasse rohkem kirge suunama. Viimastel aastatel on vabakond ja haritlaskond – ning Arvamusfestival, nende kohtumispaik poliitikutega – juurutanud Eestis pigem mahedamat ja meritokraatlikumat arutleva demokraatia vormi, mille vahendiks on põhjendatud argument ja eesmärgiks konsensuseni jõudmine. Ent kui Rahvakogu aegadel valitsesid liberaalse demokraatia ja arutleva demokraatia esindajate vahel Eestis veel pingelised suhted, siis kooseluseadus ja pagulaskriis on teinud neist kahest ootamatud liitlased. Jüri Lippingu sõnul ongi liberaalsel ja arutleval demokraatial see üks ja ainus, ent oluline ühisjoon: mõlemad eitavad ühiskondliku antagonismi vältimatut iseloomu, ehkki konfliktide väljasulgemine poliitikast neid Lippingu sõnul ei kaota, vaid suunab pulbitsema ühiskondlikule pinnale.[3]

Hiljuti lahkunud silmapaistev poola kunstiteadlane Piotr Piotrowski (1952–2015) leiab oma viimases raamatus „Kunst ja demokraatia postkommunistlikus Euroopas”, et Ida-Euroopa peaks demokraatia enda jaoks uuesti avastama ning kunstil peaks olema selles oluline roll. Kahel põhjusel: sest Lääne versioon demokraatiast – free market → free speech – pole kaugeltki ideaalne ja Ida-Euroopa kultuuris on olnud alati tugev anarhokriitiline traditsioon. Piotrowski väidab nimelt, et postsotsialistlik Euroopa on eriliselt agorafiilne kant, mille kunsti iseloomustab soov tungida avalikku ruumi, tahtmine selles osaleda ning seda kriitiliste ja kunstiliste vahenditega paremaks vormida. Ja muidugi on selle põhjuseks Piotrowski arvates nõukogudeaegne agorafoobia, poliitilise ja sotsiaalse osaluse ning kultuuriproduktsiooni strateegiline piiramine totalitaarsetes tingimustes.

Võimalik, et Piotrowski sõnum jääb meile praeguses situatsioonis maha pigem üleskutse kui ühiskondliku tõelusena, ent kunstiringkonnale on siin jõudu andev mõte: kunst on Ida-Euroopas eriliselt oluline, sest siinne arenev demokraatia vajab hädasti neid instantse, mis aitaksid kaasa arvamuste polüfooniale, erinevate häälte kuuldavaks tegemisele avalikus ruumis. Piotrowski visandatud demokraatia ideaal on muidugi radikaalne, lähedane Chantal Mouffe’i agonistliku pluralismi kontseptsioonile, milles konflikt ja konsensuse kriitika on demokraatia eeltingimused. Ning sellise demokraatia saavutamiseks ja hoidmiseks on Piotrowski sõnul vaja just kunstnikke, kelle „alatasa vastuolulised projektid provotseerivad avalikku debatti, ilma milleta demokraatia hajub. See on sedalaadi debatt, mis toob ilmsiks sisemised konfliktid ja laseb pigem kõlada vastandlikel vaadetel kui konsensuse ehitamisel, mis juba oma definitsiooni poolest elimineerib ja sulgeb radikaalsed hääled avalikust ruumist”.[4]

Eesti kunstis on seoses Piotrowski üleskutsega olnud aasta, millele jääb pitserina valusa ja vastuolulise ühiskondlikku arutelu esilekutsuva kunsti väljasulgemine avalikust ruumist ühe huvigrupi survel ja kultuuriasutuste järeleandmisel. Ent Artur Żmijewski juhtumit Tartu Kunstimuuseumis tuleks pidada pigem prooviks kui pretsedendiks – meie väikeseks holokaustiskandaaliks, nagu ütleb Mihhail Lotman[5]. Kuigi kes teab – võib-olla pole kriitilisel või kontroversiaalsel kunstil praeguses projektipõhises kunstimaailmas kohta? Või ei toeta sellist kunsti metamodernistlikud ja uusmaterialistlikud suundumused nüüdisaegses kunstis? Või on kunsti missioon kriitilistel aegadel hoopis ühiskondliku harmoonia eest seismine?