Idealistlik soov maailma paremaks teha võib ju kõlada lapsemeelselt, ent ometi on see parem, kui minnalaskmismeeleolus sekkumisest loobuda. Juulis ja augustis Tallinna Kunstihoones avatud väljapanekul „Idealistid“ tutvustatakse autoreid, kes tahavad maailma muuta ehk midagi ära teha mitte ainult annetuskasti eurot visates justkui indulgentsi ostes või kord aastas toimuvatel „Teeme ära!“ talgutel, vaid ka igapäevaselt. Teosed näitlikustavad autorite mõtlemist, viise, kuidas erinevad tegijad töötavad. Kohati suisa vastandlikke kunstnikke ühendab aga silmapiirina terendava täiuslikkuse igatsus.

Karin Paulus. Foto: Mariliis Heinamaa

Proovin sel kureeritud väljapanekul demonstreerida, et idealism ei tähenda nüüdisaegses kultuuriruumis mitte ainuüksi rahu ning põgenikekriisi ühe võimaliku leevendusena religioonide ühisosa otsimist, vaid täiesti erinevaid lähenemisi. Väärtuste keskmes võivad olla ka oma teadmiste ja oskuste jagamine ja kinkimine, puhtam keskkond, mõtestatum ümbrus.

Pürgimus täiuse poole võib olla nii füüsiline kui vaimne. Me kohtame praeguses Eestis uusi kogukondi, kus need püüded on väga tugevalt seotud. Sellises kooslustes lõimuvad sageli uusvaimsed kehapraktikad ja toitumine, teadlikum jäätmekäitlus, miskipärast keskmisest värvilisem ja ümaramaid vorme lembiv arhitektuur ning haridusmudelid, mille tuntumad näited on koduõpe, Gaia koolid ja waldorfpedagoogika. Lilleoru ja Väikese Jalajälje najal näeme, kuidas püütakse disainida uut inimest ning puhtamat ja harmoonilisemat keskkonda.

Kogukondades, leibkondades või mõnikord paar korda nädalas treeningus avatakse idamaises võtmes kanaleid ja kolmandat silma. On ka neid, kelle maailmavaade on kristlik ning tugineb sellest lähtuvalt hoolimise ja armastamise kõrval arusaamale tuumikperekonnast. Segastel aegadel ristiusust tuge otsimise suurust näitab uute õigeusu kirikute rajamine Tallinnasse Lasnamäele ja Narva ning tung kristlikesse väikekoolidesse.

Veelgi rohkem on neid, kelle valikuks on alustada iseendast ning minna sageli pahelise ja pealiskaudsena tõlgendatud linnast tagasi tõelise eheduse – looduse ja maaelu manu. Kunstipraktikas avaldub see sageli pärandkultuuri viljelemises, masintootmise asemel töö tegemises oma kätega. Viljandis on kultuuriakadeemiast saanud muinas- ja keskajast pärit käeliste traditsioonide alalhoidmise meka. Popkultuuri tõlgendamisele eelistatakse säästlikku majandamist ja tuttavaid materjale, valmistada ise kangast ja kudumeid, nugasid ja kirveid, kasutada plasti asemel puutohtu, hukkunud loomade nahku, luid ja munandikotte. Tee-ise-tass, -laud, -kampsun, -maja ja -küüslaaugupesto on aga laiemalt isegi nii moes, et Evelin Ilves on tänavatoiduna pakkunud käsitöövõileibu.

Aatelisus on ka eesti ühiskonna läte – Vabadussõda võideti Euroopa peataolekus õhinapõhiselt, tänu koolipoistele. Hiljem aga sündis koosmeel lauldes ja soovis maitsta Soome televisioonist nähtud isiklikku jogurti- ja banaanimaitselist õnne. Võiks ehk öelda, et estofiilide rahvavalgustuslikest fänniprojektidest sündis ka meie kirjakeel, mida otsapidi käsitleti humoorikas, tõsi, kohati veidi piinlikus võtmes VAT Teatri lavastuses „Taevast sajab kõikseaeg kive”, mille keskmes olid Otto Wilhelm Masing ja Kristjan Jaak Peterson.

Samuti on valgustusaegne usk, et haridus teeb inimese mitte ainult targemaks, aga ka paremaks, meie kultuuriruumi juureks, mistõttu kõik haridusse puutuv on vaat’ et püha.

Minu kureeritud näituselegi on kaasatud mitu Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooliga seotud persooni, kes on pidanud oluliseks oma teadmisi, oma kutsemeisterlikkust, iidvanu või hoopis ülielitaarseid tehnikaid jagada. Samuti on vapustav praktikute liikumine kriisikolletesse ning püüd seal midagi ära teha. Mind vaimustab doktor Reet Ausi aastatepikkune töö Bangladeshi rõivatööstuses, et muuta vähemalt köömnekenegi sealsest tootmisest keskkonnasäästlikumaks, kasutades riiete tegemisel ära kangajääke.

Väljapaneku idee sündis aga tegelikult inspireerituna eesti meesterõivaste omapäraseimast loojast Kalle Aasamäest, kes käis Keenias koolivormide hanget korraldamas ning tegeles tootearendusega, kannustades õmblejaid edaspidigi oma oskusi rakendama. Üpris lihtne on nõustuda valgustusaegsetest oluliselt vähem patroneeriva 1970. aastate kultusautori, disaineri ja teoreetiku Victor Papanekiga, kes leidis, et praktikud võiksid maksta oma tegudega justkui ühiskonnale kümnist ning panustada tegemistes kindlasti ka üldisesse hüvangusse, tõstes valdkondadena esile laste, vanurite ja erivajadustega inimestega tegelemise, kolmandad riigid ning keskkonnateemad.

Jah, rahutuvide mahedusest, inimestevahelisest võrdsusest ja rahvaste sõprusest kõnelemine ajab paljusid Nõukogude aega kogenud inimesi või konservatiive iiveldama. Ometi on ka egoism ja edukultus viinud ummikteeni, mille kõrval tuleks aina tõsisemalt otsida radasid, kus nõrgemad oodatakse järele ning mis lubaks olla väheke õnnelikum ka kellelgi teisel peale iseenda. Usun, et reostamise, ületarbimise, raiskamise, autostumise kõige jõulisemaks piduriks on tarbimispaast – vähemaga leppimine, pikema elueaga lahenduste eelistamine, loobumine. Ometi on kasu ka praktiliselt kõigis valdades rakendatavast lähenemisest, kus jäätmeid on lihtsalt vähem või neid praktiliselt ei tekigi. Mõneti ongi see väga uus ja moodne jääkideta zero-waste-mõtteviis vana taastulemine. Kui vaadata tagasi veel meiegi 20. sajandi alguse maarahva elustiilile, siis olmeprügi polnud lihtsalt olemas, sest toidujäänuseid ja muid heitmeid kasutati maa väetamiseks, rõivaid tehti aga korduvalt ümber. Ei saa alahinnata arvamusliidrite ja meedia rolli rohe-elustiilide populariseerimisel ja mahetoodete trendikaks tegemisel.

Pragmaatilistel kaalutlustel tehtud kompromissidest hoolimata ei anna me idealistidena alla, meie tegemistes säilib sisu.

Karin Paulus, näituse kuraator

Rakenduskunsti näitus „Idealistid” Tallinna Kunstihoones 02.07 – 14.08. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.