Vastutus selle eest, millisena kõlab meie emakeel ning kuidas me seda hoiame ja rikastame, lasub igal eesti keele kõnelejal.

Margit Kattai

Margit Kattai

Valimisõhtul aset leidnud intsident, kus Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Anna Pihl küsis Isamaa erakonnas kõige suurema häältesaagi saanud Jüri Luigelt, kuidas teine ennast „top-is” (loe ka: topisena) olevana tunneb, pani Facebooki grupi „Ajakirjandus- ja reklaamipärleid meilt ja mujalt” järjekordselt itsitama.

Esmapilgul koomiline. Siis tobedana näiv. Lõpuks piinlik. Ja mitte ainult antud olukord. Eesti keele väntsutamine ei puuduta ainult ajakirjanikke, ent paratamatult paistavad sellised möödalaskmised avalikus ruumis kirkamalt silma. Olles oma sõnaväänamistes eeskujuks igapäevasele meediatarbijale ja kujundades sel moel ühiskonnas väärtuspinda, peaks ajakirjanikul lasuma loomulikult suurem vastutus. Kui rääkida ajakirjandusmaastikul digitaliseerumisprotsessi tõttu drastiliselt muutunud toimimisviisidest, nõuab ajakirjanik igapäevatarbijalt justkui kannatust ja empaatiat. Nii jõuab ring aga tagasi selle juurde, mida kirjutas Tiina Kaukvere ajakirjanike seas tähelepanu äratanud blogipostituses „Kellel on vaja ajakirjanikku”. Kui teda on vaja informatsiooni pildumiseks, nagu teeb seda iga teine isehakanud sulesepp, saame ka vastava kultuuriruumi vilju maitsta.

Aga ei ole nii, et ainult ajakirjanik loob, teeb ja toimetab. Ma tahan rääkida hoopis igaühe vastutusest. Ka minu enda tutvusringkonnas on palju inimesi, kes leiavad eesti keele olevat lohisev. Lihtsam on „briifida”. Emakeele ülejala kohtlemine ei näita aga ainult harimatust, vaid laiskust ja lugupidamatust. Ka siiras püüd väljendada ennast korrektses eesti keeles on austusavaldus. Ei saa rääkida suurustavalt kestmajäämisest, kui silmakirjalikkuse varju jääb logisev vankriratas. Ka pealtnäha kõige tähtsusetumal rattal on kandejõudu.

Ka jagelemine Kohtla-Järvele ehitatava riigigümnaasiumi ümber, arutluskäik selle täielikult või poolikult eestikeelseks loomisel, toob mu mõtted sellele, kuidas eestlane ise oma keelt hindab. Et haridusasutustes tehtavate muudatuste kaudu ehitada venekeelse ja eestikeelse elanikkonna vahel sildu, on minu hinnangul täiesti mõistlik ja toimiv lahendus. Kuidas muidu kujundada iseendas harjumust, kui sind ei visata või sa iseend ei viska ükskõik mis protsendi ulatuses keskkonda, kus pead oma mugavustsoonist välja tulema? Mind häirib aga mündi teise külje detail, tähtusetu vankriratas. See, kuidas lõimumispoliitika kisub justkui küüniliselt muukeelseid eestikeelsesse keskkonda keelt õppima, tekitades naeruväärsena näiva olukorra, sest eestlase enese keelekasutus nõuab ju sättimist. Justkui vastutustundetu ja liialt lahknev paralleel, aga kui neidki pisiasju ei märgata või ilmsiks ei tooda, siis aegamööda hägustub vaade ka suuremate probleemide osas. Jääb peamine põhimõte, et eestlasel endal on eelkõige kohustus hoida keelt ja kultuuri.

Inglisekeelsest sõnavarast tulnud žargoonid, mida peamiselt noorem põlvkond nii suuliselt kui ka kirjakeelselt kasutab, ei ole samuti ainus probleem. Küll aga oluline ja laiamõõtmeline. Ülle Madise kirjutas hiljuti Sirbis, kuidas eesti keel pole pelk tarbeese. „On hea, kui vallatakse inglise keelt. Veel parem oleks, kui osataks ka saksa, prantsuse, vene, hiina ja teisi keeli. Sellest kõigest pole aga kasu, kui ei vallata oma emakeelt.” Madise toob ka välja, kuidas akadeemilises õhkkonnas, üliõpilaste seas levinud võõrsõnadest tulvil keelekasutus on samuti häiriv. Loomulikult end intellektuaaliks pidava tõsise ilme tagant kostuvad ühte lausesse surutud „paradigmad”, „diskursused” või „narratiivid” ei jäta intelligentset ja usutavat muljet. Ei tee ka keelele teenet. Samas tooksin välja, et võõrsõnade tundmine ja nende otstarbekas kasutamine pigem rikastab keelt, ka vaimu. Samamoodi nagu metafooride maailmas ridade taha kiikad, mõtestad, pead seda tegema ka võõrsõnade puhul, mis omakorda arendab analüüsivõimet. Tõsi, regulaarselt kasutatavad võõrsõnad muutuvad harjumuspäraseks, liigseks, aga siinpuhul on oluline jällegi iseenda peegelpilti näha.

See, et keeleline oskus ja puhtus on enamasti kelle muu kui kultuuriinimeste pärusmaa, on selgelt hõivanud taju ja mõttelaadi. Joonas Hellerma pälvitud selge sõnumi kõneleja preemia näitab aga ainult, et kultuurivaldkond õitseb, kultuuriinimesed hoiavad elus seda, mis meid lõppeks ju rahvusriigina kannab. Oleks kurb, kui saaks teistpidi – kui ka kultuuriinimeste seas joonistuks eredalt keele kui tarbeeseme kasutamine. Muidugi ei saa rääkida sellest, et iga inimene peaks üleöö hakkama suurepäraseks keelekasutajaks – peaks teadma ilusaid eestikeelseid sünonüüme, neid kasutama. Jällegi, tahe ja püüd on omaette väärtus. Kasvab ka harjumus. Loomeinimene, emakeele õpetaja või ajakirjanik ole ega pea olema ainus keele hoidja ja rikastaja. Sina võid samuti olla.

Siiski on katkisel vankrirattal äärmine potentsiaal. Tore on näha, kuidas luuakse erinevaid kampaaniaid, et kutsuda üles inimesi kasutama korrektset eesti keelt. Nii algatati veebruarikuus Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpetajate ja õpilaste eestvedamisel sotsiaalmeediakampaania „Omasõnad 2019”. Ehtne näide, et kuigi sotsiaalmeedias sahmerdamine ühelt poolt süvendab inimest „briifima”, on see samal ajal ka ideaalne koht, kus kasvatada teadlikkust ja tekitada inimestes tahet oma käitumist kasvõi veidi jälgida ja siis muuta.

Margit Kattai on Tartu Ülikooli kolmanda kursuse ajakirjanduse- ja kommunikatsioonitudeng.