Ei ole olemas halbu asju, vaid loeb see, kuidas me neid kasutame.

Kirjutades seda juhtkirja siis, kui üks lehenumber on jõudnud ideetasandilt finišisse, on isegi veidi veider mõelda, kuidas üks teema, siinkohal „asjad”, lühikese ajaga niimoodi ajukurdude vahele poeb. Tuleb tõdeda, et ma pole meid ümbritsevat materiaalset maailma ammu, kui üldse, sellise pilguga vaadanud kui viimase kuu jooksul. Võtame näiteks arvutihiire või aastaid tühjalt seisnud koerakuudi mu koduhoovis, mis on nüüd minu jaoks hoopis uue tähenduse saanud – tähenduse, millest räägib juuninumbri persooniintervjuus kunstnik Urmas Lüüs, kes sõnab, et „asjad ei teki kunagi tühja koha pealt. Igale asjale on eelnenud mingi teine asi, mis tegi selle väljakujunemise võimalikuks”. Või siis sellise, millest ta räägib paar aastat tagasi Sirbis ilmunud intervjuus: „Niipea kui visata riideesemed voodi kõrvale toolileenile, tekib lugu.” Nii olen ma guugeldanud esimesi arvutihiiri, mõelnud, mitu kilomeetrit ma olen sellega läbi skrollinud või millise piruka rasvaga seda „toitnud”. Või see vana koerakuut – pärast meie koera surma seisis see mitu aastat tühjana õuel, enne kui paar päeva tagasi uude koju teisi koeri teenima läks. Vahepeal leidsid seal ulualust siilid ning kuuti lahti monteerides veeresid raudtorude seest, mille peal see seisis, välja tühjad kastanimunad, mis viitasid, et seal oli askeldanud teisigi loomi. Elu selle ümber polnud seisma jäänud.

Muidugi võivad need seosed jõuda välja täieliku absurdsuseni. Näiteks kohtumine üleöö mu neljanda korruse rõduukse taha sattunud mureliga, mida küll ametlikult vist asjaks nimetada ei saa. Kas see kukkus sinna mu naabri näppude vahelt või varese suust või on mu ülemise korteri põrandasse ajanud tõesti juured murelipuu? 

Kui niimoodi asjadele läheneda, rullub lahti täiesti omaette (fantaasia)maailm, mida kirjeldavad selles numbris ka mitmed teised kultuuritegelased, kes jagavad enda lugu ühest neile olulisest asjast. Meil on võimalik omistada asjadele nii palju erinevaid tähendusi ja omadusi, nihestada kas või seda, mis eesmärki mingi ese teenib. Näiteks Darja Popolitova, kellel seekord stuudios külas käisime, on loonud Kogo galerii näituse „Triquetra” jaoks Revenge Equaliseri, mis kujutab endast kasteeti, mille otstesse on pandud pikad blondid karukarvad. Nii on saanud külmrelvast hoopis kõditamiseks mõeldud maagiline tööriist. Ei ole olemas halbu asju, vaid loeb see, kuidas me neid kasutame. Selle näiteks võib tuua ka Ave Taaveti artikli plastist, mis illustreerib, kuidas ühest materjalist saab lahenduse asemel probleem, kui pigistada sellest laiskuse ja kasu nimel välja maksimum.

21. sajandil ongi meie suhe asjadega muutunud paradoksaalseks. Samal ajal kui toodame narratiivi vähem tarbimisest ja rahapuudusest, kuhjame enda ümber ikka uusi esemeid ja asendame poolvanu tooteid üha uutega. Olgu selle põhjuseks siis heaks eluks vajaliku kogumine, identiteediloome või peened turunduskombitsad, mis meie käitumist suunavad. 

Siiski, nagu selgub taas nii Urmas Lüüsi intervjuust kui ka Kai Lobjaka kirjutatud disainiloost, ei teeninda asjad ainult meid, vaid meie teenindame ka asju ja laseme neil oma elusid mudida. Nad muudavad meie mõtlemist, käitumist ja füsioloogiat nii kasulikult kui ka kahjulikult. Olgu selleks siis hiirekäe sündroom, nutitelefoniselg, elukvaliteeti parandavad proteesid, meditatsiooniäpid või ükskõik mis muu meid ümbritsev materiaalne objekt.

Kui te pole varem asjadest niimoodi mõelnud, nihestab loodetavasti vähemalt mõni selle numbri artikkel ka teid asju hoopis teise pilguga vaatama. 

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja