Iga kuju püstitatakse vist selleks, et see tooks möödakäijale midagi mõttesse. Küllap on nii ka Konstantin Pätsi skulptuuriga, mis on Tallinnas juba paar kuud vaatamiseks väljas olnud. Ometi toob see mõttesse peamiselt ikka küsimuse, miks ja kellele seda õieti vaja on.

Foto: Priit Mürk / ERR / Scanpix

Vana-Roomas olid keisrikujud väga tähtsad. Neid oli riigis rohkelt, sest valitsev keiser ise kõikjale ei jõudnud ning tema aset pidi täitma büst. Kui oli tarvis anda ametlikku vannet või midagi sarnast, tehti seda kuju ees. Pagenud orjadele oli see pelgupaik, kus neid ei tohtinud puutuda. Keisrikuju lähedale urineerijaid ähvardas surmanuhtlus. Kui mõni valitseja võimult kõrvaldati või surma järel põlu alla pandi („tühistati” – roomlasedki kasutasid seda terminit), siis lõhuti ka tema kujud. Enamasti võeti küll lihtsalt pea maha ja pandi uue keisri oma asemele. Vaheldusid ainult inimesed, keisrivõim aga püsis.

Kogukond kui keha

Monarhia ongi ajalooliselt kõige tavalisem valitsemisvorm.[1] Paistab, et pole lihtne harjuda mõttega, et inimeste kooselu on võimalik ka ilma peremeheta. Poliitilist kogukonda on iidsetest aegadest saati võrreldud kehaga. Keskajal mindi sellega iseäranis üksikasjalikuks. Ühe kirjelduse järgi moodustasid talupojad jalad, sõdurid käed, väiksemad ametnikud aga silmad, kõrvad ja keele. Kuningas oli mõtlev pea.[2] See, et valitseda võiks rahvas, oli kaasaegsete silmis sama loomuvastane kui ajada jalad püsti ja loota neilt mõttetegevust. Shakespeare’i näidenditeski kirjeldatakse mässavat rahvahulka koletisena, kuna sel on mitu pead. Inimkeha polnud niisama võrdpilt. Teisiti ei suudetud riigielu üldse ette kujutada. Huvitaval kombel tõusis riigikeha kujund esile just siis, kui ühiskonnas käärisid parajasti suured muutused. Kuningas polnud vajalik üksnes iseendale, vaid kõigile, kes tahtsid tunda end tavapärase kogukonna embuses, loomuliku hierarhia valitsuse all.

Paistab, et pole lihtne harjuda mõttega, et inimeste kooselu on võimalik ka ilma peremeheta.

Nõnda oli see väga radikaalne samm, kui 1649. aastal otsustasid inglased oma kuninga üle kohut mõista ja tal pea maha raiuda. Süüdistuse järgi oli Charles I muutunud türanniks – ta oli saanud seaduslikult võimule, kuid astunud üle lubatud piiridest. Omamoodi oli tema hukkamine väljakutse eelmisele kuningale, kes oli öelnud mässajate kohta, et riigipeal on voli lasta ära lõigata mõni haige jäse (saata surma mõni alluv), kuid pead ennast kõrvaldada, seda ei saa mitte. Hiljem selgus, et sai. Vähe sellest, Oliver Cromwell kuulutas: „Me võtame kuningal pea maha koos krooniga.” Ta tahtis öelda, et tulevikus pole kuningaametit tarvis ja rahvas seab sisse teistsuguse korralduse. See mõte oli tõeliselt revolutsiooniline.

Läks siiski nii, et varsti oli Inglismaal jälle ametis uus kuningas. Lühikeseks jäänud Inglise rahvariiki hakati mainima tõendina selle kohta, et inimesed ikka ei saa enda kollektiivse valitsemisega hakkama ja vajavad juhti. Ometi langes Prantsuse revolutsiooni ajal veel üks kuningas. Louis XVI giljotineerimine pidi tõmbama joone alla vananenud arusaamadele poliitikast. Hakati levitama pilti, millel lihtsa mehe käsi hoiab juustest kuninga pead, kaelast tilkuv veri aga niisutab rahva põldusid. Jah, demokraatia polnud sel ajal pehme väärtus. Selleks et rahvas pääseks valitsema, oli vaja saada lahti mitte ainult türannidest, vaid igasugu eelisõigustest, rääkimata aadlikest enestest. Vabadus, võrdsus, vendlus – selle kreedoga tähistati ühiskonda, kus on tehtud kõik järeldused peremehe puudumisest.[3]

Demokraatlikus riigis ei kasva ükski inimene sedavõrd kokku ametiga, et teda ei saaks kõrvaldada ja asendada mõne teisega.

Demokraatia kehastamatus

Mööndavasti pole demokraatiat just lihtne kujuga sümboliseerida. On öeldud, et demokraatia tähistaja on tühi koht, kuna selle kandev idee on võimu kehastamatus.[4] Demokraatlikus riigis ei kasva ükski inimene sedavõrd kokku ametiga, et teda ei saaks kõrvaldada ja asendada mõne teisega. Muidugi, alati leidub inimesi, kel on raske kujutleda olukorda, kus nad polegi võimul. Vladimir Putin oli aastatel 2000–2008 kaks ametiaega Venemaa president ja kuna rohkem polnud lubatud, leppis ta Dmitri Medvedeviga salamisi kokku, et loovutab presidenditooli üheks ametiajaks talle ja naaseb siis oma kohale. 2012. aastal varjutasid tema naasmist meeleavaldused, kuid Putini sõnul olid need kõigest katse ebaseaduslikult võimu haarata. „Venemaa on mu elu,” ütles Putin pisarsilmil rahvamassile. „Ma ei suuda hetkekski kujutleda end ilma temata… See pole pelgalt armastus, mida ma tunnen… Ma tunnen end osana tema rahvast.”[5]

Antiik-Ateenas püstitati rahvavõimu rajamise mälestuseks türannitapjate skulptuur. On kõnekas, et türanni ennast ei kujutatud. Väidetavalt oli see nii seepärast, et skulptuuriga taheti viidata üha uutele ja uutele türannidele, kes ähvardavad demokraatiat tulevikus.[6]

Ka meil leitud lahendus pole halb. Mahavõetud riigipea – see on tõesti hea viis osutada mõtteuuendusele, mis on vajalik, et mõista demokraatlikku ühiskonda. Demokraatia võidukäiku kirjeldatakse vahel nõnda, et enne oli võimul kuningas, nüüd on samasugune kamandamise õigus rahval tervikuna. Mis aga peaks takistama türannil varjumast loosungi taha, et ta kõneleb „rahva” nimel? Just nii ongi türannid alati talitanud. Kui demokraatia on miski, mis vastandub türanniale, siis see ei saa piirduda kuidagi reeglitega kamandaja valimiseks.

17. sajandist alates on demokraatliku ühiskonna peamine tunnus olnud see, mida tänapäeval nimetatakse oma peaga mõtlemiseks.

Vastuhakk

Pätsi kinnismõte oli teatavasti ühiskonna organiseerimine. Üks näide selle rakendamise kohta on 1930. aastatel ette võetud noorte koondamine, mida ajendas kaht sorti hirm: noored jäävad pärast kooli lõpetamist omapäi – täiesti organiseerimata – või koonduvad riigile sobimatul moel. Võeti vastu seadus, millega püüti kõike kõrgemalt korraldada, sh anti ministrile õigus sulgeda noorteorganisatsioone, mis ei vastanud riiklikele sihtidele. Selline lähenemine oli kooskõlas toona valitsenud arusaamaga, et ühiskond on hierarhiline kehand, mille tipus on üks suur juht ja tema all üksteisele järgnevad väiksemad juhid. Ükski inimene ei tohtinud kaduda juhtide silma alt, sest kontrollimata, ülalt organiseerimata tegevus tõotas olla kas riigile tarbetu või lausa ohtlik.

Viimasel ajal paistab, et sinna olemegi jõudnud, sest näiteks noored kliimaaktivistid ei oska kasutada oma vaba aega teisiti kui kaunite kunstiteoste rikkumiseks. See on näide vastupidise kohta: noored püüavad organiseerida ühiskonda. Kas mäss pole alati ebademokraatlik? Mis takistab neil aktivistidel talitamast õigeid kanaleid pidi: mingu valima ja kui see ei aita, siis moodustagu uus erakond, pääsegu koalitsiooni, rääkigu läbi partneritega, saavutagu kompromiss, ja ehk õnnestub siis ka midagi kuhugi seadusesse pista? Siin tulebki aga nähtavale demokraatliku ühiskonna kalduvus tulvata üle tammidest ja lõhkuda pühitsetud hierarhiaid. Võitlus õiguse pärast on samavõrd osa demokraatiast kui õigus ise. Nõnda on aga seegi pidevalt küsimuse all, milline on õige kanal muutuste ja paranduste taotlemiseks. Esindusdemokraatia sisseharjunud mudel on sihitud sellele, et luua monopoolne kanal, mille kõrval kõik muu paistab omavoliline ja mässuline.

Viimasel ajal kurdetakse palju demokraatia mandumise üle. Mõneti näeme me aga hoopis selle lopsakat õitsengut. Ühel meeleavaldusel olid vaktsiinipassivastased toonud välja huvitava loosungi: „Valitsus on türann.” Üldiselt kiputakse eeldama, et mida demokraatlikum on ühiskond, seda lihtsam on hoida püsti demokraatlikku riigikorda. Lugu ei pruugi aga olla nii lihtne. 17. sajandist alates on demokraatliku ühiskonna peamine tunnus olnud see, mida tänapäeval nimetatakse oma peaga mõtlemiseks. Kuna viimasel ei tarvitse olla palju pistmist mõistuspärasusega, siis on loomulik, et „teaduseusku” inimene hakkab igatsema mõtlevat riigipead. Ka teaduse nimel valitsemine võib aga olla türannia. Leidub rohkelzt uurimusi, mis kinnitavad, et parimad on just need otsused, mis on käinud läbi kollektiivse kriitika tulest.[7] Loodetavasti lükkab see viimaks ümber kujutelma, mis tõstab targa riigipea valitsema rumala massi kohale.

[1] Vt Oakley, F. 2006. Kingship: The Politics of Enchantment.
[2] Sellise kirjelduse esitas 12. sajandil Salisbury Johannes teoses „Policraticus”.
[3] Ülevaatlikult: Rosanvallon, P. 2011. La société des égaux.
[4] Lefort, C. 1986. Essais sur le politique: XIXe-XXe siècles.
[5] Tsiteeritud teosest Short, P. 2022. Putin: His Life and Times.
[6] Azoulay, V. 2014. Les tyrannicides d’Athènes: Vie et mort de deux statues.
[7] Vt nt Sunstein, C. R. 2006. Infotopia: How Many Minds Produce Knowledge; Moore, A. 2017. Critical Elitism. Deliberation, Democracy, and the Problem of Expertise.

Hent Kalmo on õigus- ja poliitikateooria teadur Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudis.