Vanemuise uus draamajuht Tiit Palu asub ametisse 1.augustil. Müürileht uurib, millisest seisust uus draamajuht Vanemuise üle võtab ja milliste võtetega selle draamaosa turgutama kavatseb hakata.

Tiit Palu. Foto: erakogu.

Kuidas sündis otsus Vanemuise draamajuhiks kandideerida?

Olen olnud praeguseks poolteist aastat palgalisest teatritööst eemal. Töötasin sel ajal Ukrainas Lvivi ülikoolis eesti keele ja kultuuri lektorina. Mul puudus kogemus pikalt teises kultuuris elamisest; ja tüdimus teatrist oli totaalne. Uued ülesanded ja teine ümbrus tõmbasid uuesti käima. Endised vennasvabariigid pakuvad mulle suurt huvi, seepärast valisin töökohaks just Ukraina, kuigi olnuks võimalik minna õppejõuks ka mõnda Lääne-Euroopa riiki. Tõestuse leidis ka see, et teater pole ainus viis elamiseks ja ainus väljendusvahend. Lviv on Ukraina rahvuslik keskus ja vastandub võimukantsile Kiievile. Linn on vaatamisväärne ja seal on Ukraina, võibolla ka Euroopa parim teater, Les Kurbas teater.

Kui ilmus Vanemuise draamajuhi konkursi kuulutus, siis esialgu ainult mängisin selle mõttega. Analüüsisin teatriolukorda Eestis ja Vanemuise väljavaateid. Vaatasin üle ka selle, mis mind võiks teatris huvitada. Kui hakkasin koostama konkursi üheks ülesandeks olnud repertuaariplaani, siis selgus, et Vanemuises saab teha asju, mida mujal teha ei olegi võimalik. Kuigi hakkasin juba tegema muid asju, istub teatrinärv ikka sees. Teater on eriline koht, vahel tore, vahel õudne; sellest ei saa kergesti lahti. Olen nüüd tee pealt korraks kõrvale astunud ja oskan võtta asju üsna rahulikult, arvan nii. Muidugi näen ka väljakutset midagi korda saata; ja ses mõttes on esikohal töö trupi ja repertuaariga. Back in business!

Aeg-ajalt võib kuulda arvamusi, et Tartu ei ole teatri tegemiseks inspireeriv koht (ETV aastavahetuse programmiski nägime sketši, mis lõppes entusiastliku hüüdega – „Vanemuine, juba üheksa aastat ilma näitlejapreemiata!”). Kas sellised eelarvamused peegeldavad teie meelest kuidagi ka teatri praegust olukorda?

Teatri seisukorraga tutvumine seisab mul alles ees. Välispidise vaatluse järgi julgen väita, et Vanemuine on nii suur ja oluline teater, et sellest on raske mööda vaadata. Küllap sellest on tingitud ka tähelepanu all olek, mille ilminguteks on olla muu hulgas vastandamise ja omakasupüüdlike pilgete objektiks. Vanemuise draamatrupp pole aga üldse suur. Draamajuhina keskendun trupi ja repertuaari arendamisele. Samuti Vanemuise draamaosa identiteedi tugevdamisele. Suur teater ja žanrite koostöö pakub suuri võimalusi, millest projektiteatrid võivad ainult unistada. Suurte lavatööde ettevalmistamine on pikaajaline ja töömahukas protsess ning eesmärgiks saab olla pigem väljenduse perfektsus kui päevakajaline löövus. Need on täiesti erinevad asjad ja erinevad lähenemised, mille jaoks ongi hea, kui on erinevaid teatreid, mis töötavad eri graafikutes ja mastaapides. Lõpuks võidab publik. Muidugi võiks Vanemuises olla olemas ka platsdarm ideede kiireks teostamiseks; see tuleb, julgen lubada.

Teid kui lavastajat teatakse üsna julge katsetajana – kas/kuidas võiks selline omadus kasuks olla uutes tööülesannetes Vanemuise draamajuhina?

Olen draamajuhina valmis administreerima, kaasa mõtlema, piike murdma, võimalusi looma jne, et teostuksidki ainult julged ideed. Teatris, kus saalides on 700 ja 400 kohta, pole vaja avangarditseda. Hea lavastus suures saalis on selline, kus tuttavlikuga kaasneb alati ka midagi uut: tõlgenduse, lähtekoha, vormi, tehniliste lahenduste poolelt. See „midagi uut igas lavastuses” ongi suurte lavade lavastuste kunstiline mängumaa, mis tegelikult võimaldab lavastusgrupile suurt vaba mängu. Kõik on hoiakute küsimus; kui on olemas selged ideed, pole piirangud probleemiks, vaid pigem kasuks. Muidugi pakub ka mulle huvi postdraama, kuid hardcore kujul saab seda vaadata siiski alternatiivteatrites, mitte Vanemuises. Uurivat avangardi pakub Tartus Uus Teater, absurditeatri vagu künnab Kalev Kudu Tartu Üliõpilasteatris. Vanemuine jääb peamiselt lugude, rollide ja tunnete teatriks.