Enneolematu hulga erineva sisuga informatsiooni ristamine enneolematu globaalse kriisiga on mõjunud vandenõuteooriate juba niigi epideemilisele levikule kui väetis, mis annabki põhjust rääkida järjekordsest „salasepitsuste kuldajast”.

Aleksander Tsapov. Foto: Kiur Kaasik / Ekspress Meedia

„Mis seisukohal sa oled COVID-19 tekkepõhjuste suhtes?” küsis minult hiljuti üks sõber ja jätkas: „Mina usun küll seda Wuhani laborilekke teooriat.” Jään vastuse võlgu, sest ma ei oska koroonaviiruse vallapääsemise põhjustest midagi arvata. Oli see õhtusöögiks tarbitud nahkhiir, salakaval biorelvakatsetus või õnnetu juhus – kuni midagi tõendatud ei ole, võibki jääda spekuleerima. Kerin paar kuud tagasi hetke, kui trennipartner ütleb mulle riietusruumis jutu sees: „Ma saadan sulle WhatsAppis ühe uurimuse, mis näitab, kuidas juudid on seotud maailma juhtivate süsteemidega.” Saangi telefoni mingi kaunis arusaamatu vandenõuteoreetilise artikli, mis mängib ikka sedasama sionistliku salanõu plaati, mida paljud poliitilised režiimid ja inimesed on viimasel sajandil propageerinud. Igapäevaseid sosinaid vandenõudest, kollektiivsetest varimanipulatsioonidest ja kõigest sellest, „millest ei lubata rääkida”, saaks loetleda küll ja veel. 

Enneolematu hulga erineva sisuga informatsiooni ristamine enneolematu globaalse kriisiga on mõjunud vandenõuteooriate juba niigi epideemilisele levikule kui väetis, mis annabki põhjust rääkida järjekordsest „salasepitsuste kuldajast”. Või on see juhus, et vahetult enne Y2Kd esimese osaga välja tulnud „Matrixi” frantsiisi järjekordne peatükk just praegu kinodesse jõuab??? See on võimestav tunne, kui sina isiklikult või osana laiemast kaasamõtlejate ringist oled just see, kes rebib maailmalt maha tema valeliku eesriide. Tükid kukuvad paika kui „Tetrise” mängu klotsid ja maailm selle kaootilisena näivas keerukuses muutub hoomatavamaks. Nii nagu muinaseestlased nägid meteoriidikraatris vanapagana aset või hauda, on ka näiteks viiruse tekitatud kraater mingile osale inimkonnast paremini nähtav läbi konspiratsiooniprillide.

Skepsis ja kahtlus (või isegi paranoia) moodustavad loomuliku osa inimese vereringest ja peaksid teoreetiliselt aitama näiteks eristada uudist libauudisest, siiraid kavatsusi pahatahtlikest või fakti väljamõeldisest, andes maailmaga suhestumisel teatava immuunsuse. Kahtlusmehhanismi (või paranoia) ala- või ületalitluse korral tekib aga intensiivne põletikuline protsess, mille tulemusel siginevad varem iseenesestmõistetavasse praod ja kurrud ning kaob senisel kujul usk ümbritseva paikapidavusse. Ja siin ei loe, millisesse kajakambrisse, poliitilise spektri otsa või inforuumi ma kuulun. Toon paar poliitilist näidet. Nii nagu Eestis on seatud viimastel aastatel populismituules kahtluse alla e-valimiste usaldusväärsust, on näinud valimispettuse tonti näiteks Ameerika Ühendriikides nii demokraadid kui ka vabariiklased. Valimispettusest räägiti nii George W. Bushi võidu kui ka nüüd Joe Bideni võidu puhul. USAs on tehtud mitmesuguseid uuringuid, millest nähtub, et valimiste vandenõusse uskujaid leiab mõlema partei toetajate hulgast – see, kumb karjuma hakkab, oleneb lihtsalt tulemusest. 2018. aasta Brasiilia presidendikampaania ajal pussitati tulevast presidenti Jair Bolsonarot kõhtu, viimane elas selle üle ja sai valitud. Nüüd on tulnud välja dokumentaalfilm, mis seab kogu pussitamise kahtluse alla ja läheb lausa nii kaugele, et mängib oletusega, et tegemist oli erakordse vandenõu ja lavastusega, mille taktikaline eesmärk oli diskrediteerida vasakpoolseid ja aidata Bolsonaro võimule. 2017. aastal Prantsusmaa presidendivalimistel ligi 20% häältest kogunud vasakpoolne kandidaat Jean-Luc Mélenchon tuli näiteks hiljuti lagedale väitega, et ilmselt on järgmiste valimiste eel oodata planeeritud suurt intsidenti või mõrva, mis aitaks huvigruppidel (loe: oligarhidel) avalikku arvamust just vajaliku kandidaadi suunas kallutada. Tõin need näited, et viidata, kuidas vandenõuteooriad stiilis „sotsiaaldemokraadid esindavad interrinde teist tulemist” ei ole omased ainult populistlikule parempoolsele spektrile. Loll on see, kes oma argumentidele tõendeid ei leia. Rohepööre pole ju kokkuvõttes midagi muud kui rohetehnoloogiat arendavate ettevõtete, vaktsineerimine ravimitööstuse ja Lil Nas X Billboardi esinumbrina seksuaalvähemuste vandenõu.

Salasepitsuste kuldaeg tõestab ilmekalt, et nn teaduse ja progressi tants käib ikka üks samm edasi ja kaks tagasi. Kuigi sel aastal on toimunud juba kolme eri ettevõtte esimesed kosmoseturismireisid, siis sellega paralleelselt tuleb lihtsurelikel siin Maa peal madistada lamemaalastega. Kuigi Oxfordis uskumatul kiirusel AstraZeneca koroonavaktsiini loonud teadlased võrdlevad oma tegu inimese kuule saatmisega, on teiste silmis parim rohi valimatu EI! Kuigi Neo ohverdas end kolmandas „Matrixi” filmis robotitele, on ta uues osas ikka elus. Võta siis kinni.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja