Veneetsia biennaalil isikunäitusega „Birth V – Hi and Bye” Eestit esindav Kris Lemsalu on nikerdanud savist, veest, keevitatud terasest ja pleegitatud teksastest valmis sündi, surma ja taassündi kiirgava monumentaalse installatsiooni.

Kris Lemsalu. Foto: Johanna Ulfsak

Huvitav on mõelda, kuidas kirjeldaks Kris Lemsalu loomingut 16. sajandil peamiselt Firenzes, kuid põgusamalt ka Veneetsias elanud mitmeköitelise teose „Kunstnike elulood” autor ja kunstiajaloo issi Giorgio Vasari. Praegusel ajal pisut camp’ina mõjuva stiiliga Vasari, kellele meeldis käsitleda juba surnud või kaasaegseid Veneetsia kunstnikke, nagu Jacopo Bellini või Tizian, teatud geeniuslikus võtmes, võiks ju omal moel hakkama saada küll. Lemsalu glasuuritud keraamika pole kunstitehniliselt kuigi kaugel itaalia renessansimaailma freskodest ja marmorskulptuuridest. Küllap kujuneks Vasarile kujuteldavast ajagondlist välja astudes takistuseks pigem talle omase geeniuse mõiste kohandamine naiskunstnikule, kelle loomingus on kristlik allegooria ja patroonide soovid asendatud antipatriarhaalse paganliku keerisega. Nii juhtub, kui lasta värvikuulipildujaga El Mariachi Uffizi galeriisse. 18. sajandi saksa kunstiajaloo suurkujust Johann Joachim Winckelmannist ei tasu rääkidagi. Winckelmanni ideaal oli homoerootiline valgest marmorist alasti mehekeha. Kui ta astuks Veneetsias Eesti paviljoni, ütleks ta vaid „Mein Gott!” ja sureks sealsamas silmapilkselt närvivapustusse.

Madonna ja Casanova

Kris Lemsalu on sündinud 1985. aastal. See on aasta, mil Gorbatšov astus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametisse, välja tuli märulifilm „Rambo II” ja Madonna alustas oma kontserditurneega „Virgin”. Iseasi, kas see kõik tulevasele kunstnikule ka mõju avaldas, aga mingil määral ehk ikka. Elu ja kunst on ühe molekuli kaksikheeliks, nad ei paikne üksteise suhtes sümmeetriliselt, aga keedavad koos suppi, mida me nimetame elamiseks ja ilmaruumiks. Võib-olla oli hetk, mil noor Lemsalu nägi telekas Madonnat videos „Like a Virgin” mööda Veneetsiat kõndimas, kuidagi pilguheit tema enda tulevikku? Siin ta nüüd on paarkümmend aastat hiljem installeerimas oma „V sündi”, ümberringi loksumas laguuni igisogane vesi.

„Krisi töö resoneerib meie ajas kui gong igavesel orgial, kui mütoloogiline itk vagiinade kanjonis, nagu maagiline võõras hümn, mida kuulevad vaid need, kes seda kuulma peavad. Tema looming on vastanditest pingul kooslus: külgetõmme ja ärritus, sünteetiline ja naturaalne, spirituaalne ja kehaline, pehmed koed ja tugevad luud, haprus ja vastupidavus.”
                           Andrew Berardini, kuraator ja kunstikriitik

Kui mõtlen Kris Lemsalu Veneetsia projektile ja üldisemalt tema maailmaga suhestumise viisile, tulevad meelde Federico Fellini 1976. aasta filmi „Casanova” avakaadrid: psühhedeelne Veneetsia karneval, inimhäälte kakofoonia, veest tõusvad ja vette vajuvad kujud, ilutulestik, narrid jpm. Elamise kunstlikkus ja kunsti elulisus. 90% ajast avalikel või poolavalikel sündmustel tugevat meiki ja ekstravagantseid kostüüme kandev Lemsalu süstib ümbritsevasse keskkonda teatud karnevallikku toonikut, mida enamik meist julgeb harva proovida. Tema elu ja kunstiloome ei piirdu galerii või muuseumi valgete kipsseintega, see voolab tänavatele, ööklubidesse ja performance’itesse, moodustades tüki suuremast imagoloogilisest ehitisest. Kunstniku muudkui kasvavasse inkubaatorisse ei kuulu vaid erksate värvidega glasuuritud sporditossud, koerapead või kilpkonnakilbid, vaid ka suur hulk kaasamõtlejaid ja seltsilisi maailma eri otstest – nii Viinist, Tallinnast, New Yorgist kui ka mujalt.

Kunstnik valmistamas ette töid põletusahju saatmiseks. Foto: Edith Karlson / Remix: Kyp Malone

Elu purskkaev. Foto: Aleksander Tsapov

Veneetsia paviljon anno Domini 2019

Veneetsia projekti korraldab juba 1999. aastast Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Kui tavaliselt koosneb näituse tuumik kuraatorist ja kunstnikust, siis tänavuse projekti laiendatud tiim annab välja orkestri mõõdu, kokku umbes 40–50 inimest, kes on erinevates etappides vähem või rohkem seotud: kuraatorite/kaasamõtlejate tiim (Tamara Luuk, Andrew Berardini ja Irene Campolmi), mentor Sarah Lucas, Tallinna Kunstkeraamika Tehas, tudengitest praktikandid, kes hakkavad näitust valvama ja tutvustama, ava-performance’i tegijad, installeerijad, kunstniku assistendid, disainerid, transportijad jne. Kunstnik ise on rõhutanud, kui oluline roll on olnud töö valmimisel kollektiivsusel ja kogu tiimi panusel nii algsete ideede edasiarendamisel kui ka keeruliste praktiliste küsimuste lahendamisel – keevitamine, pleegitamine ja põletamine on vaid mõned valmimisprotsessi kuulunud tegevused. Suur mehaanikute meeskond on kandnud hoolt selle eest, et armastuse ja vaevaga meisterdatud karussell oma teljelt minema ei lendaks. Mõistagi pole ettevõtmine ilma peata, sest karussellil saab olla vaid üks madam. Projekti on kasvatatud kunstniku ARSi kunstilinnakus asuvas suures stuudios/kõhus peaaegu üheksa kuud ja Veneetsias toimub selle ilmaletoomine.

„Mõlemad – uue maailma kokkupanemise kihk ja vana imetlus, naer ja traagika selle taga, käeline oskus ja odav disain, armastus ja hoolimatus asjade vastu – annavad Krisile võimaluse tegutseda eritähenduslike maailmade vahel pooli valimata. Vana ja tuntud õpetab talle oma piiratusega arvestamist, uus ja tundmatu usku iseenda kõikvõimsusesse.”
                           Tamara Luuk, kuraator

Töö keskmes on umbes kaheksa meetri kõrgune sammas, mille külge on kinnitatud vagiina, tulnukamuna ja merekarbi keraamilised glasuuritud hübriidskulptuurid, millest voolab Baltecos eritellimusel valminud tumedatesse vannidesse vesi, et siis jälle üles pumbatud saada – mööda vertikaali sünd-elu-surm. Kesksele elusambale sekundeerivad sissepääsu ees vanasse Veneetsia paati istuma pandud sumonaised, käed täis sadu võtmeid, mis kogu mõistatust lahti ja kinni keeravad. Samuti lae alla tõmmatud vikerkaarevärvilistes liibuvates trikookombinesoonides samba suunas sukelduvad mannekeenid. Näituse muusikalise kujunduse loob Krisi abikaasa ja tuntud New Yorgi muusik Kyp Malone, kellega nad on esinenud koos nii Performa festivalil New Yorgis kui ka sel aastal Glasgow’s. Juba paar nädalat varem Veneetsiasse saabunud Kyp kaasas muusikalisse kujundusse nii kohapeal salvestatud helid kui ka oma Euroracki modulaarsüntesaatori, mille kombineerimisel sündinud tunniajaline helidisain järgmised seitse kuud Giudecca saarel asuval näitusepinnal külastajaid saadab.

Kiisu takso. Foto: Edith Karlson

Tuleviku väestamine

Eesti osaleb Veneetsia biennaalil 12. korda. Varem on Veneetsias käinud Raoul Kurvitz, Siim-Tanel Annus, Jaan Toomik, Peeter Pere, Jüri Ojaver, Ando Keskküla, Ene-Liis Semper, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Mark Raidpere, Kristina Norman, Liina Siib, Dénes Farkas, Jaanus Samma ja Katja Novitskova. Näha on saanud nii ruumikontseptualismi, kodust vägivalda, posthumanistlikku tehnokunsti kui ka endise kolhoosiesimehe salaelu. Kuna Veneetsia biennaal on üks eesti kunstivälja olulisim välisprojekt ja hüppeplatvorm, käib sellega kaasas ka meedia alatine kõrgendatud kohalolu, mis on toonud endaga nii eufooriat kui ka sappi. Aasta 2019 ei kujune kindlasti teistsuguseks. Olukorras, kus Eestis on tugevnenud teatavad konservatiivsuse tuulepuhangud, iibe- ja abordidebatt, astub installatsioon kindlasti dialoogi ühiskonnas vibreerivate meeleoludega.

Avamisõhtul tuleb esmaesitlusele spetsiaalselt selleks sündmuseks valminud rituaalne performance, mille autorid on Kris Lemsalu, Roman Lemberg, Michael Kleine, Michiko Takahashi ja Carola Caggiano. Etendus on inspireeritud antiikaja maagilistest rituaalidest. Sarnaselt kreeka-rooma pärimuse sibüllidega esitatakse palveid ja laule, et anda Lemsalu installatsioonile elu. Rituaal jutustab sünnist, surmast ja taassünnist, mille kõigi lähtepunkt on Veneetsia räpastes kanalites. Esitamisele tulevad tekstid on ladina keeles ja pärit erinevatelt autoritelt, sealhulgas Apuleiuse romaanist „Metamorfoosid”, paganlikest palvetest ja manamistest. Kõlavad trummid ja orelimuusika ning kunstnikud loovad Veneetsia linnast inspireeritud helimaastiku, kus loksuvad lained ja põrisevad mootorpaadid.[1]

„Veneetsia on ainuomaste reeglitega paik, kus tavaloogika jätab sind hätta ja sihtkohta jõudmiseks on vaja paar korda eksida ning ennast kitsaste tänavate ja kanalite rägastikku kaotada, kuid see teekond on sama oluline kui lõpp-punkt. Lemsalu projekt Veneetsias on kui voolav vesi, metsik orgaaniline rännak, mis on oma fantaasiarikkuses ja külluslikkuses võrdne selle asupaigaga. Krisis elavad Veneetsiaski kobrutav poeesia ja salapärane hullus ning kui need kaks kokku saavad, siis…”
                           Maria Arusoo, Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar

Sissepääs Eesti paviljoni Giudecca saarel. Foto: Aleksander Tsapov

Vabaduse epiloog

Kui panna Eesti paviljon Veneetsias resoneerima selle lehenumbri sõnavabaduse teemaga, siis võite isegi ette kujutada, kuidas mõni seltskond tahaks pookida säärastele töödele külge anakronistliku ja debiilse väljendi „mandunud kunst”. Jumal tänatud, et elame maailmas, kus sellised teosed saavad sündida ja kunstnikel on vabadus plahvatuslik elutung leegiheitjast välja lasta. Lemsalu kunst on inimlähedane ja antropomorfne, lihtsustades vähemalt näiliselt sellele juurdepääsu. Tema loomingust puudub sotsiaalpoliitiline didaktika, selle tugevus peitub võõristuse ja äratundmise ühises tantsus, mida on tunnustatud juba ka kohalikul kultuuripoliitilisel tasandil. Kris Lemsalu pärjati 2018. aastal Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemiaga. Veneetsia biennaalil osalemine on väga paljude kunstnike unistus ja edasise karjääri oluline nurgakivi. Lemsalu saaks praegu küll hakkama ka ilma Veneetsiata, sest ta lendab juba niigi rahvusvahelisel väljal kõrge kaarega. Või kui väljenduda ilmalikumalt: läheb nagu soe sai. Sellegipoolest on „Birth V – Hi and Bye” aga tema senise loomingu töö- ja ressursimahukaim ettevõtmine. Ta on öelnud, et on muutunud ajaga ise selleks tööks ja elab justkui mingis tunnelis. See on ilmselt igasuguse intensiivse loomingu olulisim aspekt – sa peadki jõudma teatavasse transsi, mittekehalisusesse, minema teisele poole, sest siis saad öelda, et oled midagi päriselt sünnitanud. Või kui tsiteerida kuraatorit Andrew Berardinit: „Veest oled sa võetud ja veeks pead sa saama.”

[1] Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse pressitekst, 15.04.2019.

Kris Lemsalu isikunäitus „Birth V – Hi and Bye” avatakse 58. Veneetsia biennaali raames 10. mail kell 17 uues Eesti paviljonis Giudecca saarel. Näitus jääb avatuks 24. novembrini. Vaata lisaks näituse kodulehte birthv.com, varasemate biennaaliprojektidega saad tutvuda Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kodulehel cca.ee/veneetsiabiennaal.

Galerii pildistas: Kent Märjamaa
Tunnuspilt: Ametlik plakat, Edith Karlson