Eesti heviskeene on mõjutatud samadest lainetest kui kõik teised regionaalsed metallistide rühmitused, ent „MASSi” eripäraks on julgus kasutada eesti keelt.

★★★★★

Kannabinõiad on kaineks saanud ning musta missat tantsima tulnud. Sellise jalaga-näkku-hevi mulje jätab Kannabinõia uus album „MASS”, mis on heitnud kõrvale varasemat loomingut domineerinud stoner-sugemed ning langenud täielikult sludge-gruuvide rüppe. Evolutsioonipuus on arenetud samaviisi nagu High on Fire pärast Sleepi omaaegset lahkuminekut millenniumivahetuse kanti – samm mudase hevi poole on tehtud enesekindlalt, kõndides õige magusal piiril liigse žanriklišeedest teadlikkuse ning fookuse mitte käestlaskmise vahel. Tulemuseks on justkui laupkokkupõrge Helmeti ja Neurosise vahel – võimsa rütmiga hevi, mis ei astu liialt esile müraudust, rikkumata nii oma salapära.

Kui hevi tundub vahel nagu žanripere, mis piltlikult öeldes oma vanemate keldris elades parimaid aastaid maha loobib, siis „MASS” on julgelt küps plaat, mille taga on näha nägemust ja tungi. Plaadi selge tugevus on eestikeelne sõnavara – vahetu otsekohesus, mille emakeeles laulmine tagab, annab paladele siirust ning võimsama ühenduse tunnetega, mida Kannabinõid tahab esile manada. Eesti heviskeene on mõjutatud samadest lainetest kui kõik teised regionaalsed metallistide rühmitused, kuid siht jääda kodumaise keelekasutusega eri- ning omapäraseks on kiiduväärt. Pikka paid väärib ka albumi heliline lahendus, mille lämmatav teravus poeb kuulajale kontide vahele ning animeerib keha viisil, mida jääb järgmine päev pühalikult meenutama raske kaelavalu. „MASS” tõstab Kannabinõia esile kui kohalikku hevi edasiviiva lipulaeva tiitli kandidaadi.