Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga uskumatult demokraatliku väärtuslike kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

Igaühe igapäevast liikumist dikteerib isiklik automaatne koreograafia. Üks aspekt, mis inimestevahelist suhtlust palju keerulisemaks teeb, on ebamugavustunne, kui meie lähedal olevad kehad liiguvad teises tempos või järgivad teistsugust liikumisloogikat. Me võtame ümbritsevatelt pidevalt snitti, seega kui keegi meie ümber liigub hoopis teistmoodi, tahab üks osa meist seda jäljendada, aga teine, oma sissetöötatud liigutustes end mugavalt tundev osa ei soovi sellega kaasa minna. Teine kummardub vesteldes ettepoole, meie järgneme alateadlikult, teine teeb dab’i, meie tahame järele teha. Kas või proovida. 

Et sa näeksid

Esimest korda sügavamalt, teoreetilisemalt tantsu sisse sukeldudes leidsin oma kogemusest kaks konflikti. Esiteks ma tean, et võrreldes enamiku eestlastega olen ma oma väljenduslaadis võrdlemisi rohkem kehaline. Teiseks on minus hoolimata tantsimisest saadavast naudingust endiselt mingit kivinenud hinnangulisust, poosi, ebakindlust. Selleks et avardada enda ampluaad harrastustantsijana, otsustasin katsetada kolme üksteisest täiesti erinevat liikumispraktikat. Äkki märkan midagi uut? Äkki tekib mingi ootamatu vaimustus? Ehk kohtun mingi uutmoodi jaburusega, mida siis ülbelt, sigaret mokkade vahelt rippumas, dekonstrueerida? Enne nende kogemuste juurde liikumist kirjeldan veidi oma tantsuminevikku.

Minus on hoolimata tantsimisest saadavast naudingust endiselt mingit kivinenud hinnangulisust, poosi, ebakindlust.

Minu esimesed tantsud olid kuulumistantsud. Klassiõhtutel tantsisime tüdrukutega pisemates ringides varajaste nullindate hittide järgi kooli võimlas ja aeg-ajalt kutsus mõni poiss mõne tüdruku aeglasele tantsule, taustal huugamas Termika „Ingli puudutus”. Sellele järgnesid paaritumistantsud. Täisealine ma veel ei olnud ja kohti, kuhu sisse lasti, oli vähe. Vahel, kui olid Nimetasse juba saanud, pääses Shootersisse lihtsamalt ja siis sai puusi hööritada mõlemas institutsioonis. Sõbrannadega samas rütmis liikumine tuli loomulikult, kuid tantsisime siiski samal ajal ka vaataja jaoks. Tants kui iha tehnoloogia. Millised silmad ma täna oma kehaga ära räägin? Kes end mu pilguvälgatustesse uputada otsustab?

Enda pühendumise tõestamiseks

Siis sai võrgutamisest villand ja esile kerkis jahe puritaanlus. Treenisime techno-fännist kaaslannaga pidudel nii Tallinnas, Tartus, Rotterdamis kui ka Berliinis. Vastupidavusest sai omaette eesmärk ja kehale intensiivse kogemuse pakkumisest miski, mis defineeris meie duo. Pisemates kontekstides oli tavaline, et DJ ees oleva ala täitsid paarkümmend robotlikult ühelt jalalt teisele tammuvat tümmientusiasti. Allasurutud edevusega saabusime kohale meie, käed liikumas aeroobikast inspireerituna üles-alla, vasakule-paremale, käelabad 360-kraadiste ringidega meloodiaga kaasa voolamas, keha põrandast rütmiliselt põrkumas. Aeg-ajalt muutsime tempot, et asi huvitavam oleks, voogasime üksteise vastas, aga ainult selleks, et siis jälle sportlasteks hakata. Tants kui füüsilise võimekuse avardamise tehnoloogia. Peamine oli tantsupõranda ja muusika totaalsuse austamine täieliku motoorse andumise kaudu. 

Techno-sõdalase perioodi lõpetas teatud uue, soojema peokultuuri juurdumine mu elus – korterid, funky muusika, THC. Tants muutus kollektiivsemaks – kehad olid suunatud üksteise, mitte ühetaoliselt DJ suunas, liikusime rahulikus tempos, tehes aeg-ajalt totraid füüsilisi nalju. Tants kui ühendust toetav tehnoloogia, vabaduse väljendusvahend. Jäsemete suskamise asemel liikusime leebelt, ümaralt, soojalt. 

Pehme voogamine Plastikus

Paranemiseks

Uue vaate mu suhtesse liikuva kehaga tõi üks terapeut. Lubasin talle omalt poolt kirjutamis- ja toimetamisteenuseid ning vastutasuks tahtsin poole hinnaga seansse. Ta ei plaaninud aga minu vastas istuda ja salapäraselt märkmikusse kritseldada. Selle asemel olid meie Zoomi seansid intensiivselt kehalised. Need algasid hingamisharjutustega, mis kasvasid ringjateks kehaliigutusteks, millest sai terve keha raputamine. Valu vabastamise tehnoloogia. Rõhutatud hingetõmbed väljusid suust oigena, ropult valjude ohetena, poolkarjetena. Kui olin õppinud impulsse märkama, oskasin oma keha nende järgi liigutada. Ma olen piisavalt TV3 „Laagrit” näinud, et teada, kui veider see tõenäoliselt välja nägi – oma käte tuulikulabadena vehkimine ei mahu meie arusaama normaalsest liikumisest. Enne neid seansse ei tähendanud kehaline teadmine, keha seest kogemuse leidmine ega ka iseendasuunaline eneseväljendus mulle midagi. Just see aeglane, tajule ja tundele keskenduv liikumine lõi vundamendi, millele toetub minu edasine kogemus nii suitsuses klubikeskkonnas, peeglitega plaasterdatud bachata-toas kui ka viirukilõhnast pungil joogatantsuruumis.

Oluline on märkida, et nendest kogemustest läbi kulgedes leian end sageli eelisolukorrast. Tänu mu kehatüübile ja liikumispuude puudumisele on mul lihtsam end tantsupõrandatel mugavalt tunda. Naisena ei vaadata mu vabale liikumisele viltu, pigem saadavad seda kiitvad pilgud. Mu vanus ei pane kedagi silmi pööritama. Seega toetab minu vaba bugitamist mu füüsise privilegeeritus tantsimise kontekstis. 

Tänu mu kehatüübile ja liikumispuude puudumisele on mul lihtsam end tantsupõrandatel mugavalt tunda. Naisena ei vaadata mu vabale liikumisele viltu, pigem saadavad seda kiitvad pilgud.

Tantsupõranda vältimine, selle võimalustele alati eitavalt vastamine, olgu see siis kehakuju või soo tõttu, tundub mitmekihiliselt traagiline. Selle tajulisus vastandub intellektualiseerivale, istuvale maailmale. Selleks et tantsu nautida, ei pea pikalt õppima ega mingitele standarditele vastama. Koos tantsimise nautimiseks ei pea kaks inimest isegi sama keelt rääkima. Tegemist on ülimalt demokraatliku tegevusega.

Jagatud ekstaasi leidmiseks

See, et ka katku ajal saab tantsida, ei oleks pidanud mind üllatama. Minu esimene sihtotstarbeline tantsukogemus sündis pisemal DJdega pinnakal. Jõudsin kohale, kohtusin tuttavatega, suitsetasin, mulle tehti kiire tuur. Pea läksin tantsupõrandat kaema. Laserivalguse vihud vilksasid üle toa justkui teravate kunstküüntega liikuvaid kehasid silitades. Muusika oli ujuv ja häbelik. Inimesed, keda oli nii seitsme jagu, õõtsusid ujedalt teatud automatismi ja puhkamise segus. Mulle iseloomulik veidi võimlev, kõrgepingeline, kõiki jäsemeid ja juukseid haarav tantsustiil tundus siin kohatu, kuid tantsisin siiski vastupidi normile. Joodu võttis mu tantsuteralt kahjuks ära mõningase vaheduse. 

Selleks et tantsu nautida, ei pea pikalt õppima ega mingitele standarditele vastama. Koos tantsimise nautimiseks ei pea kaks inimest isegi sama keelt rääkima. Tegemist on ülimalt demokraatliku tegevusega.

Suitsuruumis arutasin tantsuküsimust paari DJga, kes ei paistnud otseselt tantsitavust väärtustavat – see tundus tulevat iseenesest, lähtuvalt valitud žanri sisemisest loogikast. Pärast mitme inimesega rääkimist ei olnud ma ikka veel leidnud kedagi, kes küsimusepüstitusega haakuks. Kas olin vales kohas? Rääkisin valede inimestega? Esitasin valesid küsimusi? Sealne vaib ei olnud niivõrd carpe corpus kuivõrd laskem minna. Ühtäkki tajusin olukorra vastu erakordset ja põhjendatud viha: mis mõttes teil on haruharv võimalus tantsida ja teie otsus on teha seda nii apaatselt?

Juuksed, käed ja näoilmed muusika rütmis liikumas

Pärast pikemat tagaruumi- ja suitsupausi liikusin jälle tantsupõrandale. Proov kaks. Kui sain oma tantsurütmi sisse, võnkusin meeltele ja lihastele keskenduva olevikutaju ja kriitilise what-if-mõtlemise vahel. Sain aru, et kasutan enda liikumist säärastes oludes nii enda kui ka teiste energiataseme tõstmiseks. Signaliseerin DJle ja kaaskodanikele tantsupõrandal, et me võiksime end minna lasta, tunda seda matsakat elusolemise tunnet, kuni higi lõpuks voolama hakkab. Too tantsuruum oli aga pigem sisemise kogemuse saamiseks. Ühtäkki mõistsin järgmist: lisaks kõrgendatud emotsioonile toob liikumine mulle tavaliselt tähelepanu, mis tähendab suhtlust, mis omakorda tähendab rõõmu täis vahetusi. Tants kui viis enda nähtamatus basstrummikõminal seljataha jätta. Liikusin veidi selle mõttega, silmad kinni, keskendusin tundele, mu ajukäärude sisemisele kogejale, aga käivitavat füüsilist tungi ei tekkinud. Lahkusin jälle põrandalt. 

Tantsupõrandal võiksime me võiksime end minna lasta, tunda seda matsakat elusolemise tunnet, kuni higi lõpuks voolama hakkab.

Kolmandat korda tantsuplatsile jõudes nägin üllatunult puldis tuttavat, kes pidi hakkama mängima kell 5. Olin eeldanud, et kui tantsupõrand niivõrd ei tõmba, liigub kell ka kuidagi aeglasemalt. Tühjagi. Saime liigutada kehasid funky seti järgi, aga klubiklientuuri apaatsus jätkus. Peale minu oli veel ainult üks inimene, kes oma liikumisse mingitki kirge tundus panevat. Küllap on inimesi, keda see ei oleks mõjutanud, kes oleks teistest hoolimata tunde hullanud – minu tahe murdus aga kolmanda katse järel.

Et eksida ja siis edasi minna

Idee minust kui bachata-tantsijast pani mind pead raputama pikalt enne tundi registreerimist. Bachata on Dominikaani Vabariigist pärit paaristants, mis tekkis koos samanimelise muusikažanri tõusuga 20. sajandi alguses. Inimrühmad, kellelt kuuldus armastust just selle tantsu suunal, tekitasid minus tunde, et mina nende hulka kuuluda ei taha. Sellegipoolest liikusin ühel õhtul üle hangede ja jääväljade Niine tänava suunas. Keha ja vaimu üle võtnud väsimus pani mind soovima, et ma ei jõuaks õigeks ajaks kohale või et kaardimaksed ei oleks seal lubatud. Tühjagi. 

Tundsin momendi piinlikkust enda sokkis oleku üle ja suundusin suurde peeglitega ruumi. Toas ei olnudki nii palju inimesi, kui oleks oodanud: üks nokkmütsiga meesõpetaja, üks kaunite vormitud lokkide ja kitsaste teksadega naisõpetaja ning kaks minust veidi vanemat naist. Ahsoo, et siin ei peagi olema kontsad ja seelik? Olin ühtäkki väga õnnelik, et olin enda satsidega õlgu paljastava kleidi ajapuudusel maha jätnud.

Bachata põhisammudele sain ma kergesti pihta. Bam, ba-ra-raa, bam, ba-ra-raa – puusad kaasas, tegime ristsamme paremale ja vasakule. Aeg-ajalt vürtsitas sammukombinatsioone kerge pööre. Edasi-tagasi kombodes oli võimalus taha astudes rinnaga ussi moodi lainetada: „Ssssnake!” Kergemate sammude katsetamise järel prooviti ka keerulisemaid samme, kombinatsioone, mis alguses jalad puseriti ja meele segadusse viisid, aga kui need lõpuks meelde jäid ja välja tulid, tekitas meisterlikkus omajagu rõõmu küll. Tants kui tujuerguti, kui uue oskuse õppimise viis. Kas asi oli magusa alanduse ja sellest võitjana väljatulemise kombinatsioonis või milleski muus, aga ma reaalselt nautisin seda. Õpetajad olid positiivsed, me kõik olime oma kohmakuses koos ja ma olin endaga piisavalt tugeva sõpruse loonud, et toetada oma püüdlusi ka siis, kui ma seitsmendat korda mingi kombinatsiooni ära olin unustanud. Mis oleks parem kui turvaline keskkond oma oskamatusega toimetulekuks? 

Aga siis läks filmimiseks. „Filmimiseks? Mida siin filmima hakatakse?” küsisin. „Ah, meil on Instagram ja varsti ka TikTok,” vastab Irina. „Väike video esimese tunni lõpu jäädvustamiseks.” Kas protestima hakata? Püüda enda bachata-amatöörlust kapis hoida? Aga ma ei tahtnud jonnida ja pealegi väärivad väikeettevõtjad, kes soovivad Eestisse väheke Kariibi hõngu tuua, ju toetust! Nüüd leidubki kuskil internetiavaruses video minust kahe teise naisega keskendunult oma esimeses bachata-tunnis, ühtesid kombinatsioone rokkimas, teistes täielikult läbi kukkumas. See ei pidanudki ilus olema.

Nüüd leidubki kuskil internetiavaruses video minust kahe teise naisega keskendunult oma esimeses bachata-tunnis, ühtesid kombinatsioone rokkimas, teistes täielikult läbi kukkumas.

Et oma naiselikku energiat juhtida

Transtsendentaalse kogemuse otsa komistamine ei ole tantsu puhul harv juhus. Ehkki neid on sageli võimalik selgitada seguna soovmõtlemisest ja ajukeemiast, on momendi sõnatuksvõttev toime kogejale ehtne. Taju enda kehalisest kõikvõimsusest, meeleline seisund, milles pole ruumi ei minevikule ega ka tulevikule – mõned narkootikumid pakuvad seda, nauditavad erootilised kogemused ning eri liikumisvormid ka, tants nende hulgas. 

Alaealiste tantsualaseid kogemusi uurinud antropoloogid leidsid nende lugudest hulganisti viiteid sellele, kuidas tants annab neile ligipääsu sisemisele, tõelisele minale või siis, vastupidi, võimaldab hoopis katsetada teistsuguste minadega – olgu tegu siis ussikese, tiigri või Tšingis-khaaniga. Paljud intervjueeritud lapsed kirjeldavad eneseteadlikkuse kadu, rütmiga üheks saamist, teatud transsi, mis hoiab neid liikumas, kuni võhma enam lihtsalt ei ole.[1] Igaüks, kes on endistes tehasehoonetes tunde ja tunde reivinud, teab seda tunnet hästi. Piirava eneseteadlikkuse lahustumiseks vajab täiskasvanu aga sageli mingit tüüpi psühhotroopset abi.

Transtsendentaalse kogemuse otsa komistamine ei ole tantsu puhul harv juhus. Ehkki neid on sageli võimalik selgitada seguna soovmõtlemisest ja ajukeemiast, on momendi sõnatuksvõttev toime kogejale ehtne.

Iidsed hingamis- ja liikumistehnikad eksisteerisid aga enne ecstasy laialdast kättesaadavust. Seega seadsin paar reedet tagasi sammud shakti-tantsu tundi. Hindu filosoofias ja teoloogias tähistab sõna „šakti” jõudu, võimu – täpsemalt (naiselikku) loomisenergiat. Nii palju, kui ma veebist infot leidsin, ei ole shakti-tants siiski iidne orientaalne praktika, vaid 2001. aastal valge briti naise Sara Avtari mitmest vaimsest praktikast kokku lapitud „jooga, aga tantsuna”, tema autoriõiguse märge templina üle terve tantsu tutvustava veebilehe.

Kadrioru joogastuudio, kus tund toimus, oli üsna tühi, kui ma pärast jäistel tänavatel koperdamist kohale jõudsin. Esiukse kõrval rippus hele makrameetehnikas unenäopüüdja. Esimese viie minuti jooksul nägin umbes viit naeratavat Buddha kuju. 

Õpetaja saabus kiirustades, jooksmisest ohkides-puhkides. Meie neljapealine osalejate gäng oli enne tema saabumist vait, välja arvatud lühem vestlus, mida ma ise ühe vanema naisega alustasin. Protsess algas mantratega, mida saatsid komplekssed käeliigutused. Küll saab sõrmedest lootoslill, küll kauss, küll südamest väljuvad armastuse kiired. Nii on raske mingisse meditatiivsesse seisundisse jõuda, kohmakalt ja totralt oma käbaraid väänates. Siinkohal mängib rolli küll mu enda harjumatus, mitte praktika ise. Liigutuse ja hingamise koosmäng asus aga mõju avaldama.

Peagi said mantrad otsa. Järgmine samm: joogast laenatud liikumismustrid või poosijärjestused, sügav hingamine koos nendega. End kringliks väänata ei tulnud, kombod olid kehale tuttavad ja liikumistempo tõusis aina energilisemaks. Süda hakkas kiiremini lööma ja hingamine läks sügavamaks. Mu soovi kehaga toimuvat nautida oli aina keerulisem eitada ja iroonilisele kommentaarijadale jäi aina vähem ruumi. Aitas ka juhendaja Jana veidi ähmi täis kohalolu – ta ei jätnud laia lehe muljet ja ma olin valmis temaga kaasa minema, heast tahtest.

Pärast venitusi ja hingamist oli tantsusammude kord. Märkasin kiirelt, kui erinev oli minu ja õpetaja tempotaju. Tundsin pidevalt, et tema liikumised olid rütmist väljas või lihtsalt ebatäpselt ajajoonele paigutatud. Või on shakti rütmitaju kuidagi erinev? Või on mul väärarusaam sellest, kui hästi ma biiti tajun? Liikumise keskme moodustasid ristsammud, mida rõhutasid kätega joonistatud kaared ja nende koordineeritult paremale-vasakule liigutamine. Hingamine, teadlikult ja sügavalt, kuulus sinna juurde. Newage’ilik muusika saatis meie iga liigutust. Alguses häiris see mind ja seega ilkusin selle üle oma sisedialoogis, kuid arusaadavatel põhjustel ei olnud mul mõttekas kulutada energiat kahevahel olekule. 

Esmane tantsusõnavara omandatud, sügavalt, hellalt iseendasse sulgunud, juhtis Jana meid vabatantsu suunas. Shakti crescendo. Peale pandi korralik spirituaalne house, energia õhus ei rippunud enam, vaid tiris meid enesekindlalt kaasa – ja me läksime. Veetsin esimesed minutid endale teadmata kehale harjumuspärastes tantsuliigutustes, aga kui märkasin seda, siis nügisin oma voogavat keha selles küünlavalgusest kumavas stuudios midagi uut proovima. Siin saan harjutada oma sisemise pilgu kasutamist, iseendaga ühendumise subjektiivsust, välise pilgu eitamist; asusingi lõdvestavate hingetõmmetega seda tegema. Tants kui elukogemust kitsendavate eelarvamuste avastamise praktika? Tund lõppes ja väsimus oli kadunud, selle asemel tummine sisemine aeglus.

Et tantsureegleid rikkuda

Enamiku eneseabiraamatute keskse mõtte saab destilleerida järgmiselt: pohhui, mida need teised arvavad, ole lihtsalt sina ise. Žanri banaalsuse asemel peegeldab see tõenäoliselt lihtsalt seda, kui väga inimesed seda sõnumit eri kastmetes vajavad. Tantsimine, eriti ennastunustavalt, siiralt, otsivalt, vales kohas ja valel ajal, tundub selle filosoofia praktiseerimiseks täiuslik võimalus. Tantsida saab hommikul ärgates, pärast palga laekumist, kaltsukas jakki proovides, punase tule rohelistumist oodates, räpastes baarides, kus keegi teine pole julgenud veel neid samme astuda. 

Küsimused sisemistest piirangutest, kehade kogemustest, nende surutusest nähtamatusesse või tuimusesse on poliitilised nende seotuse tõttu võimuga.

Mida rohkem vabadust meil on, seda ambitsioonikam on meie võimalikkusetaju. Ühest piirangust vabanemine võimaldab meil joosta uut tüüpi seinte vastu, et need siis samamoodi maha lammutada. Vahel on need välised ja sellisel juhul on nende kirjeldamine lihtsam, kuna neid saab sageli mõõta – meil on nende seinte värvide ja tekstuuride kirjeldamiseks jagatud sõnavara. Sisemiste piirangutega on keerulisem. Neid on kergem ignoreerida, kuna me tahame uskuda, et teised neid ei märka, et me ei pea seisma silmitsi nende lammutamise raske tööga. Ehk vaatavadki teised nendest kammitsatest mööda, kuna siis saavad nad vastutasuks loota meie enda diskreetsusele. Küsimused sisemistest piirangutest, kehade kogemustest, nende surutusest nähtamatusesse või tuimusesse on poliitilised just nende seotuse tõttu võimuga. Liikumise normaalsuse piiridega mängimises, oma füüsisele aktiivselt tervistava naudingu otsimises ja staatilisusesse surutusest keeldumises on seega midagi väga revolutsioonilist[2]. Kui seda veidi otsida ja õige laul mängima panna, tikubki naha alt üles vastupandamatu tantsusoov.

[1] Bond, K. E.; Stinson, S. W. 2000. „I Feel like I’m Going to Take off!”: Young People’s Experiences of the Superordinary in Dance. – Dance Research Journal, nr 32 (2), lk 52.
[2] Naudingupoliitika idee pärineb afroameerika feministlikelt aktivistidelt, sealhulgas adrienne maree browni raamatust „Pleasure Activism: The Politics of Feeling Good” (2019) ja The Nap Ministrylt. 

Johanna Adojaan sööb nautlevalt hommikuks, lõunaks ja õhtuks ebavajalikult kujundlikku väljenduslaadi, ajakirjandab, pildistab ja kuulutab oma veerandelukriisi.

Tarik Labrighli on Moroccost pärit, nüüd Tallinnas elav audiovisuaalne kunstnik. Viimased 5 aastat on ta keskendunud muusika produtseerimisele, DJndusele ja Eesti underground-muusika kultuuri dokumenteerimisele.