Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

„Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.

Elu oli lihtsalt magus. […]

Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega.”

Aimée Beekmani „Tondinahad”, eesti kirjanduse üks vähestest katastroofieelse käitumise kirjeldustest, annab päris hea aimduse tarbimisühiskonnast kliima- ja keskkonnakatastroofi lävel. Elu selle magususes on igaveseks garanteeritud, muretsejad kiibitsegu üksi oma asjatus naeruväärses paanitsemises, parem-karta-kui-kahetseda-talupojatarkuse võib julgelt kõrvale heita.

Elu päästmiseks on kõik elusolendid varustatud teatava häirenupuga, et registreerida ohtlik situatsioon õigel ajal. Säärane riskitundlikkus laieneb sotsiaalsete olendite puhul ka grupi teistele liikmetele, sest pääseda tasub koos. Mitmetel liikidel – surikaatidel, paljudel ahvilistel, aga ka hakkidel ja koguni taimedel – on valvurid või häiresignaalid ja märguanded, millega hoiatada teisi, et üheskoos põgeneda või muul moel ohuks valmistuda.

Mitte ainult eestlaste ja tondinahkade, aga üldisemalt inimeste suhe ohutundega on liikide seas üpris eristuv ja sellisena unikaalne. Ehkki kalkuleeritud riske võtab enamik elusolendeid, on inimloom erakordne oma valmisolekus eirata ohtu hoolimata valvurite kärast, nii üksikult kui ka terve liigina. Tegelikult oleme üksikisikutena isegi üpris valvsad, et suitsualarm töötaks või et turvavöö oleks kinni. Liigi tasandi riskidesse suhtume aga üsna kerglaselt, kuigi just sel tasandil on oht igaühele meist märksa tõsisem: indiviid muutub vaid etturiks ühiskonna päästeoperatsioonis, sest ohu realiseerumisel võidakse liigi säilimiseks selle üksikliikmeid ohverdada. Ometi ei aita meid ohu tõsiselt võtmisel ei teadlikkus surelikkusest ega võime tuleviku üle arutleda – anded, mida me endale eriomaseks peame. Isegi süsteemsetest valvuritest – kavalatest hoiatussüsteemidest, mis on võtnud eri teaduste, institutsioonide ja asjatundjate kuju – ei piisa. Keskkonna- ja kliimakataklüsmi künnis, kus me nüüdseks oleme ja kust oleks õigel ajal tegutsema asudes ka eemalduda jõudnud, esitab väljakutse inimeseks olemise eripäradele.

Hirm kui privileeg

Meie valdavalt korrastatud ja heaoluline omailm kinnitab hästi toimiva ja tehnoloogiliselt kaugele jõudnud elujärjega, et inimtulevik on sujuvate ja läbimõeldud süsteemide kontrolli all. Ühest küljest on kahtlemata privileeg elada mugavuste keskel. Teisalt uinutab see ohutunde. Ohutunde kogemine ehk hirm on seega samuti omamoodi privileeg. Hirm lubab tajuda reaalsuse allhoovusi seal, kus elu magususe jätkumine veenvana pinnal virvendab ja meile mesiste tilkadena igapäevaseid rõõme ja rahumeelt pakub. Hirm tuleneb teadmisest ja selle teadmise teadvustamisest, mis on omakorda tegevuse käivitajaks. Olla pime ühiskonna potentsiaalsete – või juba realiseeruvate – nõrkuste suhtes tähendab olla eelispositsioonita. Tegutsema asumise asemel, et päästa end ja oma grupi, ühiskonna, liigi liikmeid, keskendub ohutundeta inimene loole inimkonna imelisusest ja igikestvusest.

Sel kalduvusel on tohutu jõud. Inimene on narratiivne, reaalsust lugudeks vormiv olend. Lugude rääkimine on meie liiki läbi aja saatnud ja innustanud, lubanud ületada keerulisi olukordi ja sisendanud lootust. Lood edust ja edenemisest on osa sotsialiseerimisprotsessist ja ühiskondade eneseloomest. Need lood sisendavad meile, et kui praegu ka terendavad silmapiiril ohud, saab kõik korda; omas võimekuses leiame nagunii kas või viimasel hetkel lahenduse. Ohtude ületamise lugu on olnud üks olulisimaid inimolendi arengus. Kui korraldame mineviku ja oleviku narratiiviks, suudame end ühtlasi veenda tuleviku lootusrikkuses. Lisaks määrab terviknarratiiv – alguse ja lõpuga lugu – segadust tekitavad, pealtnäha kõrvalised protsessid ja sündmused vähemalt nende algetapis kõrvaleheitmisele. Ikaldusi – nt 1960ndatel Indias ja Nõukogude Liidus – on sõjajärgse võiduarenemise ja üha kiireneva progressi müüdi valguses heidetud kõrvale kui juhuslikke ja tulevikus üha hõlpsamini lahendatavaid probleeme, näiteks üha tootlikumate ja vastupidavamate sortide aretamisega. Isegi juba toimunud katastroofid on ses loos üksikjuhtumid. Liigkindel usk loo inspireerivasse lõppu lubab sulgeda kõrvad juba plärisevatele häirekelladele.

Kellegi teise kannatused

Narratiivsus mängib rolli lahtirulluva kliimahävingu olematuks kujutlemisel. Veel enam, see võib suisa õhutada empaatiavõimetust. Me näeme muutuva kliima külvatud kaost, ent need, keda otsene häda pole tabanud, kipuvad ammutama isiklikust kogemusest kindlust, et nemad, hädadest pääsenud, on peategelased ja seega eeldusena eelispositsioonil. Hättajäänud ja hukkunud esindavad paratamatuid, ent meisse mittepuutuvaid kadusid. Veel enam, nad esindavad vigu, mida peategelased muidugi ei teeks või millest nad ammutavad päästvaid teadmisi. Nõnda kirjutatakse troopiliste tormide inimkahjud rahvastiku liigkiire kasvu ja vaesuse arvele, justkui sama saatus ei võiks kõikjale jõuda. Isegi kui tulekahjude möll tabab kõige peenemaid korrastatud piirkondi, nagu on võinud viimastel aastatel näha Californias, või kui üleuputus sõtkub mudaseks pudiks tänavate kaupa linnu Saksamaal, mis on teinud oma igapäeva turvalisest korraldamisest uhkuseobjekti, ei taju puutumata jäänud selles läheneva ohu hingust, vaid saavad hoopis kinnitust enese äravalitusele.

Kannatanute teisestamine ja nende kogemuste kõrvaleheitmine tuleneb kaastunde väljalülitamisest geograafilise kauguse või kujutletud erinevuse tõttu. Ohu eitamine tähendab ka läbielatud kogemuse eitamist, mis on räsinud meist kaugemaid alasid juba aastaid. Inimkonna tegematajätmiste ja mugavuste tagajärjed, mis on meile veel tulevik, on teiste jaoks juba ammu kohal. Ennast teiste olevikust ja teiste loost eemale mõeldes eraldame end ühisest reaalsusest ega tunnista enda tulevikku, enda osalust selles ühises loos. Empaatiavõimega koos kaob jagatud saatuse tajumine. Ent nagu hirmgi, on väliselt küll ebamugav ja ohvreid nõudev empaatia privileeg: just ühise saatuse, jagatud ohu tajumine annab meile päästerõnga. Üksi ei pääse sellest olukorrast keegi. Kui ohust teadlikuks saamine saabub koos enese naha päästmise keskse ilmavaatega, luuakse reaalsust, kus kõik on kõigi vastu. Nõnda on ohust pääsemise tõenäosus kõigi jaoks väiksem.

Lõppude mitmekesisus

Narratiivne mõtlemine paneb aga eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp, üksikisiku ja liigina. Selle loo suigutuses, rohepesus, enesepäästmises ja lahenduste edasilükkamises kujunev lõpp ei pruugi siiski olla õnnelik lõpp meile. Hallsilm ja päästetud tondinaha-lapsed jäid küll ellu, ent enamik tondinahkadest langes tuleroaks. Me kipume ignoreerima lõppude mitmekesisust, mis sunniks meid vaatama otsa võimalusele, et me ise oleme hoopis ohuloo suhtes kõrvad sulgenud ja ära kõrbenud kõrvaltegelased.

Nagu Hallsilm avastas, on uut ja värsket unistust raske välja mõelda. Siiski jääb meie ähmaseks lootuseks järgmine unistus, uus lugu, kus inimkond suudab edasi liikuda ülbest, enesekesksest ja empaatiavõimetust narratiivist ja avada silmad võimalike lõppude mitmekesisusele, kus privileegid ei toeta meie ülbust.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjusi selle puudumisele. Praegu tegeleb esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.