Sõltumatu Tantsu Ühendus on meid ikka julgete ja omanäoliste tantsukunstnike töödega kostitanud. Juba viiendat aastat järjest – seekord 12., 13., 15., 16., 18. veebruaril – „prömjeerivad” noored värsked koreograafid, kes on saanud võimaluse STÜ toel tuua publikuni oma esimese suurema tantsulavastuse. Tänavu on väljavalituid kaks: Triin Marts lavastusega „Kirke” ja Helena Krinal tööga „Lulu ja Maru”. Miks just nemad, selgineb nende tööde ja mõtetega tutvudes. Aurav vürtsikas tee me ees: täna vestleme Triinuga!

Triin Marts GreenFieldil. Foto: Taavi Rekkaro

Mis sa arvad, kui palju Triin Martsi nime Eestis juba teatakse ja mis tööde-tegemiste ja liikumistrajektooridega sind seostada osatakse?

Viimastel aastatel olen osa võtnud Tantsukunstnike Liidu tegemistest, kuna kuulun juhatusse. Ühtlasi olin 2012. aasta keðjaTallinna korraldusmeeskonnas – esmase kontaktisikuna tegelesin kõigi nende külalistega, kes kohtumisest osa võtsid. Seega usun, et kui mitte muul moel, siis keðja kaudu on vähemalt pooltel Eesti tantsukunstnikel Triin Marts postkasti avarustes olemas, teadmata, kellega tegu on.

Mille olulisega sind veel peale Eesti Tantsukunstnike Liidu juhatuses tegutsemise võiks seostada?

Küllap on tantsuhuvilised ja mõned valdkonnaga otseselt seotud isikud sattunud mu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöid vaatama. Kuna lisaks tantsuõpetaja kutsele omandasin ka koreograafi diplomi, siis olen olnud ühtaegu aktiivne mõlemal suunal. Tegin koolipraktika ETA Tantsukoolis ja hiljem andsin seal ka tunde. Juhendajana olen kätt proovinud Koolitantsu suvelaagris. Linnadest seostatakse mind vist eelkõige Viljandi ja Tallinnaga, kuigi pärit olen Pärnust. Sügisest alates õpin Tartu Ülikoolis maalikunsti. Tartus õpetan Tähtvere Tantsukeskuses. Otsese tantsualase loominguga ei ole ma veel sellesse linna jõudnud, seega ootan huviga, mil Premiere´i etendus ka Tartusse jõuab.

Kuidas sa tantsu juurde jõudsid? Kuidas jõudis tants sinuni?

Algklassides tegelesin põgusalt peotantsuga, seejärel rühmvõimlemisega. Esimest korda puutusin kaasaegse tantsuga kokku Erki Stuudiosse õppima asudes. Sealt tekkis suur huvi selle konkreetse suuna vastu. 16-aastaselt läksin Kersti Adamsoni Balletistuudiosse juba kindla teadmisega, et soovin tantsu edasi õppida.

Tegeled ka maalikunstiga, ju siis on loojanatuur sinus ärkvel.

Paralleelselt tantsuõpingutega olen suurt huvi tundnud ka kujutava kunsti vastu. Eks tants ja maal ole ju mõlemad loomingulised väljendusvahendid, ja minu maailmas need pigem täiendavad üksteist. Seega, võib vist nii sõnastada küll.

Mis sind Premiere’ile tõi? Miks on 2013. aasta Premiere’il üks ainult kahest tutvustatavast tantsukunstnikust just Triin Marts?

Premiere´i näol on tegemist põneva võimalusega katsetada ja omandada uusi kogemusi – luua esimene õpingutejärgne tantsulavastus, arendada koostööd produtsentidega ja teha esimesi samme professionaalse tantsukunsti alal. Aga miks osutusin just mina valituks? Ehk oli mu kavand siis piisavalt intrigeeriv ning portfoolio tugev ja mitmekesine? Julgen loota, et nõnda see oli.

Kas ideekavand, mille sa STÜ-le esitasid, jäi oluliseks aluseks lavatusele, mille sa nüüd Premiere’il esitad?

Kirjutasin oma ideekavandi küllalt laiahaardeliselt. Võtsin arvesse asjaolu, et mul on kaheksa kuud aega algse idee täpseks formuleerimiseks, ja et selle perioodi jooksul võib paljugi muutuda. Ideekavandis mainisin, et mind huvitab nõiatemaatika, aga seda mitte nii teatraalses võtmes, kui võiks eeldada.

Nii et käsitledki oma lavastuses just seda teemat?

Mulle pakub huvi nõia motiiv ja selle ajalooline taust. See, mille põhjal kedagi nõiaks on nimetatud ja nimetatakse. On näiteks müüte, milles nõid on see tark inimene, kelle poole pöördutakse, teistes on ta kuri nõid, kes mürgitatud õuna abil proovib kangelannat tappa, lisaks keskaja nõiaprotsessid, mis on juba omaette müstiline kultuurinähtus. Kuidas ja miks on selle mõiste tähendus muutunud? Nõnda otsustasingi kirjutada sellest, mis mind teoreetiliselt huvitab. Aga kui nüüd rääkida tantsu spetsiifikast, siis üldiselt ma kahtlen, kas tants peaks tegelema selliste suurte sotsiaalsete teemade ja probleemidega, kas tegemist on ikka õige meediumiga. Kui mingist teemast on võimalik rohkem rääkida ja see on ka teoreetiliselt huvitav, siis kas sellest on mõtet tantsu teha? Lisaks taandab tõlkimispüüe tantsu vaid vahendiks ja seeläbi alahinnatakse liikumist kui midagi iseenesest väärtuslikku või ainulaadset. Teisest küljest aga, kui võtta puhas liikumine, abstraktne tants, mis on üksnes geomeetriale üles ehitatud, siis see on ilus, aga ei lähe korda. Vähemalt mitte minule. Võib-olla proovingi leida tasakaalu – et ei jätaks külmaks, aga et tõlgendus ei oleks nii täpselt vaatajale ette antud.

Samas lavastuse pealkirjaks valisid „Kirke”, mis arvatavasti seostub vaatajal tuntud mütoloogilise nõiakarakteriga.

Kirke näol on tegemist võtmega, mis aitab avada kogu nõiatemaatikaga seonduvat kultuuritausta, seda, mis esmalt ajendas mind lavastust looma. Taotuslikult ei ole ma tahtnud tutvustusesse kirjutada seda, mida vaataja peaks nägema.

Lavastuse tutvustuses (STÜ kodulehel) ütled, et lähtud arusaamast, et maailm ei tööta narratiivides, vaid kujuneb fragmentidest, eredatest hetkedest ja ümbritsevast vormitust virvarrist. Kas näedki maailma nii?

Jah, ilmselt näen ka maailma niimoodi – mitte põhjus-tagajärg ja algus-keskpaik-lõpp, vaid hetked, mis jäävad särama. Mulle meeldiks, kui vaatajale jääksid meelde seigad või üldine tunne.

Nii et oma töödesse sa ei näe ette kindlat kulgu ja kulminatsiooni ega ei eelda, et vaataja näeb loos samu kulminatsioone kui sina.

Jah. Ka ettenäitamise, showing’u alusel jäi mulje, et inimeste jaoks olid need kulminatsioonid väga erinevates kohtades.

Kui oluliseks pead hallata kõike laval toimuvat – detailidest tervikuni? Ehk kui suur kontrollifriik oma tööde puhul oled?

Mulle meeldib, kui tõlgendusruum jääb avaraks. Arvan, et seda on väga raske kontrollida, kuidas inimene midagi mõistab. Aga samas eelistan kontrollida visuaalset fookust, sest mida vaadatakse, ja mida aru saadakse, on kaks erinevat asja. Kui ma näiteks tegelen käte liikumisega, siis ma tahan tähelepanu sellele suunata, mitte taustale või lakke, või jalgadele. Mulle meeldib vaataja tähelepanu ka valguse ja heliga suunata.

Koreograafi ja lavastajana tegeled sina peamiselt terviku ja liikumisega. Kuidas sa valid enda kõrvale inimesed, kelle usaldad heli ja valguse ja teised olulised lavastuse komponendid?

Valin selle järgi, keda ma usaldan ja kelle senised tööd on sobinud minu maailmavaatega. Villu (Konrad – toim.) tegi minu koreograafia lõputööle valguskujunduse, millega olin väga rahul. Tulemus oli ühest küljest see, mida tahtsin, aga teisalt ka rohkem, kui oskasin ette kujutada. Taneliga (Kadalipp – toim.) olime koos muusikaprojektis „Painter’s Job”. Selle raames oli laval kolm muusikut ja mina sattusin juhuslikult n-ö kunstniku rolli – eesmärgiks oli improvisatsiooni teel leida sümbioos muusika ja maalikunsti vahel. See oli väga vahva kogemus. Lisaks on Tanel väga tore ja katsetamisaldis. Dramaturgiline tugi Kai (Valtna – toim.) oli mu õppejõud. Temaga toimub meil pidev arutelu, siiamaani küll suuremas osas kirja teel, aga sellest on juba palju abi – oma mõtete teadlik sõnastamine ja läbikirjutamine aitab mul selgemalt aru saada, kuhu oma tööga liigun.

Kui palju annad näiteks Tanelile muusikalise tausta loomiseks sisendit?

Ma selgitan talle, millist atmosfääri ma oma lavastusega soovin luua, ja millist seisundilist kvaliteeti saavutada. Näiteks ütlen ka, kas heli võiks olla stabiilne või kasvav või muutuv. See, kuidas Tanel helikujunduse üles ehitab, on tema enda loominguline vabadus.

Millal teil lõplik läbimäng, n-ö peaproov on?

Peaproov on paar päeva enne esietendust, aga nädal enne võiks kõik ikka valmis olla.

Sul on lavastuse juures abiks ka dramaturgiline tugi, Kai Valtna. Mis on tema roll?

Mida edasi, seda olulisem tema roll on, sest mina ei näe ennast laval ja on väga oluline, et on kõrvalpilk. Keegi, kes ütleb, kui pikalt asi toimib, millal on küll või kuidas mina laval mõjun.

Kuidas sulle „Kirke” work-in-progress’i ettenäitamise põhjal tundub, kas saad olla teie koostöö tulemusega rahul? Mida ütles sulle tunne laval ja publiku reageeringud?

Ma arvan, et koostöö Kaiga on väga hästi läinud, kas või sellest küljest, et kui ma tema ettepanekutega ei nõustu, siis ma suudan seisukohta põhjendada ja seeläbi olla endas kindlam.

Ettenäitamisel kuulsime, et inimesed interpreteerisid nähtud episoode väga erinevalt. Mis tundeid see sinus kui autoris ja esitajas tekitas? Oli see sulle ootuspärane?

Nagu ka eelnevalt mainisin, meeldib mulle tõlgendamisruumi jätta. Kõige meeldivam kompliment oli minu jaoks see, kui üks vaataja ütles, et hakkas laval toimuvale kehaliselt kaasa elama. Tantsu vaatamisel ongi üks nauditavamaid hetki see, kui füüsiline empaatiavõime hakkab tööle.

“Kirkes” on üks episood, kus liigud publiku poole põlvili, selg ees. Mida sa sellega öelda tahad?

Kui mingit teoreetilist teemat käsitlen, siis üldjuhul tekivad mul silme ette sellega seotud liikuvad visuaalsed kujundid. Tavaliselt ma isegi ei taha nende tähendust täpselt sõnadesse panna. Konkreetset liikumist tehes ma küll mõistan, mida see võib tähendada, aga teadlikult väldin sellega tegelemist. Kerget paanikat tekitav ongi tavaliselt see, kui mul hakkab liiga ühetähenduslik joon tekkima, sest ma kaotan liikumise vastu huvi, kui saan aru, mis ta täpselt on.

Dramaturgilise toe puhul tõid välja just sõnadesse panemise positiivse mõju…

Verbaliseerimine on oluline pigem protsessis, kus ma töötan sellega, kuidas ma liikumisega tegelen või mida see minu jaoks tähendab – ehk tantsuga seotud „metajutt”. Ma arvan, et suur sisuline lahtiseletamine on sageli ülearune. On huvitav, kui kord tekib üks tähendus, teinekord teine. Mulle meeldib, kui tähendusi tekib palju, ma ei taha neid juhtida üksnes ühte suunda. Näiteks põlviliolek on väga tähendusrikas asend ja mulle meeldib sellega mängida, et vaadata, kas seda on võimalikult teha abstraktseks – kas ühel hetkel kaob ajalooline taak ära, kas see on üldse võimalik?

Ja mida tahaksid oma edasistes töödes koreograafina edasi anda?

Mulle meeldib selgus detailides ja tegevuse ning valikute mõtestatus. Loodan, et seda on näha ka mu töödes. Tahaksin tegeleda keha- ja liikumiskesksete küsimustega, mitte tantsust väljapoole jäävate teemadega. Kuidas keha suudab liikumisega midagi edasi anda ja endas kanda.

Kui oluline on sulle, et liikumine laval oleks ilus ja esteetiliselt nauditav?

Ma arvan, et iluaspekt ei ole oluline, vaid see, et liigutus ei oleks suvaline. Ma tahan tunda, kas või intuitiivselt, et see liigutus peab seal olema.

Kas tantsukunstikuna ja maalikunstnikuna on sul sarnane käekiri?

Maalikunstis olen veel õppimisfaasis, iga töö on alles tehniline avastus. Ometi olen mõlemas vallas saanud tagasisidet selle kohta, et mul on puhas ja selge joon. Ma ei tea, kas see on hea või halb, see ei ole tahtlik ega taotluslik. Võib-olla on tegemist iseloomuomadusega, aga selle vastu ei hakka ma vähemalt hetkel vägisi töötama.

Mida Premiere’ile tulles ja selleks ette valmistudes oled kõige rohkem juurde saanud?

Viimase lavastuse loomisest on möödas poolteist aastat, tore on taas selles seisundis olla. Hea on teha oma tööd, kui organisatoorsetele küsimustele ei pea liigselt energiat kulutama, vaid selle poole eest vastutab STÜ. Saan niimoodi üksnes oma loomingule keskenduda. STÜ andis oma panuse ka meeskonna kujunemiseks – kui esialgu ei osanud ma arvestada, et võiksin kaasata ka dramaturgilise toe, siis nendepoolne soovitus tõi tiimi Kai, kes on osutunud väärt nõuandjaks.

Triin Martsi „Kirke” Ja Helena Krinali „Lulu ja Maru” etenduvad Sõltumatu Tantsu Ühenduse produktsioonina sarja Premiere raames 12., 13., 15., 16. veebruaril ning 22., 23. märtsil Tallinnas Okasroosikese lossis ja 18. veebruaril Tartu Uues Teatris.