Kannelseelikud – Kassikuld (2015)

„Kannelseelikud on koonusekujulised kunstmuusika pillid, millel musitseerivad Anett Demjanov ja Marita Lumi”, seisab muusikalise kollektiivi Kannelseelikud näoraamatu leheküljel. Marita Lumi nimi on mõnele ilmselt juba tuttav bändist Allinn, ja olgu öeldud, et sarnaselt Allinnaga suudab ka Kannelseelikud pakkuda heas mõttes keskmisest ettearvamatumat muusikat, mis tõuseb teatud hetkedel ikka täieliku elamuseni.

„Kannelseelikud on koonusekujulised kunstmuusika pillid, millel musitseerivad Anett Demjanov ja Marita Lumi”, seisab muusikalise kollektiivi Kannelseelikud näoraamatu leheküljel. Marita Lumi nimi on mõnele ilmselt juba tuttav bändist Allinn, ja olgu öeldud, et sarnaselt Allinnaga suudab ka Kannelseelikud pakkuda heas mõttes keskmisest ettearvamatumat muusikat, mis tõuseb teatud hetkedel ikka täieliku elamuseni.

Kannelseelik on Marita enda väljamõeldis, mille puhul on põhimõtteliselt tõmmatud seeliku peale mängitavad keelpillikeeled. Kõla poolest meenutab see kõik umbes seda, kui Joanna Newsom läheks nüüd Sonic Youthi üheks lisaliikmeks. Newsomit meenutab tugevalt ka mõne loo vokaal („I Am Sitting on the Street”). Mul on selliste pooleldi kunstiprojektide moodi muusika suhtes enamasti suured reservatsioonid, sest tihti kipub muusika asi-asja-pärast-ideede ja eneseimetlemise varjus teisejärguliseks jääma.

„Kassikuld” on aga muusikaliselt otsiv psühh-folgi plaat, mis oleks huvitav ka ilma seelikuteta. Nii et see siin pole laadatrikk, vaid adekvaatne vahend muusikaliseks eneseväljenduseks. Kohati vajub plaat enesekaemuslikesse mõtisklustesse, mis kõlavad, nagu mõnes Oskar Lutsu raamatus oleks mängutoos käima ununenud („Ema süda”), teistel hetkedel tõuseb see hullunud teadlasgeeniuse sihikindlusega esile manatud tribal-rütmideni, mida kuulates tahaks ka ise lahti ja minna lasta („Kaksikvibratsioon”). Kui Kannelseelikud ja Eeter on nüüd uued folginäited, tunnen ma end eesti kultuuri püsimajäämise küsimuses üsna turvaliselt.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Meisterjaan – Ilusad illusioonid (2015)

Plaadiarvustus: Meisterjaan – Ilusad illusioonid (2015)

Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab…
Plaadiarvustus: Argo Vals – Nokturn (2015)

Plaadiarvustus: Argo Vals – Nokturn (2015)

Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.
ekke – Chasm (Detroit Underground, 2015)
Plaadiarvustus_ekke_Chasm

ekke – Chasm (Detroit Underground, 2015)

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I…”, „In General…” ja „Meanwhile…”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.
Müürileht