Ühismeedia kasutamisega kaasnevatest sõltuvusilmingutest on võimalik ajakirjanduses pidevalt lugeda, kuigi tegelikult pole nii dramaatilisteks käsitlusteks põhjust. Sõltuvuslikuks kvalifitseerub väga väheste noorte ühismeedia kasutus. Pea täiesti on ununenud rääkida tehnoloogia positiivsetest aspektidest.

Ühismeedias on vaat et kõigil jutustada oma lugu. Need lood pakuvad meile äratundmist, rõõmu ja nalja, ent paljudes tekitavad need ka kadedust ja kurbust. Sisu, mida lugejatele-vaatajatele ühismeedias kuvatakse, ei pruugi aga sageli põrmugi tegelikkusega ühtida. Digihiidudel, nagu Meta või Twitter, pole samas sooja ega külma sellest, kuivõrd see sarnaneb „päriseluga”. Pigem on nende jaoks olulised reaktsioon ja kaasahaaravus, mille alusel sööta oma algoritmidega kasutajale ette uut (ja tihtilugu isikupärastatud) sisu. Nende algoritmide detailselt kirjeldamiseks on aga vaja eraldi teaduskraadi, mida minul kui loo autoril pole. Tervisekäitumise ja heaolu eriala doktorandina tean aga seda, et suured ühismeedia gigandid lähtuvad pigem sellest, et andmed on uus nafta, ja neilt ei maksa otseselt oodata suurt hoolivust oma kasutajaskonna suhtes, kuigi nad ise väidavad tihti vastupidist.

Teistega võrdlemine on meil veres – nii nagu mingitel inimestel on arusaam, et neil peab ilmtingimata olema naabri sõidumasinast veidi rohkem hobujõudu või uhkema nimetusega ametikoht (vahemärkus: ehk peaksid olema tähtsamad hoopis töö eesmärk, paindlik tööaeg ja töötingimused, kaasnev rahulolu või näiteks võimalus lähedastega rohkem aega veeta?). Igal juhul näitavad ka uuringud, et ühismeedias saavutatud edu (nt meeldimiste arv või jälgijate hulk) ilmestab mõnede noorte arvates nende väärtust n-ö tegelikus elus. Samuti on teada, et mingi hulk inimesi on oma postitusi ka kustutanud, kui neid üleslaadimisi pole saatnud subjektiivne edu.

Väljakutset pakuvad ka häbimärgistamine ja stigmad, ent samas ka nende kunstlikult suuremaks paisutamine. Uuringud näitavad, et tühistamiskultuur levib ühismeedias jätkuvalt. Ühe tõlgendusena võiks seda kirjeldada kui nähtust, kus inimesed langevad oma seisukohtade või arvamuste tõttu „tühistamise” ohvriks, mis võib päädida digitaalse kambakaga. Värske Austraalias tehtud uuring näitab, et mõned noored muretsevad nüüd juba eos selle pärast, mida nad ühismeedias jagavad, ning tühistamiskultuur on omakorda pannud kasutajaid oma jäädvustusi ja/või kasutajaprofiile kustutama. Ikka selleks, et tulevikus „oleks vähem jamasid”. Samas ongi tähtis pöörata tähelepanu nii küberkiusamisele, privaatsusele kui ka teistele ohtudele, mis seostuvad ühismeedia kasutamisega.

Digisõltuvus kui ülevõimendatud probleem

Tehnoloogia erakordselt kiire areng viimastel kümnenditel on toonud igas mõttes kaasa uusi väljakutseid nii tervishoiule kui ka inimeste tervisekäitumisele ja -teadlikkusele. Ühismeedia kasvava populaarsuse valguses on tekkinud hulganisti küsimusi, nt kas tehnoloogia liigne kasutamine suurendab eri tervisehäirete esinemissagedust? Kas ja kuidas võivad digiajastuga seotud tegevused põhjustada söömishäireid (nagu anoreksia või ortoreksia), depressiooni, tervisele kahjulike dieetide järgimist, ärevushäiret, hüperaktiivsust, obsessiiv-kompulsiivset häiret või hoopis kahjulikku enese objektistamist? Sisuliselt jõuavad potentsiaalsed murepilved inimarengu ja eksistentsiaalsete väljakutseteni. Olen uurinud oma teadustöös sellest supipotist eeskätt üht võimalikku komponenti ehk sõltuvuse temaatikat, mis on meediamaastikul tuntavalt võimendatud probleem.

Ühismeedia gigandid lähtuvad arusaamast, et andmed on uus nafta, ja neilt ei maksa otseselt oodata suurt hoolivust oma kasutajaskonna suhtes, kuigi nad ise väidavad tihti vastupidist.

Eesti noorte seas tehtud uuring näitab, et ka noored ise hindavad sõltuvust tugevalt üle. Kolm noort neljast leiab, et see on tõsine probleem. Iga neljas arvab, et ta on sõltlane. Sõltuvusskaalade alusel saaks omistada sõltuvuse tunnuseid vaid mõnele noorele sajast, ent ka nende skaalade suhtes tasub olla kriitiline, sest igasuguse sõltuvuse mõõdetavust on keeruline saavutada. Ühes oma uuringus analüüsisin, millisena kirjeldavad noored ise võimaliku „sotsiaalmeedia sõltlase” tunnuseid. Nende vastustest ja keelekasutusest kerkis esile viis diskursust. Esimene neist on närvilise ja äreva sõltlase diskursus. Teda iseloomustatakse peamiselt selliste sõnadega nagu äkiline, napisõnaline, stressis ja antisotsiaalne. Samuti muutub rahutuks, kui ei saa sotsiaalmeedias olla, esinevad ajataju- ja tähelepanuhäired.

Ärevuse ja närvitsemise kõrval tuli noorte hinnangutest välja ka tujurikkuja diskursus. See sõltlase tüüp on pahur ja tihti kuri, ta rikub oma negatiivse meeleoluga teiste inimeste tuju, tunneb tihti ängistust ning teda ei ole mõtet segada, muidu on kõigil tuju rikutud. Esile tõusis ka kontrollifriigi diskursus. See on keegi, kes peab pidevalt kontrollima oma telefoni ja märguandeid, et ei tekiks FOMO (ingl fear of missing out). Neljandana mainiti unepuuduses vampiiri diskursust. Tema kirjeldamisel tuuakse välja punased väsinud silmad ja halvad hügieeniharjumused – juba peale vaadates võib öelda, et ta ei näe terve välja. Ta kõnnib öösel pimedas ringi, telefon käes, ja on välismaailmast täielikult välja lülitunud. Vampiir hoiab alati telefoni enda läheduses või lausa näppude vahel ning veedab ülemäära palju aega interneeduses. Viimasena kerkis esile suure tähelepanuvajadusega sõltlase diskursus, mille puhul noored selgitavad, et see isik teeb kõike selle nimel, et teistele meeldida, pildistab ja jäädvustab videoid, märgistab sõpru ja on igas mõttes aktiivne ühismeedia etalon. Kalastab (ingl fishing) reaktsioone ja kui ta käib väljas, siis ta mõtleb ainult sellele, kuidas sotsiaalmeediasse head pilti saada. Sellega kaasneb artikli alguses mainitud muretsemine ja isegi paanitsemine meeldimiste arvu pärast.

Metafooridega hirmutamine

Need sõltuvuse diskursused on küll ilmekad, ent nagu viidatud, on sõltuvuse esinemissagedus statistiliselt pigem müüt kui tõde. Sellegipoolest kirjeldatakse ühismeedia kasutajaid pahatihti süüdlastena ning selle „tarvitamist” võrreldakse uimastite ja alkoholiga, mh kombineeritakse metafooriliste sõnamängudega kütkestavaid kooslusi, nagu elektrooniline kokaiin, digitaalsed narkootikumid või e-heroiin.

Sõltuvuse esinemissagedus on selgelt ülevõimendatud, terminit kasutatakse pahatihti valesti ja omaenda „sõltuvust” hinnatakse tegelikust märgatavalt suuremaks.

Tõsi, akadeemilises maailmas esineb seda viimasel ajal pigem veidi vähem, sest on selgeks saanud, et sõltuvuse esinemissagedus on selgelt ülevõimendatud, terminit kasutatakse pahatihti valesti ja omaenda „sõltuvust” hinnatakse tegelikust märgatavalt suuremaks. Tasub märkida, et „tehnoloogilise sõltuvuse” juured peituvad Ameerika psühhiaatri Ivan Goldbergi oma elu elama hakanud 1995. aasta satiirilises kommentaaris, kus ta viitas inimese ja tehnoloogia suhte ülepatologiseerimisele.

See aga ei tähenda sugugi, et ühismeedia liigne kasutamine ei seostuks kuidagi mitmete vaimse tervise häirete ja igapäevaelu raskustega, aga selge on see, et see mure on tervikuna tegelikkusega võrreldes paisutatud. Lisaks on leitud, et ühismeediat kasutatakse eeskätt üksteisega suhtlemiseks ja aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine on seotud pigem parema vaimse tervisega. Tulemused on näidanud, et ühismeedia kasutamine võib vähendada ärevust või depressiooni, tõsta enesehinnangut, võimaldada efektiivsemalt kogukondades osaleda ja suhelda sarnaselt mõtlevate inimestega. Kokkuvõttes näitavad süstemaatilised teadusülevaated, et ühismeedia kasutamisel on nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Kõlama jäävad aga pigem negatiivsed järeldused ja väljakutsed ning neid ohte tuleb meil teadvustada. Samuti tasub täheldada positiivseid aspekte, mida tehnoloogia areng ja ühismeedia võimalused meile pakuvad.

Rasmus Sinivee on Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant tervisekäitumise ja heaolu erialal. Tema teadustöö keskendub tehnoloogia ja tervisekäitumise omavahelistele seostele, täpsemalt uurib ta oma doktoritöös sotsiaalmeedia sõltuvuse diskursuseid Eestis.