2011. aastal riigikogus vastu võetud metsanduse arengukava lubab varasemast rohkem metsa raiuda ning seda lõdvematel tingimustel. Säärane metsamajandamine võib viia aga mitmete kurbade tagajärgedeni, millest vaid üks on lendorava väljasuremine Eestis.

„Protestime siin kas või sügiseni iga päev!” lubasid 2011. aasta märtsis Toompeale kogunenud metsakaitsjad. Kuu aega varem võttis riigikogu vastu uue metsanduse arengukava, eirates sellega riigikontrolli hinnangut ja tagasilükkamissoovitust. Riigikontroll kritiseeris nii raiemahtude suurendamise plaani kui ka raiet lubavate tingimuste lõdvendamist, leides, et metsade juurdekasv on ülehinnatud ega põhine riikliku metsainventuuri andmetel. Selle kohaselt on kasvava metsa tagavara pidevalt vähenenud.

Veel üpris värske raielank Saue lähistel Urdal. Foto: Eero Barndõk

„Arengukava tarbeks tehtud arvutused näitavad vanade metsade pindala olulist vähenemist tulevikus, st et nn palgimetsi on tulevikus vähem ja metsade ökoloogiline seisund halvem,” teatas riigikontroll oma kirjas, märkides, et kui lageraietega samas mahus jätkata, väheneb vanade metsade pindala juba järgmisel kümnendil tuntavalt.

Sellegipoolest võeti arengukava vastu. Keskkonnateadlikumad ringkonnad muutusid rahutuks. 2020. aastani kehtiva arengukava vastu koguti üle tuhande kolmesaja allkirja, ka Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühines arengukavavastase petitsiooniga, leides, et see on eelkõige majanduslike huvide keskne ja jätab metsa kui elukeskkonna teisejärgulisse rolli. Sellegipoolest jäi metsanduse ümber toimuv avalikkuse huviorbiidist suuremalt osalt välja ning kava jäi kehtima, olles tänini paljude tülide allikaks.

„Probleem on üldisem,” leiab ELFi metsandusprogrammi juht Liis Kuresoo. „Oleme teinud kampaaniaid lendorava päästmiseks, sest oma ilusate suurte silmadega sobib ta hästi n-ö lipuliigiks. Aga lendorava ohustatud positsioon näitab teatud mõttes vana metsa kui sellise ohtu sattumist.”

Kuresoo selgitab, et kui lähtuda metsa majandamisel eelkõige tulu saamisest, siis metsa liigiline struktuur nõrgeneb: „Laialehelised liigid, nagu tamm, saar või pärn, aga ka haab, satuvad surve alla. Need raiutakse välja, asemele istutatakse aga puud, mida on majanduslikult otstarbekam kasvatada: mis saavutavad kiiremini raieküpsuse või on muidu vastupidavamad. Ometi on just laialehelised liigid ja haab olulisteks elupaikadeks paljudele metsaliikidele, näiteks samblikele, seentele ja putukatele. Lühike raiering jätab seevastu üha vähemaks vanu põlispuid, mis liigirikkust hoiavad.”

Monokultuursed puistud, mis metsade intensiivse majandamise tagajärjel tekivad, peidavad lisaks liigilisele vaesumisele ka teisi ohte: „Sellised puistud on enamasti haigustele palju vastuvõtlikumad. Kliimamuutuste tagajärjel ennustatakse muu hulgas ka erinevate metsahaiguste suuremat levikut. Kui metsa ökosüsteem on mitmekesine ja tasakaalus, siis on ta tugevam ja peab haigustele paremini vastu. Monokultuurse majandamise tõttu võib tekkida olukord, kus peab kasutama aina rohkem taimekaitsevahendeid ja väetisi. See viib omakorda uute probleemide tekkimiseni.”

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ei eita, et kriitikal monokultuursete puistute kohta on alust. „Keegi ei oska muidugi täpselt ennustada, mida toovad kaasa kliimamuutused,” ütles Lamp. „Need on ka probleemid, mida me paarikümne aasta eest veel ei teadvustanud.”

Tema sõnul on viimastel aastatel laialeheliste puuliikide olulisusest siiski rohkem rääkima hakatud. „Oleme üritanud nende istutamist erametsaomanike hulgas soodustada,” selgitas ta. Teisalt võib Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) möödunudaastasest aastaraamatust lugeda, et mänd, kask ja kuusk – kolm peamiselt istutatavat puuliiki – moodustavad riigi metsamaa pindalast lausa 94 protsenti. Eelmisel aastal istutas RMK mände ja kuuski rohkem kui kahe tuhande viiesajal, kaski ligi viiesajal, teisi puuliike aga ainult kolmeteistkümnel hektaril.

Vana ja liigirikka metsa säilimine tõstatab ka raiemahtude suurendamise küsimuse. 2013. aastal keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud uuring („Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050”) peab optimaalseks raiemahuks 8,4 miljonit tihumeetrit. Viimasel kahekümnel aastal on raiutud keskmiselt seitse kuni üheksa tihumeetrit metsa aastas, arengukava lubab aga kuni viieteist miljoni tihumeetriseid raideid, mis toob uurijate hinnangul kaasa metsade kogutagavara märkimisväärse vähenemise. Ebakõla seisneb selles, et metsanduse arengukavas on raiemahud arvestatud juurdekasvu piires, seda numbrit tuleks uurijate hinnangul aga korrigeerida, arvestades sealt maha majanduspiiranguga metsades toimuva juurdekasvu ning loodusliku väljalangemise.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna asekantsleri Marku Lampi hinnangul võib ideaalis olla optimaalseks raiemahuks tõesti 8,4 tihumeetrit, aga sellise ülempiiri kehtestamisel on oht, et erametsaomanikelt võetakse võimalus tulu teenida. „Eestis on ligi sada tuhat erametsaomanikku ning metsanduspoliitikas peavad valitsema reeglid, mis tagaksid kõigile võrdsed võimalused. Kui peaks tekkima olukord, et raiemahud ähvardavad kasvada üle lubatud piirangute, minnakse juba üldise reeglistiku kallale,” selgitas Lamp.

ELFi metsaekspert Liis Kuresoo viitas aga sellele, et suured raiemahud on ka kliimamuutuste kontekstis ohuallikaks. Tema hinnangul võib Eesti tõmmata ka märksa üldisemasse, kogu planeeti hõlmavasse konteksti. „Praeguses metsanduspoliitikas viidatakse sellele, et kolmekümne-neljakümneaastased metsad on suurimad süsiniku sidujad ning seetõttu on metsa intensiivne majandamine kliimamuutuste kontekstis kasulik. Samas peab selline suhtumine paika ainult pikas, paarisadat aastat hõlmavas perspektiivis. Teades aga seda, et kliimamuutustele reageerimiseks on olulised just lähimad aastakümned, peaks pigem säilitama olemasolevaid puistuid kui reaalseid süsiniku sidujaid ja reservuaare, mitte panustama alles kasvamata metsale.”

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringus madala süsinikuga majandusest mainitakse ka seda, et süsinikusidumist võiks suurendada nii raieringi pikendamine 20 protsendi võrra kui ka lageraiete piiramine, kuna nende käigus vabaneb päikese ja hapniku mõjul mulda talletunud süsinik, põhjustades nii märkimisväärseid emissioone. Praegu kehtivas arengukavas leiti aga, et mõnel puhul peaks langetama nii raievanuseid kui ka lubama suuremat varieeruvust lageraielankide laiuste ja pindalale seatavate piirangute osas.

„Ideaalis peaks kahe väärtuse, majandusliku ja looduskaitsealase vahel valitsema tasakaal, ent praeguses metsanduspoliitikas on kalle selgelt majanduslike huvide poole,” leiab ELFi metsaspetsialist Liis Kuresoo. „Paljud alad, mis peaksid olema range kaitse all, ei ole seda praegu. Kui neil aladel raiet jätkatakse, siis ei olegi meil varsti enam midagi kaitse alla võtta.”

Ka 2007. aastal keskkonnaministeeriumi Euroopa Komisjonile esitatud aruandes märgiti, et 80 protsendi väärtuslike metsaelupaikade seisund on ebasoodne. „Kuna MAK [metsanduse arengukava] näeb ette raiemahtude suurendamist, siis kaasneb võimalik oht Natura inventeerimata ja väärtuslike metsaelupaikade hävimisele,” seisab ka uuringus madala süsinikuga majandusest. Kuresoo leiab, et probleem seisneb tegelikult selles, et juba aastakümneid pole riiklikus poliitikas olnud laiemat maastikulist vaadet ja planeerimist.

„Vana mets jääb üha rohkem isoleeritud saarekeste hajusaks kogumiks, mis lõhub tegelikult sealse elukeskkonna,” selgitas ta. „Maastikulise vaate puudumine on saanud saatuslikuks ka lendoravale, kuna isolatsiooni tõttu kannatab osapopulatsioonide vaheline suhtlus ja sigimisedukus. Lendoravatele levikukoridoride jätmine on hea algus, aga sellest veel ei piisa.”

Üks põhjustest, miks sellist laiemat vaadet Eestis nii vähe rakendatakse, peitub Kuresoo hinnangul erametsaomanike suures arvus. „Sellise poliitika ajamine oleks väga ebapopulaarne, kuna vastuseis oleks suur. Mõned metsaomanikud saaksid oma metsi majandada, teised jälle mitte. Riik poleks valmis lisanduvaid majanduspiiranguid kinni maksma.”

Samas rõhutab ta, et vähemalt riigimetsaski võiks katsuda maastikku laiema pilguga vaadata. Osalt on RMK sellega juba algust teinud, peatades raided lendoravate levikukoridoris. Umbkaudu pool Eesti metsast on ju riigi käes, kuna teine pool jaotub väga paljude erametsaomanike vahel. Praegu kehtiva arengukava kitsaskohti vaadeldes tekib aga tunne, et oleks aeg seda uuesti analüüsida ja küsida, kas selline metsamajandamine ikka sobib praegusesse aega ja maailma.