Kui postkoloniaalne vaade näeb nõukogudeaegsetes suurtes aianduskooperatiivides apoliitilisi kartulikasvatajaid, siis kohapeal pilku teritades võib keskkonnakriiside ajastul leida eest väärtusliku tasase vastupanu algeid.

Aialapist ja suvemajakesest koosnevad daatšad on postsotsialistlikus Ida-Euroopas levinud nähtus, mis on võrreldav Inglise allotment garden’ite ja Saksa Schrebergarten’itega. Aianduskooperatiivid, millesse need koonduvad, paiknevad enamasti linnade ääres metsa või (raud)tee taga ning jäävad juhuslikele möödujatele märkamatuks. Nimetus „daatša” tuleb vene keelest ja tähistab midagi antut (vn дачь – andma). Esimesed sellised maatükid jagas Peeter Suur oma õukondlastele juba 18. sajandil ning ka Nõukogude ajal olid suvemajad esialgu vaid eliidi jaoks mõeldud luksus.

1960ndatest hakkasid daatšad massidesse levima. Põhjuseks oli defitsiidimajandus, mille leevendamiseks said paljud NSV Liidu vabriku- ja kolhoositöölised oma tööandjalt pikaajaliseks kasutamiseks 600 m² suuruse maatüki. Maatüki ülesanne oli varustada pere lisatoiduga, propageerida aktiivset vaba aja veetmist ja leevendada võimalikku poliitilist frustratsiooni riigivõimu suunal. Samal ajal rakendati daatšadele mitmesuguseid piiranguid (suvemaja suurus, kõrgus, küttekeha puudumine), et takistada liigset individualismi.

Daatšade tasase olmepoliitika tutvustamiseks on kaamera hea meedium, olgu pildistajaks väljastpoolt tulija või kohalik.

1980ndatel ja 1990ndatel kiiresti ja ulatuslikult levinud daatšakonglomeraadid teenisid Nõukogude geograafilt Boriss Rodomanilt nimetuse „slumm-superlinnad”[1]. Suurlinnades moodustavad daatšad sageli umbes poole eeslinna alast, sama proportsiooni järgivad need ka Narva ümbruses ja Sillamäe kõrval. Hinnanguliselt on daatša umbes kahel kolmandikul Venemaa linnarahvastikust. Teadlased, kes on uurinud daatšade emotsionaalset ja sotsiokultuurilist tähendust, on täheldanud nende sügavat juurdumist venelaste traditsioonidesse[2][3], mida võib võrrelda ka eestlaste maa- ja mullaarmastusega.

Eesti suurim daatšapiirkond Sillamäel on jäänud siiani pigem tähelepanuta, kuigi üldiselt võib huvist daatšade vastu rääkida küll, seda eriti sotsiaalse suunitlusega dokumentalistikas. Ka filmis, aga eriti fotograafias, sest daatšade tasase olmepoliitika tutvustamiseks on kaamera hea meedium, olgu pildistajaks väljastpoolt tulija või kohalik. Kajastatud on nii pilpaküla lugu Tallinna lennujaama külje all (Aljona Suržikova dokumentaalfilm „Suur-Sõjamäe”) kui ka Hiinalinna Tartus (Maria Kilgi näitus „Шанхай, viimane lennuk” Tartu rongijaamas ja Kerly Ilvese „Taaskasutus. Hiinalinn” Tartu Jaani kirikus, aga Hiinalinn figureerib koos Tallinna ja Helsingi daatšadega ka soome fotograafi Sanni Seppo seerias „Väike paradiis”).

Daatšad on neis vahendatud reaalsustes hukule määratud ja koos nendega ka osa Nõukogude ajal siia tulnud eestimaalaste – venelaste, poolakate, kasahhide, valgevenelaste, ukrainlaste, aserite ja teiste – kodutundest. Nagu kommenteerib režissöör Suržikova filmi tegemise ajal tunnetatud kaotusvalu: „Saan neist väga hästi aru, sest neil pole kohta, kuhu minna, kui see maa kaob. Neil pole [Eestis] vanematekodu ja suvilat ei jõudnud nad õigel ajal osta, aga samas ei ole Soodevahe ka ilus koht, kui lennukist vaadata.” Ka ameerika teadusajaloolane Kate Brown on rõhutanud Euroopa (sh Eesti) ja Põhja-Ameerika linnaaiandust uurides daatšade olemuslikku erinevust nüüdisaegsetest linnaaedadest: need ei ole pelgalt vaba aja veetmiseks rajatud istutuskastid, vaid moodustavad tõsiseltvõetava osa globaalse põhja alternatiivsest toiduvõrgustikust.

Daatšad ei ole pelgalt vaba aja veetmiseks rajatud istutuskastid, vaid moodustavad tõsiseltvõetava osa globaalse põhja alternatiivsest toiduvõrgustikust.

Idaeurooplaste tasane vastupanu

Toidu- ja põllumajandussüsteemide üleilmne seisukord ning ökoloogiline jätkusuutmatus on pannud aluse alternatiivsetele mõtteviisidele, nagu toidusõltumatus ja toidudemokraatia, mis rõhutavad, et toit on seotud nii sotsiaalse (eba)õigluse kui ka ökoloogilise jalajäljega. Permakultuur, agroökoloogia, kogukondlikult toetatud põllumajandus (community-supported agriculture) ja toidupoliitika nõukogud (food policy councils) on just Läänes arendatud ettepanekud. Palju tähelepanu pälvinud kogukonnaaiad on ka meil aina enam teemaks, aga kui suunata pilk itta, tunduvad just daatšad jätkusuutlikkuse ja kogukondlikkuse kõige inspireerivama näitena. Ühtlasi on need taganud miljonitele inimestele aastakümnete vältel eri kriisides täis kõhu. 

Ida-Virumaal on daatšade potentsiaali tähele pannud ka kohalik võim. Narvas nähakse ette aiandusühistute toetamist „maakasutuse ja elukeskkonna probleemide lahendamisel” ning nende liikmete koolitamist ja arendusprogrammide elluviimist „mahetootmise, toidu kasvatamise ja rohepöörde teemadel” (Narva linna arengukava 2035). Olgina ja Kudruküla kui ülejäänud linnast eraldatud ja hoopis Narva-Jõesuu kaudu ligipääsetavate „hooajaliste elamute” vööndi tulevik on siiski ähmane – pole selge, mis funktsiooni need kandma peaksid. Sillamäe arengukavas nähakse Sputniku aiandusühistut potentsiaalse elamualana, mille loomisega ollakse detailiplaneeringueelses faasis, aga seni kimbutab aiandusühistut puuduliku ja vananeva infrastruktuuri probleem.

Kui otsida daatšadest samasugust kodanikuühiskonda, nagu leiab Lääne-Euroopa suurlinnadest, jääb esialgu mulje, nagu daatšad oleksid täis vanamoodsaid ja apoliitilisi kartulikasvatajaid. Mitmed teadlased[4][5] on kritiseerinud sellise lähenemise postkoloniaalsust: äärmuslik Lääne-kesksus taastoodab Ida-Euroopa poliitilisest kultuurist paratamatult pessimistlikku kuvandit. Vastukaaluks on Císar[6] ja Goldstein[7] väitnud, et olukorras, kus muud aktivismi vormid on ideoloogiliselt või poliitiliselt keerukad, riskantsed või ebaefektiivsed, on rohujuuretasandil toimuv igapäevane vaikne vastuhakk palju ratsionaalsem. USA antropoloog James C. Scott on 1980ndatel Kagu-Aasia talurahva vastupanuvorme uurides nimetanud „nõrkade” ühiskonnaliikmete (ja nende, keda ühiskonnaliikmetena ei tunnistata) igapäevast vastupanu „infrapoliitikaks”[8] – see on vähem radikaalne, olmelisem ja paljudel juhtudel organiseerunud mitteametlikeks, spontaanseteks ja paindlikeks võrgustikeks.

Teadvustamata toidudemokraatia Sillamäel

Milline on meie daatšade panus? Vanemaealiste (60+) sillamäelastega tehtud intervjuudest ilmneb, et daatšad olid Nõukogude ajal Sillamäe igapäevaelu iseenesestmõistetav ja vältimatu osa. Mitmed neist toonitasid daatša majanduslikul ja vaimsel tasandil elutähtsat rolli, kuid oli ka neid, kelle jaoks suvila tähendas pidevat ja rasket tööd, mistõttu selle mahamüümine tõi kergendust. Endistest NSV liiduvabariikidest sisserännanutele sai aed sümboolseks ressursiks, mis võimaldas säilitada maaharimise kaudu sidet endise kodumaaga ja astuda ühendusse uuega. Teisalt süvendasid kohustused aia ees omamoodi sunnismaisust, mis takistas ülejäänud Eestiga tutvumist. Need, kellel selliseid kohustusi ei olnud, said suvel pikemalt ringi sõita.

Olukorras, kus muud aktivismi vormid on ideoloogiliselt või poliitiliselt keerukad, riskantsed või ebaefektiivsed, on rohujuuretasandil toimuv igapäevane vaikne vastuhakk palju ratsionaalsem.

Tänapäeval seostub aiapidamisega armastus looduse vastu ja kriitika uusaednike suunal, kelle maalapil troonivad vaid muru ja saun – roheline tsoon (зелёная зона) köögiviljaaia (огород) asemel. Aialembuse tekkes mängib muu hulgas rolli ka vanus – mitmed Sillamäel intervjueeritud tõdesid, et pikka aega daatšandus ei huvitanud neid. Siis osteti suvila, et lihtsalt aega veeta, ja 50ndates eluaastates hakati aedvilju kasvatama. Nii nagu mujal Eestis, andis pandeemia ka Sillamäel aiandusele hoo sisse. Äkki said daatšad jälle väga populaarseks, sest sellal kui muud ühiskondlikud vaba aja veetmise võimalused puudusid, võimaldas aed endiselt füüsilist tegevust ja üksteisega suhtlemist. 

Ka Sillamäe Sputniku aiandusühistust leiab toidudemokraatia tunnuseid. Mitmed konkreetsed kodanikuaktivismi ja koostegemise vormid on seal olemas ning väärivad tunnustust. Kuigi need ei pruugi olla väljastpoolt märgatavad nagu avalikud üritused ja poliitilised väljaütlemised, on igapäevane töö parema ja tervislikuma toidu ning keskkonna nimel siiski osa vaiksest vastupanust, nn tasane jätkusuutlikkus (quiet sustainability).[9] Aednikud ise ei pruugi seda endale teadvustadagi, kui nad koguvad kohaliku vanadekodu tarvis köögivilju, vahetavad omavahel saadusi ja tööriistu ning ühendavad naabritega jõud, et kedagi kuuri parandamisel aidata, aga need oma iseenesestmõistetavuses lausa tühisena näivad tegevused on olulised, sest need soodustavad kogukonna sidusust ja aitavad ennetada eakate üksildust.

Endistest NSV liiduvabariikidest sisserännanutele sai aed sümboolseks ressursiks, mis võimaldas säilitada maaharimise kaudu sidet endise kodumaaga ja astuda ühendusse uuega.

Maalapil mahetoidu kasvatamist ei vaadelda läbi jätkusuutlikkuse või toidudemokraatia prisma, vaid motivatsioon daatšas asjatamiseks on heas mõttes isekas: pelk soov „näpud mulda ajada” ja perele värsket omakasvatatud toitu pakkuda. Poliitiline dimensioon jääb siinkohal abstraktseks või seda ei väljendata selgesõnaliselt. Samas uskus valdav osa intervjueeritud aednikest, et toit on inimese heaolu üks tähtsaimaid tegureid, kõigil peaks olema võimalus maitsvat ja tervislikku toitu tarbida ning isekasvatatu väärtust ei anna poe kombel eurodes mõõta. Toidusõltumatuse ja tervislikkuse kriteeriumid on täidetud. Suve lõpuks on kohalik elanikkond isekasvatatud mahetoodanguga toidetud ja tihtipeale jääb aiasaadusi ülegi, nii et babuška’d müüvad neid kas turul või tänaval.

Aednike päev

Ida-Virumaal toimuvat võib nimetada väikeseks daatšade renessansiks. Linna- ja muusikafestivali Station Narva ajal korraldatud ekskursioonid Narva ja Narva-Jõesuu vahelises Kudrukülas ning aednike päev Sillamäe Sputniku aiandusühistus on toonud lopsakatesse aedadesse rohkelt inimlikku elevust. Sümbolitest laetud Sillamäe linnaruumis on aiandusühistute ala neutraalne koht, kus dialoogi pidada. Samas tuleb suhtuda kriitiliselt sellesse, kes, millest ja kuidas kõneleb. Ühiste väärtuste loomine põhineb kogemuste vahetamisel ja loomingulised meetodid lasevad jutustada lugusid ka siis, kui sõnadest jääb väheks või inimesi lahutab keelebarjäär, nagu Ida-Viru idapoolsemate linnade ja teiste Eesti asulate elanike vahel kipub olema.

Oma iseenesestmõistetavuses lausa tühisena näivad tegevused, nagu vanadekodule köögiviljade kogumine või saaduste ja tööriistade vahetamine, on olulised, sest need soodustavad kogukonna sidusust ja aitavad ennetada eakate üksildust.

Augusti lõpus teist korda toimunud aednike päev järgib turu ja kontsertidega külalaada formaati – ja sellist pidu on igas tavaliselt veevärgi ja elektriprobleemide arutamiseks kogunevas ühistus vaja. Kakskeelne ekskursioon daatšadesse, meisterdama kutsunud taaskasutuse töötuba ja nädal aega Sputnikut avastanud kunstitudengite tööde esitlus avasid ruumi koosviibimiseks ja pakkusid ettekäänet uudistades tekkivateks enesekaemusteks ja aruteludeks nii kohalikele kui ka külalistele.

[1] Rodoman, B. B. 1993. The problem of maintaining the environmental functions of the suburban zone of Moscow. (Problema sokhraneniya ekologicheskikh funktsiy prigorodnoy zony Moskvy.) – Problems of land use in connection with the development of low-rise housing construction in the Moscow region.
[2] Caldwell, M. L. 2010. Dacha idylls: Living organically in Russia’s countryside.
[3] Lovell, S. 2003. Summerfolk: A History of the Dacha, 1710–2000.
[4] Jehlička, P. 2021. Eastern Europe and the geography of knowledge production: The case of the invisible gardener. – Progress in Human Geography, nr 45 (5), lk 1218–1236.
[5] Jacobsson, K.; Korolczuk, E. 2020. Mobilizing grassroots in the city: lessons for civil society research in Central and Eastern Europe. – International Journal of Politics, Culture, and Society, nr 33, lk 125–142.
[6] Císar, O. 2013. A typology of extra-parliamentary political activism in post-communist settings: the case of the Czech Republic. – Beyond NGO-ization. The development of social movements in Central and Eastern Europe (toim. Jacobsson, K; Saxonberg, S.), lk 139–168.
[7] Goldstein, P. 2017. Post-Yugoslav everyday activism(s): a different form of activist citizenship? – Europe-Asia Studies, nr 69, lk 1455–1472.
[8] Scott, J. C. 1985. Weapons of the Weak: Everyday Forms of Peasant Resistance.
[9] Smith, J.; Jehlicka, P. 2013. Quiet sustainability: fertile lessons from Europe’s productive gardeners. – Journal of Rural Studies, nr 32, lk 148–157.

Lilian Pungas on sotsioloog, kes vaatleb daatšakultuuri ja kodupõllumajandust Ida-Viru aiandusühistute näitel dekoloniaalsest ja ökofeministlikust perspektiivist.

Saara Mildeberg on etnoloog, kes keskendub Sillamäe linnale kui terviklikule pärandmaastikule, ärgitades külastajaid võtma ette retki Mere puiesteelt ja promenaadilt kaugemale.

Annela Samuel on sotsiaaltöö doktorant, kes uurib Sillamäe näitel vanemaealiste kohanemiskogemust ja kohatähenduste teket 1990ndate üleminekuaja keerises ning selle mõju sotsiaaltöös.