jonas.f.k on võtnud oma suunaks täisverelise popmuusika, mis ei lase end defineerida trendidel, vaid loob hoopis ise ükskõikselt uut moodi.

★★★★☆

Üllataval kombel tundub, nagu jonas.f.k oleks juba aastaid Eesti muusikamaastikul tegutsenud – noh, Jonas Kaarnamets ongi pikalt pildil olnud, aga ei tasu neid kaht segamini ajada! –, kuigi tegelikult on ilmunud vaid kaks nappi lühialbumit. Kui enamik artiste otsib esialgu oma kohta ja kuvandit, siis tema teab väga täpselt, mida ta tahab saavutada. Seepärast on ta jätnud täielikult vahele noore artisti nn otsingulise faasi ja liikunud kohe asja juurde.

Kui „buda.01” oli introspektiivsem, siis värske EP puhul on lisandunud tema muusikalisse minapilti häbitut seksapiili ja sügavat gruuvi. Kuigi Jonase loomingu aluseks on jäänud endiselt kalibriislik kaine ja kaalutletud indie pop, ei soovi ta enam vaoshoitult lava nurgas nokitseda, vaid kisub hoopis rõõmuga särginööbid eest lahti, laseb prožektorid endale näkku pöörata ja lööb kuulajatel põlved nõrgaks sedalaadi füüsilise funk’i-jurakaga, millesarnast eesti muusikas vaat et ei kuulegi. Siinne funk on enamasti ikka džässilik ja kõigiti korralik, Jonas vingerdab aga ringi nagu põhjamaine Prince ega üritagi olla parketikõlbulik.

See aga ei tähenda, et ta oskab ainult gaasi põhja vajutada ja hullu panna, pigem vastupidi. Kõige tugevam funk’i-essents peitub hoopis tema hillitsetumates lugudes, nagu „Californ-i-a” ja „Your Window”, seal saab särada tema dünaamiline ja rikkalik vokaal. Kui üritada teda üldse Eesti muusikamaastikul kellegagi võrrelda, siis ta on otsekui Mart Avi, kes on astunud mitu sammu kommertspublikule lähemale.

„TLL.02” on igati korralik EP, aga kahjuks jääb jonas.f.k parimaks saavutuseks esimese lühiplaadi lõpetanud „Special”. Ma ei tea isegi, kas olen pärast seda üldse mõnd samaväärselt head kodumaist poplugu kuulnud…