Raha, kuulsuse ja laikide tagaajamine põhjustab tõenäolisemalt depressiooni, ärevushäireid ja alkoholismi. Motivatsioonipsühholoogia pakub välja selgituse, miks see nii on ja kuidas heaolutunne tegelikult tekib.

Motivatsiooniuurijad on öelnud, et kõik eesmärgid pole sugugi loodud võrdseteks.[1] See, mille poole inimesed elus püüdlevad ja mida nad taotlevad, mõjutab märgatavalt seda, kuivõrd terviklikuna nad end tunnevad ja milline on nende heaolu. Lihtsustatult öeldes on meie õnnetunne seotud sellega, mida me elus tahame. See uurimissuund sai alguse motivatsioonipsühholoogia ühe alateemana, kui inimestel paluti hinnata oma püüdlusi elus, uurides, kuivõrd nad nõustuvad näiteks väidetega „mulle on oluline varjata vananemise ilminguid”, „mulle on oluline näha vaeva selleks, et maailm oleks parem paik” jne.[2]

Kuidas jaotuvad inimeste tahtmised või täpsemalt öeldes püüdlused? See on küll psühholoogiauuringutes ebatavaline, kuid inimesed kalduvad jagunema suhteliselt selgeteks gruppideks; kas pigem nn väliste, subjektiivselt naudingut pakkuvate või siis olemuslikult väärtuslike, sisemiste püüdluste poole. Väliste püüdluste all peetakse silmas püüdlusi naudingute suurendamiseks ja valu vähendamiseks, s.t valikuid, mis suurendavad mugavustunnet ning vähendavad igasuguseid jamasid ja tülikust, näiteks keskendumine rikkusele või finantsilise heaolu kasvatamisele, eelistades vähemat vaba aega väiksemale sissetulekule. Teiseks keskendumist välisele atraktiivsusele, muljele – olulisem on näha hea välja, olla ihaldusväärse välimusega kui näiteks pusida kammimata juustega millegi sügavama mõistmise kallal. Kolmandaks väliseks püüdluseks loetakse keskendumist mainele, kuulsusele, tuntusele ja võimule – tähtsam on saada palju jälgijaid, sattuda meediasse või kanda ametinimetust, mida on sõpradele uhke öelda, kui parandada ebapopulaarses valdkonnas (nt kliimakriis) maailma. 

Seesmiste püüdluste all peetakse seevastu silmas heaolutunnet sellest, et tehakse hästi seda, mis on tegemist väärt. Nende püüdluste alla kuuluvad keskendumine soojadele ja lähedastele suhetele, enesearengule, milleski paremaks saamisele, aga ka iseendaga kooskõlas olemisele, samuti kogukonna – lokaalse või globaalse – olemise paremaks muutmisele. 

Kumbagi tüüpi püüdlustega käib kaasas erisugune heaolu, vastavalt kas hedooniline või eudaimooniline õnnelikkus. Tegu on muidugi klassikaga – eudaimonia’st, nagu veel teistestki õnnelikkuse liikidest, rääkis Aristoteles. Erich Frommi „Omada või olla” on üks sama teema variatsioonidest. Kunagi varem pole aga kogutud selle teema kohta nii palju usaldusväärseid empiirilisi andmeid.

Huvitaval kombel ei saa inimeses domineerida korraga mõlemat tüüpi – välised (raha-võim-välimus) ja seesmised (suhted-areng-maailmaparandus) – eesmärgid. Samas ei tähenda ühe või teise eesmärkide kogumi domineerimine mingil juhul, et selle vastand oleks inimese jaoks väärtusetu. Sugugi mitte, meile saavad olla olulised nii eneseareng kui ka välimus, nii perekond kui ka hea maine. Lihtsalt üks võib kallutada inimesi kas ajutiselt või läbivalt rohkem teatud valikute poole, sest korraga me kõiki, sageli vastandlikke valikuid teha ei saa. Ei ole võimalik ilusalongis viibides kannatajaid trööstida. 

Naudingud viivad kannatusteni

Aga miks see kõik oluline on? Üldsegi mitte seepärast, et inimesi on huvitav nii primitiivselt lahterdada. Ei, praeguseks on kümned uuringud hoopis tõestanud, et püüdluste tüüp elus seostub küllaltki robustselt väga paljude heaolu näitajatega. Peamiselt subjektiivse rahulolu ehk õnnetunde, depressiivsuse ja ärevusega. Ja läbivalt ühes suunas: mida välisemad ehk hedoonilisemad, s.t saada naudingut ja vältida valu, on kellegi püüdlused, seda madalamad on tema õnnetunde ning sagedasemad ärevuse ja depressiivsuse näitajad. Paradoksaalselt põhjustab püüdlemine võimalikult suurte naudingute poole kannatusi.

Eudaimooniliste püüdlustega inimesel ei ole kontrolli oma baasvajaduste rahuldamise üle, s.t lähtuvalt püüdlustest on tema eneseväärtus ja heaolu seotud väliste teguritega.

Kehtib ka vastupidine ehk mida seesmisemad ehk eudaimoonilisemad on inimese püüdlused, seda parem on tema subjektiivne heaolu ning harvemad ärevuse ning depressiivsuse sümptomid. Need kolm heaolu ja toimetuleku näitajat pole ainukesed, mida on seostatud püüdluste kaksikjaotusega. Lisaks on vaadatud püüdluste tüübi seost üldise sotsiaalse toimetuleku, käitumishäirete ja riskikäitumise – sh uimastite tarvitamise (seda eeskätt noorte valimites) –, eneseteostuse, energia ja elujõu, nartsissismi ning füüsilise tervise näitajatega. 

Kõik negatiivsed näitajad seostuvad järjekindlalt väliste ning positiivsed läbivalt seesmiste püüdlustega. Ehk kui otsida ebamugavusi hädasolijaid aidates, maailma parandades, lähedastele pühendudes (viimane pole muidugi tingimata ebamugav) ning õppimise ja enesearengu ebamugavustsoonis olles, kaasneb sellega läbivalt kõrgem õnnelikkuse tase. See kehtib kõigis vanustes[3], sotsiaalmajandusliku staatuse eri tasemetel[4] ja kultuurideüleselt[5]. Samuti on sedalaadi uurimuste tegemiseks kasutatud väga erisuguseid meetodeid lisaks juba mainitud küsimustikele.

Rahuldamata baasvajadused

Nende tulemuste selgitus peitub ilmselt selles, et seesmiste püüdluste poole liikumine rahuldab märksa paremini meie heaolu ja tegutsemissoovi aluseks olevaid psühholoogilisi baasvajadusi: vajadust kuuluda gruppi, olla teistega koos ja neile vajalik; vajadust määrata ja mõtestada ise oma tegevuse sisu, mõtet, tempot, eesmärki; vajadust kogeda enesearengut. Viimasel võib olla väga mitmeid allikaid alates meisterlikkuse kasvust kuni soovikohaste muutuste jälgimiseni protsessides, mida püütakse mõjutada, olgu selleks siis tomatitaime kasvatamine või keskkonnapoliitika muutmine. 

Samal ajal pole aga väliste püüdlustega inimesel tegelikult mainitud baasvajadused rahuldatud – ta liigub eemale tegelikest õnnelikkuse allikatest. Teisisõnu ei ole tal endal justkui kontrolli oma baasvajaduste rahuldamise üle, s.t lähtuvalt püüdlustest on tema eneseväärtus ja heaolu seotud väliste teguritega. Tema finantsiline heaolu, väline mulje, kuulsus jne sõltuvad kõik välistest, mitte sisemistest referentsidest. Sellega seoses kalduvad heaolu pakkuvad aspektid lagunema, näiteks suhted mõranema ülemäära töötades või sügavalt oluliste põhimõtete järgimine hajuma laiades rahvahulkades populaarsust taotledes. Samuti võib kiire tunnustuse tuua kergemini vapustav väljanägemine kui milleski tasapisi targemaks saamine, mis tähendab, et kiitusesõltlasel tuleb teha valik.

Eudaimoonilise õnnelikkusega seotud püüdluste saavutamisel suureneb heaolu, ent hedoonilise õnnelikkusega seotud püüdluste saavutamine tõstab heaolutunnet tunduvalt vähem, kui üldse.

Mis juhtub, kui püüdlused saavutatakse? On leitud, et eudaimoonilise õnnelikkusega seotud püüdluste saavutamisel suureneb heaolu, ent hedoonilise õnnelikkusega seotud püüdluste saavutamine tõstab heaolutunnet tunduvalt vähem, kui üldse.[6] Uuringuid selle nähtuse demonstreerimiseks on tehtud väga arvukalt, näiteks Sheldon ja Krieger[7] uurisid rohkem kui tuhandet juristi, kes töötasid kasumile orienteeritud ettevõtetes, ning sama suurt arvu juriste, kes töötasid avalikus sektoris ja ühiskonna heaks, nt aidates keskkonnateemadega tegelevaid mittetulundusühinguid. Kuigi esimese grupi aastane sissetulek oli märkimisväärselt kõrgem, raporteerisid just nemad enam negatiivseid emotsioone ja kehvemat emotsionaalset heaolu ning tarvitasid ka rohkem alkoholi. Ehk siis taas näide sellest, kuidas kasumi suurendamisele keskendumine segab õnnepüüdlusi.

Eluliste püüdluste päritolu

On andmeid, mis osutavad, et varasemad rahuldamata psühholoogilised baasvajadused, mida on tinginud kontrolliv, võistlev, eelkõige tulemustele rõhuv, oma nägemust peale suruv, külmust õhkav, tingimusi seadev jmt kodu- või koolikeskkond, on need, mis kallutavad inimesi keskenduma sisemiste püüdluste asemel enam kompensatoorsetele välistele püüdlustele.[8] Näiteks on tõestatud, et lastele, kelle emad on demokraatlikumad, soojemad ja mittekontrollivad (kontrolliv tähendab siinkohal teiste survestamist mõtlema, tundma ja käituma nii, nagu soovitakse, mitte aga kõigi poolte jaoks mõtestatud ja internaliseeritud kokkuleppeid ja reegleid), on iseloomulikumad seesmised püüdlused ning, vastupidi, kodukeskkonnad, mis pärsivad laste psühholoogilisi baasvajadusi, ergutavad seeläbi lastes tahtmatult just väliseid püüdlusi, näiteks materiaalse heaolu saavutamist, kuigi säärased püüdlused on baasvajaduste nukraks ersatsiks. 

Sisemisi püüdlusi taga ajades ei pruugi tunnustus tulla nii kergesti ja seega jahivad neid pigem noored, kelle baasvajadused on rahuldatud, kes ei pea pidevalt välise edukuse kiirtestiga iseenda väärtust kontrollima. Niisiis on raha- ja võimujanu taga sageli täiskasvanud, kes pidid lapsena vanemate või lähedaste survel oma olemist ja olemust pidevalt korrigeerima ja ennast teistega võrdlema. Mida sellest kõigest järeldada?

Sisemisi püüdlusi taga ajades ei pruugi tunnustus tulla nii kergesti ja seega jahivad neid pigem noored, kelle baasvajadused on rahuldatud.

Ilmselt on iga lugeja otsustada, kas ta tahab hakata jälgima, millised eesmärgid teda ja teda ümbritsevaid inimesi sügavamalt õnnelikuks teevad: kas hädasolija aitamine, millegi uue õppimine, suurema missiooni poole püüdlemine või uued asjad, parem välimus ja rohkem laike. Kumma paketi mõju on pikaajalisem? Kummal juhul ronib rahulolematus varem hinge? Oluline on aga see, et inimene ise ei saa iseenda unikaalse elu pinnalt neid seoseid märkama hakata.

Võiks ka küsida, kumba püüdluste paketti õnne tagajana reklaamides on lihtsam inimesele igasugu nodi müüa. Osa selle planeedi meediast kuulutab iga päev, et palju uusi asju, ilu ja maine on need, mille järgi saab hinnata sinu väärtust. See on sõnum, mis palub pingutada iga päev selle nimel, et olla pisut õnnetum.

Tekst tugineb teosele „Self-determination theory: Basic psychological needs in motivation, development, and wellness”.[9]

[1] Ryan, R. M.; Sheldon, K. M.; Kasser, T.; Deci, E. L. 1996. All goals are not created equal: An organismic perspective on the nature of goals and their regulation. – The psychology of action: Linking cognition and motivation to behavior, lk 7–26.
[2] Kasser, T.; Ryan, R. M. 1993. A dark side of the American dream: Correlates of financial success as a central life aspiration. – Journal of Personality and Social Psychology, nr 65 (2), lk 410–422.
[3] Easterbrook, M. J.; Wright, M. L.; Dittmar, H.; Banerjee, R. 2014. Consumer culture ideals, extrinsic motivations, and well-being in children. – European Journal of Social Psychology, nr 44 (4), lk 349–359.
[4] Martos, T.; Kopp, M. 2014. Life goals and wellbeing in Hungary. – Encyclopedia of quality of life and well-being research, lk 3571–3576.
[5] Grouzet, F. M. E.; Kasser, T.; Ahuvia, A.; Dols, J. M. F.; Kim, Y.; Lau, S. et al. 2005. The structure of goal contents across 15 cultures. – Journal of Personality and Social Psychology, nr 89 (5), lk 800–816.
[6] Sheldon, K. M.; Kasser, T. 1998. Pursuing personal goals: Skills enable progress, but not all progress is beneficial. – Personality and Social Psychology Bulletin, nr 24 (12), lk 1319–1331.
[7] Sheldon, K. M.; Krieger, L. S. 2014. Service job lawyers are happier than money job lawyers, despite their lower income. – Journal of Positive Psychology, nr 90 (3), lk 219–226.
[8] Kasser, T.; Ryan, R. M.; Zax, M.; Sameroff, A. J. 1995. The relations of maternal and social environments to late adolescents’ materialistic and prosocial values. – Developmental Psychology, nr 31 (6), lk 907–914.
[9] Ryan, R. M.; Deci, E. L. 2017. Goal Contents Theory. – Self-determination theory: Basic psychological needs in motivation, development, and wellness (toim. Ryan, R. M.; Deci, E. L), lk 272–292.

Grete Arro on hariduspsühholoog ja töötab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis teadurina. Vaevumärgatavas tempos õpib ta Tartu Ülikoolis bioloogiat ja elustiku kaitset.