Kui uue/kaasaegse tantsu vorm on nii elav, varieeruv ja üllatav, siis kas ka sellest kirjutajad ei peaks oma töövahendeid pidevalt värskendama, neid kahtluse alla seadma ja uusi vaatenurki võtma, vormiga eksperimenteerima ning dialoogile kutsudes konteksti looma.

11.–13. aprillini toimub Haapsalus festivali UUS TANTS 11 raames seminar „nu_dnc.txt”, kus nelja erineva riigi – Eesti, Venemaa, Läti ja Leedu – teatriteaduse üliõpilased ning ka kohalikud tantsukriitikud kohtuvad ning püüavadki väljakutsuvale žanrile vastust kirjutades oma kirjutusvõtete piire nihutada. Taustauuringuna küsisin osalevatelt üliõpilastelt kaks küsimust.

1. Millist aspekti hindad kaasaegse/uue tantsu puhul enim?

2. Mis on sinu lemmiktantsulavastus?

Marie Kliiman, Tartu Ülikool

1. Olles näinud tantsu ilma ühegi nähtava liigutuseta (Ivana Müller „While We Were Holding it Together”) või kogenud koreograafilisust autosõidus läbi linna Itaalia kompanii Strasse etenduses „Drive_IN #4”, siis ei julge enam kuidagi öelda, et just koreograafia on oluline. Uus tants võikski ideaalis pidevalt vaataja arusaamu tantsust ja ühiskonnast kõigutada.

2. Trajal Harrelli lavastus „(M)imosa / Twenty Looks or Paris Is Burning at the Judson Church” (Avignoni festival 2011), mida kirjeldavad märksõnad jõulisus, eufooriline atmosfäär, tantsijate täielik ümberkehastumine transvestiitideks, vogue’ing, ebareaalsetena näivad kehad ja ülim pauer!

Olga Dolina, Läti Kultuuriakadeemia

1. Eduka ja meeldejääva lavastuse võti on kombinatsioon koreograafiast, helist ja visuaalsest struktuurist, mis on koondatud kindla kontseptsiooni alla.

2. Boris Eifmani balletiteatri „Karamazovid” ja „Anna Karenina”; David Sonnenblucki „Casanova” Vanemuises; Alain Plateli ja Les Ballets C de la B „Wolf”.

Kristi Ruusna, Tartu Ülikool

1. Kõige olulisem kaasaegse tantsu aspekt on selle tohutu nutikus – rääkida lugu, kasutamata sõnu. Füüsilise narratiivi temaatika on huvitav. Ilmselt on kohalolu ja tehniline teostus olulisimad.

2. Renate Valme „Pung” – vapustavalt põnev narratiiv tantsus, väga head muusikalised ja füüsilised lahendused.

Laura Vesele, Läti Kunstiakadeemia

1. Ükskõik, milliseid aspekte lavastuses kasutatakse, kõige tähtsam on tuua liikumise kõrgeim kvaliteet ja loojutustamise põhjused publikuni.

2. Editta Braun Company „Schluss mit Kunst” – kandis selget sõnumit keskkonnaprobleemide kohta, arutledes selle üle läbi huumori ning olles mitte pealetükkiv, vaid väga kaval. Hindasin ka tantsijate näitlemisoskust.

Nataly Bazova, GITIS

1. Enim hindan ma kaasaegses tantsus koreograafiat, mis väljendab selgelt tantsija/koreograafi ideed. Samuti on olulised kunstnike improvisatsioonid.

2. Sasha Waltzi eksistentsiaalne dialoog „Impromptus”. Viis, kuidas läbi geomeetriliste liikumiste publikuga suheldi, oli fantastiline.

Sigita Ivaškaitė, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia

1. Eelkõige olen huvitatud kontseptsioonist ja kuidas seda on väljendatud, sest tänapäeval, mil me oleme ümbritsetud niivõrd paljust, pole visuaalsus enam kõige huvitavam aspekt.

2. Agnija Šeiko (Leedu) „No Space at the Parking Lot” – kahe mehe duett, kus nende kehad rääkisid isa ja poja suhtest. Väga lihtne, puhas ja tundlik ning hea huumoritunnetusega.

Liza Spivakovskaja, GITIS

1. Peamiselt draama vaatajana olen ma huvitatud kehakeele erinevatest aspektidest ning just väljendusviiside ja emotsionaalsuse ressurssidest, mis pole võimalikud kaasaegses sõnateatris.

2. Lemmiklavastused on kuskil Pina Bauschi ja Mats Eki vahepeal.

Seminari „nu_dnc.txt” korraldab Tartu Ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, toetavad Kultuurkapital, Tantsukunstnike Liit, Põhja- ja Baltimaade tantsukunstnike võrgustik keðja ja festival UUS TANTS.