Multiinstrumentalisti Joosep Kõrvitsa teine sooloalbum „Öö on ilus” on klaar kuulamine, mille jooksul romantilisemad tunded hajuvad korduste motiividesse ja pääsevad kohati lausa meditatiivselt mõjule.

★★★☆☆

Võrreldes eelmise plaadiga „Ja sa näed” (2018) on see materjal mõneti klassikalisema helikeelega ning pöörab rohkem tähelepanu tšellole, selle kõlale ja eri mänguvõtetele. Seekord on Kõrvits tõstnud heliloojana esile just meloodia lihtsuse ja selguse, mistõttu nii mõnedki palad jäävad kummastavalt kummitama. Lisaks on muusikalist paletti avardatud kirevamate instrumendikoosluste ning heliefektide mänglevama kokkumänguga. 

Vastavalt albumi pealkirjale „Öö on ilus” võib märksõnana esile tõsta just „lootuse”. Kõrvitsa loomingust peegeldub usk ja ootus millessegi paremasse, kuid näib, et sellest tulenevalt on materjalis läinud kaduma kontseptuaalsed intriigid – album on liiga sirgjooneline ja tundeline, liialt etteaimatav. Äramärkimist väärib interpreedi oskus panna oma meelisinstrument kõlama kui hääl, mistõttu on paljude palade meloodialiinid kui vokaliisid, kuid nii mõnegi loo puhul oleks soovinud hetkelist pöörasust, vastuhakku enese konventsioonidele, nihestatust ja pinget.