„Rocketman” (UK, USA), 121 min. Režissöör Dexter Fletcher, stsenarist Lee Hall, operaator George Richmond. Osades Taron Egerton, Jamie Bell, Richard Madden, Bryce Dallas Howard jt.

Kaader filmist

Pööraste kostüümide ning kaasahaaravate lauludega vürtsitatud „Rocketman” jutustab loo Londoni äärelinnast pärit ujeda Reginald Kenneth Dwighti teekonnast muusikamaailma tippu Elton Hercules Johnina, kartmata sealjuures heita rambivalgust ka oma portreteeritava isiklikele madalpunktidele.

Hollywood on muusikasõprade suhtes viimasel ajal üsna lahke olnud. Kui möödunud sügisel jõudis vaatajateni Queeni ja Freddie Mercury tähelennust kõnelev „Bohemian Rhapsody”, siis nüüd on režissöör Dexter Fletcher saanud valmis Elton Johni biograafiliste sugemetega linateose, mis ei raamista end aga sugugi selle žanriga, vaid on nimetatud hoopiski muusikaliseks fantaasiaks. „Rocketman” ja „Rhapsody” jagavad küll (pooleldi) ühist režissööri, kuid erinevalt Freddiest on Elton John vägagi elus, terve ja tuuritav ning ka filmi valmimisega isiklikult seotud. Seega saab vaataja Taron Egertoni („Kingsman”, „Eddie the Eagle”) näol Eltonist just sellise pildi nagu maestro ise maalida soovis – elus olemise võlud, kui lubate… Erinevalt „Rhapsody” PG-13 reitingust on „Rocketman” alla 16-aastastele keelatud – ja eks ta ole tõepoolest mõne kraadi võrra kangem. Julgen aga väita, et selle arvelt ka tõetruum, arvestades seda, et Elton pole oma elu tumedamaid tahke tagasivaates varjanud. „Rocketman” on muuseas ka esimene omataoline suur stuudiofilm, mis sisaldab homoseksuaalset seksistseeni ning kuigi karmima tsensuurireeglistlikuga riikides on osa stseene kärbitud, on filmi tiim sellise käigu hukka mõistnud ja lubanud võidelda „Rocketmani” muutumatul kujul säilimise ja publikuni jõudmise eest.

Kardinatagune maailm

Esimese asjana marsib vaataja ette oranžis kuradikostüümis omadega ummikusse jõudnud superstaar, kes asub tükk tüki haaval oma lavariietust kulunud hommikumantli vastu vahetades silmitsi seisma oma sisemiste deemonitega: üksildane ja vanemlikust armastusest puutumata lapsepõlv, siseheitlus oma seksuaalsuse avastamisega ning kõikvõimaliku enesehävituse keerdtrepp. Omamoodi läbivaiks teemadeks ongi üksildus, mille vastu ei aita ei kuulsus ega kuulsusetus, ning laiutav kuristik artisti lavasära ja kardinataguse maailma vahel. Samas pole tumedamate külgede kõrval tähelepanuta jäetud ka helgemaid – film tsementeerib Eltoni pikaaegse sõpruse Bernie Taupiniga (Jamie Bell, „Billy Elliot”), kes on talle justkui venna eest ning kellega koos on sündinud suurem osa Eltoni loomingust. „Rocketmanis” jõuab Elton lõpuks kõigest hoolimata Bernie juurde tagasi (ja vastupidi) ning nende vennalik sõprus, mis sai alguse Eltonile juhuslikult ulatatud šerifitähega ümbrikust, kestab tänapäevani. „Rocketman” tõstab loo keskpunkti loomulikult Elton Johni ning kõrvaltegelastel ei ole tema kõrval pooltki nii palju mänguaega või -ruumi – ka suur osa Bernie tekstist keskendub pigem Eltoni julgustamisele või toetamisele, mitte niivõrd tema individuaalse karakteri avamisele –, kuid olulised inimesed staari kujunemisloos on siiski puudutatud.

Kaader filmist

Pole muusikut ilma muusikata

Ühe muusiku eluloost rääkides ei saa aga jätta rääkimata tema muusikast. „Rocketman” on leidnud küllaltki imetabase kontseptsiooni, kuidas põimida üheks Eltoni ajatu muusika ja kirev elukarussell ühes paabulinnukostüümide ja lugematute prillipaaridega (She’s got electric boots, a mohair suit…). Film, mis pole võtnud eesmärgiks olla sirgjooneline biograafia, saab endale lubada sujuvaid üleminekuid draamastseenidelt muusikalistele numbritele, muutudes tajutavalt muusikalihõnguliseks. Just viimane annab filmile Elton Johni näo ning vabadused, mida harilikes raamides eluloofilm ilmselt välja ei kannaks. „Rocketmanist” leiab vaataja hulganisti klišeelikke stseene: võluväel õhus hõljuv publik Troubadouri klubis toimunud läbimurdekontserdil; tõelise rakettmehena õhku tõusev Elton 1975. aastal Dodgeri staadionil, enesetapukatse järel basseinipõhja vajuva Elton Hercules Johni duett veepõhjas pisikesel klaveril mängiva Reggie Dwightiga… Muusikaga ühendatult sobivad sellised katked filmi käsitlusviisiga väga hästi, kuid muusikata dialoogistseenid kisuvad filmi kulgedes liialdatult imalaks.

Kaader filmist

Kuna loole lähenetakse 1990. aastal taastusravile saabunud Eltoni minevikupilguga, on kõik omajagu kokaiiniuimases tagasivaates võimalik ja keerleb kohati kaelamurdval kiirusel. Kõik Johni suuremad hitid viivad filmi mängleva kergusega edasi, näiteks „Saturday Night’s Alright (For Fighting)”, mis näeb äsja Elvise soengu saanud noort Reggiet (Kit Connor) äärelinnapubis klaverist lugusid välja võlumas ning naaseb siis täiskasvanuea äärele jõudnud Eltoni juurde. Eepilised mõõtmed omastab loomulikult nimilugu, 1972. aasta „Rocketman”, mida kasutatakse Eltoni karjääri ühe vastuolulisema 48 tunni illustreerimiseks, mil ta üritab enne oma karjääri üht suurimat kontserti endalt elu võtta. Teiste seas tõusevad esile veel kaasakiskuvalt eufooriline „Crocodile Rock” ajaloolisel Troubadouri-õhtul; „Bennie and the Jets”, mis on liidetud sõltuvusprobleemidele ja ihadele anduva Eltoniga keset erootilist klubiõhustikku; taustal mitmel hetkel kostuv ning hiljem Berniega kahasse esitatav „Goodbye Yellow Brick Road” ja kõrgelennuline „Honky Cat”, duett Eltoni endist mänedžeri/kallimat John Reidi kehastava Richard Maddeniga („Troonide mäng”). Ometi ei kaota filmi sisu seetõttu oma mõju ega muuda käsitletavat kuidagi halenaljakaks. „Rocketmanis” kõlavad orkestreeringud-uusversioonid Eltoni kullafondist on muusikalised täistabamused – filmi soundtrack väärib kindlasti ka eraldiseisvalt kuulamist. Taron Egertoni valik kõik laulud ise ja võimalikult palju otse esitada annab „Rocketmanile” vaid plusspunkte.

Lai tundespekter

Egertoni esitusest leiab nii hingepõhjani muusikast haaratud noormehe kui ka egotsentrilise, ebastabiilse ja vihapursetest raputatud rokkstaari, kes on kokaiinitriip triibu haaval jõudnud endisest minast nii kaugele kui võimalik. Egerton on läbinisti veenev, manades esile tundespektri, mis sisaldab nii Eltoni deemonilikumaid, maniakaalsusega ääristatud muigeid kui ka sisimas vaid armastust ihkava inimese ahastust. Elton John poleks tema ise mõne lõikava vahemärkuseta siin ja seal ning unustatud pole ka äkiliste vihahoogude-kapriisidega segatud diivalikke kalduvusi – filmi balanss on oma kangelase suhtes paigas, kuid teades Eltoni enda osalust filmi valmimisel, võib vaataja hetkeks siiski Eltoni kujutamise objektiivsuse üle mõelda.

Elton Johni muusikaline fantaasia on julge, avameelne ja võib seega julgelt käed triumfižestiks üles tõsta. 1970ndad on ühe (muusika)filmi fookuspunktiks juba esteetiliselt kahtlemata suurepärane ajastuvalik. Kogu filmi tiim väärib kiitust nii dekadentlike toretsevate kostüümide taasloomise kui ka värskendatud muusikalise poole kinolinale toomise eest. „Rocketman” oskab mängida oma tugevustel ning loob ühe ikooni elust kahe tunniga nii kirju ja nüansirikka portree kui vähegi võimalik, jäädes kogu sädeluse ja sulgede keerises siiski siiraks ja südamlikuks.