Kevadist kassikontserti võib loomulikult võtta kui agrolikku instinktide möllu, labast ja kiledat kiimakakofooniat. Tähelepanelikumal kuulamisel on selles kaoses alati ka midagi kaeblikku ja igatsevat. Midagi poeetilist.
★★★★☆
Kirill Havanski träpikassikontsert pole suurustlevalt ja laiavalt paarilist otsiv. Siin on kevadöö sumedust ja sügavust. Tumedat nukrust ja argiromantikat.
Naljakas. Teades, et Kirill Havanski on elukutselt näitleja, jäin mõtlema, et iseenesest oleks ju näitlejal pirakas eelis räpi-persona loomisel. Pugeda oma nahast välja, saada kellekski muuks eriti usutaval kombel. Aga võib-olla on hoopis nii, et kui sa pead päevast päeva eri karakteriteks kehastuma, siis tahaks mingil hetkel olla lihtsalt sina ise? Ma võin muidugi rängalt eksida, aga see viimane tundub ehk isegi tõenäolisem. Sest koos kogu tumedusega näivad need kaheksa lugu siirad ja isikliku poeesiaga palistatud.
Näiteks „nägu ees” mõjub esimese hooga nagu eriti sugestiivne iidne itk, mis köidab sind oma repetatiivsesse silmusesse ja laseb kahtlustel naha alla pugeda, lausa hingeni välja. „ma kukkusin / nägu ees jälle tema külge / pehmelt maandusin / tema ronis mulle otse sülle / äkki armastus / kergekäeliselt mind jälle narrib…”
„palju ple vaja” libiseb aga träpirajalt kõrvale mõnusalt džässiseks sosinaks, kus harjad sahisevad soolotrummil ning hääl tõuseb peaaegu falsetini. Romantika võib vahel lõppeda ka raske pohmakaga, nagu tõestavad „mul on kass” ja tõupuhas bassine tumeträpp „tühi (nagu kott)”. Tasakaal on igatahes paigas.
Laulvaid näitlejaid on Eestis alati palju olnud. Paremaid ja halvemaid. Mul on siiralt hea meel, et nüüd on meil ka (t)räppivad näitlejad.
