„Kannelseelikud on koonusekujulised kunstmuusika pillid, millel musitseerivad Anett Demjanov ja Marita Lumi”, seisab muusikalise kollektiivi Kannelseelikud näoraamatu leheküljel. Marita Lumi nimi on mõnele ilmselt juba tuttav bändist Allinn, ja olgu öeldud, et sarnaselt Allinnaga suudab ka Kannelseelikud pakkuda heas mõttes keskmisest ettearvamatumat muusikat, mis tõuseb teatud hetkedel ikka täieliku elamuseni.
Kannelseelik on Marita enda väljamõeldis, mille puhul on põhimõtteliselt tõmmatud seeliku peale mängitavad keelpillikeeled. Kõla poolest meenutab see kõik umbes seda, kui Joanna Newsom läheks nüüd Sonic Youthi üheks lisaliikmeks. Newsomit meenutab tugevalt ka mõne loo vokaal („I Am Sitting on the Street”). Mul on selliste pooleldi kunstiprojektide moodi muusika suhtes enamasti suured reservatsioonid, sest tihti kipub muusika asi-asja-pärast-ideede ja eneseimetlemise varjus teisejärguliseks jääma.
„Kassikuld” on aga muusikaliselt otsiv psühh-folgi plaat, mis oleks huvitav ka ilma seelikuteta. Nii et see siin pole laadatrikk, vaid adekvaatne vahend muusikaliseks eneseväljenduseks. Kohati vajub plaat enesekaemuslikesse mõtisklustesse, mis kõlavad, nagu mõnes Oskar Lutsu raamatus oleks mängutoos käima ununenud („Ema süda”), teistel hetkedel tõuseb see hullunud teadlasgeeniuse sihikindlusega esile manatud tribal-rütmideni, mida kuulates tahaks ka ise lahti ja minna lasta („Kaksikvibratsioon”). Kui Kannelseelikud ja Eeter on nüüd uued folginäited, tunnen ma end eesti kultuuri püsimajäämise küsimuses üsna turvaliselt.
