Müürilehe toimetus esitas seekord kaheksale kultuuriinimesele üsnagi keerulise väljakutse, paludes kõigist võimalikest maailma asjadest välja valida üks asi ja sellest meile veidi lähemalt jutustada.

Ükski neist pole „lihtsalt asi”, olgu juttu kammist, manomeetri sihverplaadist või mobiiltelefonist, ikka seisab füüsilise eseme taga (saamis-/leidmis)lugu, emotsioon, mõni lootus või mälestus. Asi (objekt, ese) võis olla kas sentimentaalse tähendusega või muul moel väärtuslik või hoopis vana ja seepärast kallis, võis ka olla praktiline e asine, kõik võimalused olid avatud, käed olid täi-e-likult vabad…

Jaana Davidjants, disainer ja kulturoloog

Kuna olen oma elus lugematu hulga kordi kolinud, on mu suhe asjadega selline, et need kipuvad minust maha jääma. Ja kuna ma tavaliselt ei tea, kuhu need maha jäävad, kulub mul ka palju aega nende otsimisele. Või siis mu lähedastel, sest iga pereliikme kodus on mõni kott mu asjadega, mille ma plaanin Berliini viia – kohe, kuu aja pärast, kümme aastat tagasi. „Palun vaata, see kiri on kindlalt seal punaste tähtedega kilekotis, „Kaufland” on peale kirjutatud,” veenan ma Brigittat, kes sõnakuulelikult mu kottide sisu põrandale puistab ja, nagu ma suurepäraselt tean, ise samal ajal vannub – sest kirja ta ei leia. Pärast selgub, et kiri on mõistetamatutel põhjustel vanemate postkasti potsatanud ja jõudnud hoopis isa lauasahtlisse.

Asjad, mis jäävad minuga, on pigem väikeses formaadis või siis nii vajalikud, et ma panen kohe tähele, kui neid enam pole. Näiteks mõned MP3-d, aluspesu või pangakaart. Üks selline asi on mitte just eriti originaalsel kombel minu mobiiltelefon, musta värvi ja purunenud ekraaniga. Telefon tekitab minus vastakaid tundeid. Eriti kuna mul oli pikalt Huawei telefon. Silme ette kerkib Donald Trump, kes Huawei vastu sõtta läks, ja hiinlased, kes mind nüüd jälgivad.

Samas on selles pisikeses karbis hulganisti mälestusi eri sõpradest, sugulastest ja paikadest, mida enam ei ole. Onu Vova, kelle viis koroona. Festsaal Kreuzberg Berliinis, mis aastal 2013 maha põles. Päikesesse uppunud Beirut aastal 2019 enne Beiruti plahvatusi, mille tagajärjel hävis osaliselt ka armeenlaste linnaosa Bourj Hammoud. Miniversioonid õdede lastest, naljakatest ja roosadest, enne häälemurret ja vuntse.

Kusjuures, uljas nooruses õnnestus päris mitu korda telefon – mis oli toona vana Nokia – purjuspäi Snelli tiiki visata. Selleks et vabastada end kapitalismi ahelatest. Või noh, kui lõpuni aus olla, siis kuna olin toonase peika peale pahane. Järgmine päev viis tee muidugi otsejoones poodi. Aga nutitelefoniga jääb käsi keset õhku pidama. Tulevad meelde need mitusada eurot, mis sai telefoni eest välja käidud (ja mitte onu Vova). Ja hakkab kahju.

Sarah Nõmm, skulptor

Olen suur kolapaikade fänn. Garaažid, prügimäed, suvilate hoovid ja mahajäetud majad – need on kohad, kuhu on tihtipeale kogunenud mõnus kultuurikiht, mis on avastamiseks sinna jäetud.

Mulle meeldivad veidrad esemed, mida inimesed on aastaid oma hoovis hoidnud ning millel on jäljed kõigist aastaaegadest ja ilmastikutingimustest, mida need on üle elanud. Nii saan ma väikese sissevaate mahajäetud objektide hingeellu. Objektid jutustavad lugusid ning sütitavad sageli mu fantaasiat, lahti hakkab rulluma lugu nende saatusest ja käekäigust.

Need võivad toimida isegi eesseisva töö katalüsaatorina. Või siis satuvad hiilides, täiesti tahtmatult minu teostesse. Eile vaatasin oma varasemaid töid ega saanud isegi aru, kui palju äravisatud materjale olen neisse põiminud.

Mulle meeldib idee tuua äravisatud materjalid koju ning pakkuda neile hoolt ja armastust – pesta ja parandada neid või öelda neile häid sõnu. Tunnen, et selle praktikaga – andes kõrvale heidetud asjadele tähenduse – austan loodud esemeid ja omamoodi pakun hoolt ka iseendale. Aga äkki see on ainult ühe hoarder’i vabandus, et end paremini tunda. Mõnikord, kui ma „päästan” mõne suure kasutu objekti ja viin selle oma vanemate õuele, ütlen neile, et see on eesseisva projekti jaoks, teades sisimas selgelt, et see pole nii.

Viin nad reisile prügimäelt koju / galeriisse / nende järgmisesse sihtpunkti. Üks meeldejäävaim leid prügimäelt, kus õppejõu ja sõbra Mart Veelmaaga kolamas käisime, on pleekinud silmadega beebinukk. Kõrvaloleval pildil on see loodetavasti mitte seestunud nukk alustanud just teekonda minu koju.

Erik Alalooga, kunstnik-korilane

Räägime asjast! Selleks et rääkida ühest asjast, pean suutma selle asja umbes tuhande muu asja hulgast välja valida. Jah, tuhande, sest kunstnikule-korilasele omaselt pole minu laualt, laua alt, pakiraamilt, seljakotist ja taskutest kindlasti mitte vähem asju läbi käinud. Ma olen neid kokku keevitanud, neetinud, naelutanud, pannud rattad alla, juhtmed külge ja kasutanud nii, nagu evolutsioon on õpetanud mind ümbritseva keskkonnaga opereerima. Kunstikoolis seda ei õpetatud. Kui vaatan tagasi oma paarikümne aasta pikkusele tegevusele, siis ega ma ühtegi teost päris valmis teinud ei ole. Nii valmis, et see seisaks nüüd riiulis ega teekski muud, kui oleks valmis. Kokku pandud asju annab alati uuesti lahti võtta ja neist midagi uut kokku panna. Sellest segadusest ühte kindlat asja välja valida ei olnud just kerge ülesanne.

Tegelikult oli küll kerge – kui mulle tehti ettepanek kirjutada ühest asjast, siis teadsin kohe, mis see on. Ainuke asi, mis mul õrnalt paberi sisse pakituna sahtlis seisab. See pühagraalilikku hardust esile kutsuv asi on nõukaaegne manomeetri sihverplaat. Palju ei puudunud, et see oleks ka minu jaoks selleks jäänudki, pööreldes mootori võlli otsas ning osaledes tähendusloomes. Aga mingil põhjusel vaatasin ma sihverplaadi tagaküljele ja kui see oleks olnud filmis, oleks sümfooniaorkester võtnud sel hetkel kõrge ja pika noodi. Aga see ei olnud filmis, vaid ateljees.

Sihverplaadi tagaküljele on keegi joonistanud hariliku pliiatsiga imeväikese stseeni, mis oma lihtsuselt ei jää alla Einsteini legendaarsele valemile „ee võrdub emmtsee ruuduga”. Tegevus toimub maastikul, mis on poolitatud keskelt üla- ja allilma eraldava horisondiga. Ülailmas paistab päike, allilmas mittepäike. Seda maastikku läbib diagonaalne laskuv vektor, mida mööda on alustanud hukatuslikku teekonda inimfiguur. Seda, mis teda pimeduse põhjas ootab, on autor väljendanud selge matemaatilise mudeliga „=0”.

Ja nii pakin selle vahel hingevärinal paberist välja ja üritan juba kuus aastat tulutult dešifreerida mõistatuslikku sõnumit, mille õlise ninaga tehasetööline on mulle üle aegade lähetanud. Ja miks just minule?

Riin Maide, kunstnik

Otsisin kodust asja, millest oleks lugu rääkida või mida saaks kuidagi eriliseks pidada, aga millegi tähtsa või vana või kena asemel jäi mulle pihku mu kamm. Nagu prügikühvel või põrandalapp, tundub kamm minu jaoks üks nendest asjadest, mille olemus ja välimus palju ei loe. Hoiame neid peidus, et need vahepeal välja võtta ja korrastada nendega asju, mida tahame näidata.

Minu kamm on hall, piinlikult odavast plastist ja üsna näsitud. Selle piid on kohati väändus ja mõnel pool on näha juuksevärvi jääke. Kammi otsas on hambajäljed, sest soengute tegemisel pole kammi jaoks vahepeal käsi jätkunud.

Ma ei ole eriti tragi kammija. Vahelduva eduga on mul olnud kas nii lühikesed juuksed, et kammimisel polegi erilist mõtet, või piisavalt pikad, et juuksehari tundub asisem. Aga mul on kamm ja see on seesama kamm, mis mul oli siis, kui elasin veel vanemate juures, võib-olla isegi mitte selles praeguses, vaid täitsa lapsepõlvekodus. Kunagi on mul olnud teisigi kamme, aga need on kaduma läinud. Ei ole välistatud, et katsikulusikate ja sünnitunnistuse kõrval ongi see kõige vanem asi, mida olen endaga elus kaasas kandnud. Tõenäoliselt ostis mu ema selle mulle Säästumarketist või siis Rõõmu Kaubamajast, arvatavasti pidades silmas head tükihinda.

Terve mu lapsepõlve kandis mu isa pikki juukseid. Ta kammis need tavaliselt pesust tulles üle pea kuklasse. Tal oli tihedapiiline marmoreeritud mustriga kamm, mille ühest otsast olid mõned piid puudu. Ta rääkis, et varsti jääb ta nii vanaks ja juuksed ta peas nii hõredaks, et ta kolme kiharat saaks kammida rehagagi. Nüüd on mu isal siilipea ja ma ei tea, mis ta kammist saanud on.

Olen mõelnud oma halli sõjahaavadega kammi asemele uue, natuke kenama osta. Aga käsi ei tõuse asendama asju, mis töötavad, puhtalt selle pärast, et need on vanad. Kammidele ei ole järelturgu. Tundub, et tegelikult peatun ja mõtlen selliste esemete peale ainult siis, kui neid ostan või ära viskan, muul ajal saadavad need mind vaikides. See kamm on raske erand, et kirjasõna kaudu saab ajaloos koha üks väga odav, aga truu tükk plasti.

Eva Kübar, filmitegija

Pealtpoolt sinise ja seest punase kattega telgi sain 19. sünnipäeval kingituseks tädilt. Kink olevat olnud liiga kallis ja minu kultuursete huvidega tädi (iseäranis meeldivad talle kolm tenorit Domingo, Carreras ja Pavarotti) oli hingepõhjani pettunud, et soovisin taolist praktilist kingitust, millesse ei olnud võimalik isegi pühendust sisse kirjutada. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et 2000ndate alguse hipiseltskonnas oli telk sama kõva valuuta kui kabriolett. Olgugi et see tekstiilist maja oli mõeldud kahele, magasime selles korduvalt ka neljakesi, nii et äärmised lõpetasid hommikul ninad vastu niisket telginurka lömmis nagu Prantsuse buldogil, pea otsa saanud õhust paks. Telgi väärtus ei kahanenud ka hilisematel tantrafestivalidel.

Selles telgis on joobutud ööbikute kisa saatel, veiniuima välja magatud, luuletusi loetud, kaarte mängitud, spetsiaalset Hispaania ämbliku suudlust õpitud, maailmavalus piineldes halatud, kargel hommikul kauguses kajavat joogi Bhajani häält kuulatud ja mõistagi päikesetõusul lõdisetud.

Minu lemmikosa sellest tekstiilmajast on hall umbes 5 × 5 mm suuruste ruudukestega tepitud põhi. Jätkuvalt imestan, kuidas saab midagi üsna õhukest olla nii tugev, et kogu selle 23 aasta jooksul ei ole temast ükski käbi, oksaraag ega klaasikild läbi tunginud. Tõsi, korralikumat sadu see varjualune enam vastu ei pea, vesi kipub ukse ette kogunema, aga kodust väljun ma alati optimistina, lootes, et täna vihma ei tule.

Telgi sisekujundus on kaunikesti minimalistlik, hõlmates kaht punast paelajuppi laes, mille külge saab monteerida kergema taskulambi, ning üht taskut, kuhu tavatsen pista prillid. Arvestades, et minu kaugelenägemise häire on miinus seitse, peangi magama alati tasku pool, et turvakargust prillid hommikul käeulatuses oleksid.

Turvalisus, täpsemalt telgi võime seda pakkuda, muudabki meie omavahelise suhte nii intiimseks. Kui pikemaks ajaks Prantsusmaale sõitsin, pakkisin pea neli kilo kaaluva tekstiilmajakese igaks juhuks kaasa. Eemal oldud poole aasta jooksul ei kasutanud ma telki kordagi, tassides teda siiski varmalt ühest majapidamisest teise.

Ma ei tea, kuidas telkide vanust täpselt inimaastatesse ümber arvutatakse, aga arvan, et minu 23-aastane telk on vähemalt 105. Kõrgest vanusest annab tunnistust juba see, et kui ta nüüd mõnel festaril üles panen, on ta oma liigikaaslaste seas konkurentsitult kõige pisem. Seega, telk on kängu jäänud, kuid sellest hoolimata jätkuvalt käbe.

Kitty Florentine, muusik

Lubage esitleda minu kõige pikemaajalist lapsepõlve kinnisideed: maailma kõige ebapraktilisemad sussid, mis nägid välja nii fire, et ma keeldusin neid isegi duši alla minnes jalast võtmast ja magasin nendega. Tegu on ca aastal 1998–1999 jõuludeks saadud roosade toasussidega, mis olid jalatsiversioon beebikentaurist – susside esiosas olid beebi jäsemed ja nägu. Samal aastal sain ka tolle aja kuumima mänguasja Baby Borni (mingil põhjusel oli mu tolle aasta kinkidel väga spetsiifiline temaatika).

Kui tagasi susside juurde tulla, on mul olnud terve elu jalanõudega mingi eriline side, eriti suurte jalanõudega. Väikse lapsena on minust vähemalt 30 jäädvustust, kus kannan kolossaalseid jalanõusid, milles ma oleksin parema tahtmise juures mahtunud ka istet võtma. Kui püüan meenutada, mis võis selle taga peituda, tuleb ette mingi kerge võimujanu ja soov olla märkimisväärselt pikem (pikematel inimestel tundus minu arvates rohkem sõnaõigust olevat).

Susside lahtipakkimisest mäletan ähmaselt täielikku imetlust. Nendega oli võimatu kõndida, kuna esiosa oli ebaproportsionaalselt raskem kui tagumine ning susside materjal oli piisavalt löts ja nõrk, niisiis tahtis kogu kupatus kogu aeg jalast lahkuda. See ei peatanud mind aga sugugi ja käisin nendega, kuni minu suureks kurvastuseks hakkasid tallad alt ära tulema. Siinkohal kahtlustan emapoolset saboteerimist, aga ma ei saanud kunagi kokku piisavalt tõendeid, et seda tõestada.

Kui keegi on näinud selliseid susse kuskil jalanumbrile 39, võtke ühendust. 

Carlos E. Lesmes, filmitegija

Ühes „Sailor Mooni” osas valdas ühe kunstnikutüdruku joonistuspliiatsit deemon. Sarjas pidid madrustest sõdalased võitlema kurjade deemonitega, kasutades kuu ja planeetide jõudu… Midagi sellist. Nad tantsisid, vahetasid riideid ja viskasid „jõudu”, seal oli tegelane, kes kasutas relvana roose… Igatahes, iga kord, kui tüdruk seda pliiatsit kasutas, kaotas ta oma elujõudu, kuid samal ajal kandis see pliiats tema mõtted täiuslikult paberile, mistõttu ta jätkas selle kasutamist. 

Ma tean seda tunnet hästi. Ei ole midagi paremat hea kirjutusvahendi leidmisest. Sellise, mis sujuvalt üle paberi jookseb, väljutab just õige hulga tinti, olles loetav, kuid jättes endast maha pisikesi plekke, et lehekülg ellu äratada, ja, tõepoolest, pastakas on küll lihtsalt pastakas, aga mõned ei ole nii mõnusad kui teised. Kuid see selleks.

Püüan juhtida enda mõtteid selle pastaka juurde, mille olen alles hoidnud, selle juurde, mis mulle meeldib, kuid pean teadvustama, et asi ei ole ainult üldises kvaliteedis, hea disaini ja tasakaalustatud tindivooga tööriistas, sest ma tipin rohkem kui kirjutan käsitsi ja kritseldan rohkem kui joonistan. Klaviatuuri pantvang. On muljetavaldav, kui halvaks on muutunud mu käekiri, ja ometi jätkan igasuguste märkmete tegemist, mille juurde ma kunagi ei naase. Kirjutan neid siiski ja mingil moel need eksisteerivad, tembeldatud mu ajusse nagu agressiivsed näägutused lõputus tehakirjas. Sel hetkel, kui märkme või ülesande kirja panen, selle paberile kritseldan, saab sellest mu maailma osa. Pastakas lubab mul oma mõtete juurde tagasi minna, naasta sellesse hetke. Täpselt nagu foto, kinni püütud hetk. Jäätunud. Joonistused ja märkmed on mõtted läbi aja liikumas, meenutades osakeste pildistamise püüdlusi Suures Hadronite Põrgutis, kus jäädvustatakse seda, mis on olnud; võib-olla seetõttu hoiangi seda pastakat alles, selle kaudu püüan kinni mõtete jäljed, pilguheited kogemusele. Maha saab jätta väikesed jäljed mälestustest. 

See oli mu isa pastapliiats. Ta kandis seda vööl pastakahoidjas. Nagu kauboi, igal hetkel valmis dokumenti allkirjastama või istuma maha ning minu ja õdede-vendade välja mõeldud loomi joonistama. Aastaid pärast tema surma leidsin ma pastakad ja nende hoidja vanast kingakarbist, kuhu olin oma elu alates kümnendast eluaastast ja kaheksandast aadressist pakkinud. Kasutan seda sellest ajast saati. See pastakas ei tee mu märkmeid ega joonistusi paremaks, aga ei ime minust ka eluvaimu välja. See lihtsalt liugleb üle lehe.

Joonas Timmi, disainer ja kunstnik

Olin siis ilmselt kolme- või nelja-aastane. Isa tegeles tol ajal kodumasinate remondiga ja võttis mind aeg-ajalt tööle kaasa. Mäletan ähmaselt, et sõitsime sombusel sügisõhtul koos Pärnu lähistel asuvasse postsovetlikku garaaži, kus papsil oli kas midagi peale korjata või muud säärast askeldamist. Mina jäin niikauaks autosse ootama. Ühel hetkel kuulsin koputust autoaknale – sealt vaatas vastu tavotiste tunkedega töömees. Rullisin akna alla. Ma ei mäleta, et oleksin härraga sõnu vahetanud. Küll aga ulatas ta mulle metallkuuli, naeratas ja kõndis minema. See žest mõjus kuidagi eriti tähendusrohkelt, küllap seepärast on see ka meelde jäänud. Kuul oli üpris suur ja raske, mitte tavapärane väike kuullaagrikuul. Paps rääkis hiljem, et ju ta ikka kuullaagrikuul ole, lihtsalt mõne suurema seadme oma. Mõtlesin veel isekeskis, et küll see peab üks suur laager ja veel suurem masin olema.

Aeg läks mööda ja ühel hetkel oli see kuulike kadunud. Kadumisest ma tollal suuremat välja ei teinud, hea kui märkasingi. Eks see on see „asjad tulevad, asjad lähevad” mentaliteet. Umbes kümne aasta möödudes varateismelisena aiatöid tehes ilmus aga seesama kuul mulla ja väikse roostekihi alt välja. Hiljem olen veel mitmeid kordi seda kuulikest ära kaotanud, aga ikka ja jälle tuleb see kuskilt välja, ilma et oleksin seda väga hoida või leida püüdnud. Nii on sellest kuulikesest kujunenud aja jooksul jäävuse ja stabiilsuse sümbol. Vahel ikka mõtlen, et kus see garaaž täpsemalt asuda võis või kes oli see tunkedega mees. Niimoodi meenutades mõjub see lugu unenäoliselt ja maagiliselt, kuid kuul ise oma 110-grammise massi ja 30-millimeetrise läbimõõduga on väga reaalne. Täpselt sellise paraja suurusega kuulike, mida pingelisemal momendil näppude vahel veeretada.