Urmas Vadi värskest novellikogust leiab nii sitanalju, Instagrami kriitikat kui ka hulgim Urmase-nimelisi minajutustajaid.

Urmas Vadi „Hing maanteeserval”
Toimetanud Kajar Pruul, kujundanud Peeter Laurits
Kolm Tarka, 2021
209 lk

Urmas Vadi novellikogu „Hing maanteeserval” võib jagada mõtteliselt kaheks. Esimeses osas (lood 1–5) tegeletakse suurte teemadega, nagu mälu, vaimne tervis, (sotsiaalsed) sidemed, ent seda kõike läbi vadiliku huumoriprisma, kus miski pole püha, ka Juhan Liiv mitte. Teine osa (lood 6–15) adresseerib kirjanikuks olemist, seal tegeletakse muu hulgas kriitikaküsimuse, keskpärasushirmu ja töö nakkava olemusega.

Headest inimestest sitanaljadeni

Raamatu avalugu „Antropoloogia” tõstatab vaimse tervise küsimusi, pannes põhirõhu lapsepõlves läbielatule ja selle taagale. Kui ema on kontrolliv ja kasutab kasvatusmeetodina ähvardamist, siis mis mõju avaldab see tulevikus lastele? Loo minajutustaja loodab vabaneda kammitsevatest ahelatest kodust välja kolides, ent turvaliselt ära pakitud (ebameeldivad) mälestused leiavad tee tagasi. Vahel inimeste kujul. Minajutustaja õde otsib venna juures pelgupaika ja viimasele tundub, et toimumas on midagi kummalist. Kas õel on ravimid võtmata jäänud? Kas ja mida ta üldse võtab? Vadi juhib tähelepanu keerulisele küsimusele: kuidas aidata, kui olukordagi täpselt ei adu? Kui palju me üldse meid ümbritsevate inimeste kohta teame? Kas oskame kuulata ja märgata? Ja võib-olla kõige teravamalt: mis piirini oleme nõus abistama? Varem välja toodud mõttelise jaotuse kontekstis on „Antropoloogia” siiski eraldiseisev tekst, mille kestel ja lõpus lisavad huumorikillud küll mahendavaid toone, ent üldvärvingus jääb kandma tumedus.

Loos „Madrats” võtab Vadi ette head inimesed, sotsiaalmeedia ja kirjanduse päästva otstarbe. Skeemitajale ja tüssajale Toomasele ilmutab bensiiniaurudes end Juhan Liiv, kes teda õigele teele mahitab. Toomasest saabki Hea Inimene – andeks palutakse kõigi nooruspõlve pattude eest, naiseks võetakse just see pruut, kel selleks kõige vähem šanssi paistab olevat, hoitakse lapsi, omi ja võõraid. Toomase headusel ei paista piire. Ometi Vadi seda asja nii ei jäta – mis mõttes Hea Inimene? Järelikult väga pika süütenööriga. Tuleb vaid üks liiane piisk karikasse tilgutada ja Toomas plahvatabki. Muidugi on naabrid õigel hetkel akendel ja filmivad kõik üles. Ja Juhan Liiv juba sinu kahjustunud mainet lappida ei aita.

Ühel hetkel võib aga tekkida küsimus: mida koer Aleksander sulle tegelikult öelda tahab?

Vadi juhib looga pilgu praeguse ühiskonna kalduvusele kõiki ja kõike jäädvustada. Isiklikust reisialbumist on saanud avalik, lõunasöögist sündmus. Ei, mitte maitseelamusest, vaid kaunist serveeringust. Väga instagrammable. Kui varem pildistati üles kuulsuste iga samm, siis nüüd on liikvel hordid, kes märkavad, kui sul on seljas valed riided, tantsid naljakalt või, nagu Vadi loos juhtus, viskad prügi valesse konteinerisse. Ja internet, kuhu kogu see kraam jõuab, on halastamatu tanner, kus hoope jagatakse igast võimalikust suunast. Õigekirjast võivad oma aja Juhan Liivid sealjuures ainult unistada.

Ootamatu nurga või õigemini aia alt jõuab lugejani hea[1] sitanali loos „Assortii”. Ajab ikka närvi küll, kui märkad, et naabruses elav sugulane iga päev oma koera sinu aia taga jalutamas käib ja just see osutub kõige magusamaks kergenduskohaks. Kuidas käitud? Kas peidad järjepidevalt asitõendeid, asud pingsalt naabrit ootama ja lehvitad talle oma kohalolu märkimiseks või lähed temaga juttu ajama ja loodad, et mõtleva inimesena hakkab tal piinlik ning olukord laheneb iseenesest? Peategelane ei saa probleemi otse adresseerida – suhted sugulastega on alati kordades tähtsamad kui junn (lk 47). Ühel hetkel võib aga tekkida küsimus: mida koer Aleksander sulle tegelikult öelda tahab? Loo kangelane asub tegudele ja saab lõpuks võimaluse suguvõsa kokkutulekul särada – ka temal on ettekanne! Lähikondsete ette asetatakse assortii ekskremente, leiu kuupäev kenasti juures, ning lisaks iga sahtli juures loend ainetest, mida see sisaldab. Huvitavaimad leiud on seejuures märgitud punasega. Kirglikku tööd ei mõista sugugi kõik ning nii ei tasu imestada, kui sugulane, Aleksandri peremees, hoopis sinu vastu vimma hakkab pidama. Kas võis südametunnistus pitsitama hakata ja nägi ta üllas uurimistöös etteheidet? Eks selle mõttega Vadi mängibki. Selles vaimus peaks ehk ka oma külas ühele koeraomanikule ütlema, et oleme naabritega ta koera sitalaoturiks nimetanud. Tunneb ta selles ära hellitusnime või on temagi hingel midagi?

Mis on see kirjaniku töö?

Suurema osa lugude minajutustaja on aga kirjanik ning kandma kipub ta nime Urmas (või lausa Urmas Vadi). Lugude kaudu näib autor osutavat kirjanikele olulistele küsimustele ja probleemidele, näitlikustades neid endanimelise tegelaskujuga. 

Kuidas leida/hoida oma häält? Lugu „Küla” pilab nii isikupärast häält kui ka keskpärasuse traagikat. Nimetus külas on kõik asukad luuletajad, ent oma hääle hoidmiseks ei tohi nad tutvuda ühegi teosega, mis on loodud väljaspool küla. Reeglist üleastujad tabatakse üsna hõlpsalt – nimelt paistavad võõrmõjud nende tekstides kohe silma. Ükski kogukond ei ole aga kaitstud. Igas ajas leidub uudishimulikke, kes olemasolevaga ei rahuldu ja salaja raamatukogust Baudelaire’i külla smugeldavad, või tabab küla ootamatu rünnak, kus õhku paisatakse sadu tuhandeid lehti Puškini loominguga. Selle mõjul „oleks külavahel liikunud, elanud ja töötanud nagu mitukümmend väikest Puškinit, peas kõlksumas Onegini stroofid” (lk 189). 

Suurema osa lugude minajutustaja on aga kirjanik ning kandma kipub ta nime Urmas (või lausa Urmas Vadi).

„Küla” minajutustaja hoiab end hoolikalt kõigest ohtlikust eemale, mis viib omakorda külast välja saatmiseni – ta on valmis. Külal ei ole tema loomingule enam midagi anda ning nüüd on aeg avaldama asuda. Selleks aga tuleb linna minna. Linn, see uus ja võõras koht, kus kõigele lisaks keegi tema luulet ei mõista! Linn, see keskpärasuse igav kants. Milline on siis veel ehmatus, et jutustaja oma õde osutub samuti üheks massist – luuletajaks, kelle traagikaks on isikupäratu stiil ning kes peab kirjutama ilma taju ja tundmusteta (lk 196). Vadi küsib lugejalt, kumb on hullem.

Kogumiku pikim pala „Casablanca” loob (kirjandusliku) seebiooperi õhkkonna. Eks sellele vihjavad ka loos kasutatud nimed, mis on laenatud telelehest (lk 87), ent enam avaldub see väikeses ringis (loomemajas) kiirelt eskaleeruvate sündmuste virvarris. Ühel saarel Läänemeres on tahetud luua keskkonda, kus kõik kirjanikud saaksid olla vabad ja võrdsed, tundmata kohustust võtta poliitilisi seisukohti (lk 75). See pole loomulikult võimalik, kui mängus on inimfaktor – nii võrratult emotsionaalne ja plahvatusohtlik, mille tõttu võib iga olukord hetkega hapuks minna. 

Lugeja jälgib eesti kirjaniku Urmase arengut meeldivast kaaslasest paranoiliseks majanaabriks. Nimelt tegi ta saatusliku vea, kritiseerides avalikult kaaskirjaniku luulet ning tuues sellega kuskil kaugel toimuva sõjategevuse neutraalsele pinnale. Kumb on tähtsam: kas ausus kirjanduse vastu või püüd jääda inimlikuks isegi siis, kui luule on nii halb? (lk 85) Vadi sihib laiemat teemat – kriitikat ja selle vastuvõttu. Eesti kultuuriajakirjanduses välditakse üldjuhul (liigset) kriitikat, mille võib väikese ringkonna arvele panna. Keegi ei soovi kolleege pahandada. Meenub autori enda arvustus Vikerkaares, kus ta juba kirjutise sees tehtud kriitika eest vabandust palub: „anna mulle andeks, ju sa annad, vähemasti püüan aus olla”[2]. Ent kui asendada sõna „kriitika” tagasisidega, saame kaasamõtleva lugeja – see on hindamatu väärtus. Pelgalt kiitvad hinnangud võivad hetkeks mõnusalt sooja lambi alla peesitama asetada küll, ent edasiviivaks jõuks kipuvad siiski olema (konstruktiivsed) märkused. 

Vadi küsib, kumb on tähtsam: kas ausus kirjanduse vastu või püüd jääda inimlikuks isegi siis, kui luule on nii halb?

Novellikogust rääkides ei jõua ega vahest pole vajagi kõigil lugudel eraldi peatuda, ent ära tasub nimetada veel mõned kirjaniku jaoks olulised küsimused, mis novellikogus tõstatuvad: kuidas saada Janika Kronbergi parimaks õpilaseks („Testament”); mis saab siis, kui selle ilma Malinid tulevad rahu rikkuma („Tänukõne”) ja kui oluline roll on töötegemisel koos nohisemisel („Pööriöö”). Viimati mainitu sai isiklikult järgi testitud keset suurt suve, kui arvuti taga töötamine tundus kõige vähem atraktiivne väljavaade, ent koos sõpradega diivanil nohistamine (töötegemisel tehtav ebamäärane nakkav tubliduse hääl) aitas kõigil selle raske ülesandega ühele poole saada. Vadi puhul on muidugi sekka norimist, aga üldse ei raatsi lõpupuänti reeta.

Vadi enda tekste on keeruline kritiseerida. Nali on subjektiivne. Peab nentima klišeelikku tõika, et igas naljas peitub killuke tõtt, ja seda Vadi tekstid lugejale ka selgelt näitavad. Iseasi, missugust tõde lugeja sealt otsib ja kas üldse. Vadi teeb nalja nii otse kui ka peites sinna mõnuga selliseid kihte, mis avanevad alles mitmendal lugemisel või loetu üle mõtiskledes. 

[1] Kipub nii olema, et sitanali läheb peale või mitte, aga julgen arvata, et Vadi oma võidab südameid mõlemalt poolelt.

[2] Vadi, U. 2021. Love is in the air. – Vikerkaar, nr 9.

Elisa-Johanna Liiv tunneb rõõmu lugemisest, lindudest ja logelemisest. Viimast võiks alati rohkem olla.