No maitea. Täiuslik plaat vä? Ausalt öeldes olen veidi üllatunud. Juba avalugu „Pulsar” lõi silmad pärani – see on see, mida Daniel Avery oleks pidanud tegema selle asemel, mida iganes ta viimased seitse aastat teinud on.

★★★★★

Ja siis otsa „Desmodus”, teine lugu, mis võttis julgelt tempo maha ja näitas kohe ära plaadi filmilikuma poole. Tänapäevases mõttes filmilikkus on kindlasti üks tähtsaimaid märksõnu. Tuleks kohe Nolanile maha müüa.

Techno, vihjed tribal’ile, eksperimentaalsemad helid, pidevad kannapöörded lõpuni välja. Lugu „Bobdog” (koostöös Gogdogiga) on väga tore drunkstep’i-üllatus, super gruuv. Ja kuidagi on kuttidel õnnestunud saavutada selline bass, mida tunneb keres isegi klappidega kuulates.

Ka saund on perfektne. Soe, kuid konkreetne, põnev helidisain julgete ruumilahenduste ja metalsete tämbritega. Mees valdab pausi ja dissonantsi. Arranžeeringud on täiuslikus tasakaalus, pole midagi üle ega puudu. Lugudes on kõvasti värvi ja draamat. Tõenäoliselt võiks kritiseerida terviku hüplikkust, mis mind isiklikult ei häiri, kuna olen üsna närvihaige inimene. Aga arvata on, et paljudel ei luba see teosesse nii hästi sisse elada.

Vähe on elus selliseid plaate, millelt tahaks peaaegu kõiki lugusid mõnel üritusel mängida. Tegelikult ongi neid ehk paar tükki. Ja see pole pealetükkiv ega karjudes tähelepanu nõudev album. See opereerib hoopis ülimalt küpse ja väärika enesekindlusega. See ei ole kindlasti plaat, mille teeks mõni 20-aastane.