Reaktsioonid, mis järgnesid keskkonnaministri otsusele suurendada raiemahtusid, ilmestavad sügavalt juurdunud väärarusaamu majanduse, ühiskonna ja keskkonna omavahelistest suhetest.
Keskkonnaministri metsandusalasele suunamuutusele järgnesid siinkandis tavapäraselt tasased ja hillitsetud protestid ning hästi valitsetud, vihani küündimatu pahameel. Kui reaktsioonid otsusele eetrisse ja kirjatükkidesse pihustusid, selgus, et kohalik mõtlemine kipub endiselt majandust ja keskkonda vastandama. Ühel pool on inimeste maailm, kus tehakse ühiskonnale tähtsaid otsuseid. Vahel valgub sellest tsitadellist küll välja veidi kaastunnet, asutatakse mõni kaitsealake või võetakse vastu ebamäärane, kuid innukas säästev resolutsioon ja hooliv abikäsi püstitab järelejäänud metsatukka mõne pesakasti. Enamasti toimetab aga looduse kroon oma subjektist nõnda kaugel, nagu ta loss asuks tõesti mõnel muul planeedil. Teisel pool on loodus, inimkonna ammu hüljatud, ehkki vahel härdust ja naasmissoovi ärgitav häll. Teed tagasi muidugi ei ole, kuigi ühiskond suhtub neisse, kes on loodusesse ülemäära kiindunud, heatahtlikult, kutsudes neid vahel tähendusrikkalt „looduslasteks”.
See looduse ja ühiskonna kaksikjaotus on läbiv. Nii eristame enamasti „metsikuid” loomi „kodustatuist”, pügame majade ümber hoolikalt muru, võitleme aialillede nimel umbrohuga ega soovi jagada oma kodu putukate ja ämblikega.
Majanduse irdumine moraalist
Kui ühelt poolt oleme eristanud enda mõtlemises edukalt loodust tavaelust, justkui me ise poleks selle osa ega sõltuks sellest oma naha ja karvadega, siis teisalt on toimunud paralleelselt protsessid ühiskonna ja majanduse vahelistes suhetes. Majandussuhted on toiminud inimajaloo vältel läbipõimunult muude ühiskonnaelu aspektidega. Üks 20. sajandi olulisim majandusajaloolane ja -antropoloog Karl Polanyi on nimetanud sellist asjade seisu majanduse „sängitatuseks” ühiskonnaellu. Majandussuhete lähtepunktiks on sotsiaalsed või ka näiteks religioossed vajadused ja väärtused, majandus on allutatud ühiskondlikule moraalile ja eetikale. Oma 1944. aastal ilmunud teoses „The Great Transformation” kirjeldab Polanyi aga seda, kuidas turumajanduse kujunedes saavutas „isereguleeruva turu” ideoloogia olulisel määral majandussuhete irrutatuse ühiskonna muudest institutsioonidest, moraalsetest ja eetilistest normidest ning poliitilisest reguleeritusest. Aja edenedes on need ühiskonnaelu elemendid teinud koguni läbi uuenduskuuri majanduse palge järgi. Majandus on roninud oma kohalt ühiskonna rüpes pjedestaalile, kust teha meie elu alustaladeni ulatuvaid, kuid samas kriitikale allumatuid otsuseid.
Kohati jääb praeguseid diskussioone jälgides aga hoopis mulje, et ühiskond on majanduse puuri lukustanud ja, veel hullem, loodus, see igapäevaelus ühiskonna äärealale tõrjutud nähtus, istub majandusel lausa kõri peal. Kliimamuutuste vältimiseks tehtud otsused ohustavat majanduse ruineerimisega meie kõigi tulevikku. Seoses metsaprotestidega rõhutasid mitmed kommentaatorid, et „Lõuna-Eesti sõltub metsatööstusest” ja keskkonnakaitsjate lobi ähvardab sealse eluolu põrmu paisata. Huvitav on muidugi tõdeda, et kui majanduslik surve jätta sellised piirkonnad infrastruktuuri ja võrdsete võimalusteta olevat paratamatu, siis üleskutsed veel säilinud looduskeskkonda – ehk lausa viimast väärtust, mille poolest maaelanikud on linnarahvast rikkamad – alal hoida on piir, mida on võimatu ületada.
Majandus on roninud oma kohalt ühiskonna rüpes pjedestaalile, kust teha meie elu alustaladeni ulatuvaid, kuid samas kriitikale allumatuid otsuseid.
Selline majanduse ja keskkonna vastasseis pole muidugi mingi võrdsete heitlus. Kapitalistlik majandus on fundamentaalselt ekstraktiivne ja ekspansiivne ehk taastumatuid ja vaid teatud piirini taastuvaid loodusvarasid hävitav. Veel enam, kapitalism on ideoloogia, mitte lihtsalt majanduselu korraldamise viis. Ideoloogiatele omaselt on kapitalism selle omaksvõtnute silmis piisavalt veenev, et ka ilmsemaid läbikukkumisi ei registreerita süsteemi ja ideoloogia probleemina, vaid nende põhjusena nähakse väliseid mõjureid. Nagu ideoloogiate puhul ikka, on nende põhiväärtuste teenimine keskselt oluline iga ideoloogia palveleja silmis. Nii pole eriti imestada, et inimlikes vaidlustes ressursside üle ei kirjeldata looduse kaitset mitte majanduse alustalade kaitsena, vaid hoopis majanduslikult rumala, koguni ohtliku valikuna.
Keskkond kui kauge planeet
Elu sõltub muidugi võimalusest tarbida – toituda ja peavarju leida – ehk majandusest. Kui rajada ühiskond, kus elu näib sõltuvat üha kasvavast varustatusest materiaalsete väärtustega, seab see mõistagi kõige kesksemale kohale majanduse ja veel otsustavamalt majanduskasvu. Kui keskkonnahoidlikkus võiks midagi ohustada, siis just viimast. Majandusteadlane Kenneth Boulding eristas juba 1966. aastal oma essees „The Economics of the Coming Spaceship Earth” kahte tüüpi majandusi: kauboimajandus ja kosmoselaevamajandus. Kui esimene näeb maailma lõputute anastatavate ja endale vallutatavate ressursside maastikuna, siis teine tunnistab, et tegemist on suletud süsteemiga, mida tuleb juhtida ülimalt ettevaatlikult, et vältida või aeglustada varude ammendumist. Kasvumajandus kuulub esimesse tüüpi ja on rajatud irratsionaalsele eeldusele, et ressursid on lõputud (või tänapäevaks veidi ümber rihitud, kuid samavõrd irratsionaalsele eeldusele, et ressursside lõplikkust on võimalik ületada veel sündimata innovatsioonide ja seni skaleerimatuks osutunud leiutiste najal) ja keskkond on justkui majandusega seostamatu kauge planeet, mida saab tagajärgedeta kurnata. Kasvumajanduse ratsionaalne alge on piiratud oleviku, paremal juhul lühiajalise tuleviku planeerimisega. Kauboimajanduslik mõtlemine saab eksisteerida vaid siis, kui kujutleda majandust mingi päris maailmast eraldiseisva, vaakumis igiliikuriihaluse nimel tegutseva nähtusena.
Selliste ootamatuste puhul nagu okupatsioonikatsed või vajadus kaitsta ühiskonnaliikmeid pandeemiliste viiruste eest on osutunud igati võimalikuks kasvumajanduslikele plaanidele pidurit tõmmata.
Ometi oleme viimaste kuude, isegi paari aasta jooksul kogenud, et majanduse ühiskonda sängitatust, sotsiaalsete ideaalide, moraali ja eetika nõuetele allumist saab pidada täiesti enesestmõistetavaks. Selliste ootamatuste puhul nagu okupatsioonikatsed või vajadus kaitsta ühiskonnaliikmeid pandeemiliste viiruste eest on osutunud igati võimalikuks kasvumajanduslikele plaanidele pidurit tõmmata. Seni justkui kogu mängu juhtinud majanduseesmärgid peavad laskma moraalil ja eetikal valikuid teha nendesse sekkumata. Venemaa katse Ukrainat vallutada oli nii ilmselgelt vale, et loomulikult pidi majanduskasvu seisukohalt olulistele majandussuhetele Venemaaga kriipsu peale tõmbama. Okupandile vastuseismise ülimuslikkust majanduslike vajaduste suhtes ei seata siin kahtluse alla. Hinda, mida selle eest makstakse, peetakse väikeseks võrreldes palju kibedama hinnaga, mis kaasneks majanduskasvu nimel oluliste väärtuste kõrvaleheitmisega.
Keskkond ja loodus on demokraatliku ühiskonna toimimisele ning elutervetele ideaalidele või tervisele sama tähtsad eeldused kui riikide iseseisvuse ja puutumatuse, kodanike sõnavabaduse või eluõiguse tagatus. Täpsemalt sõltuvad kõik säärased õilsad aated toimivast keskkonnast. Isegi kui majandus on suudetud sikutada moraali, eetika ja demokraatlike väärtuste sängi seoses sõja ja pandeemiaga, ei mahu meie kõigi kuulumine looduse sängi endiselt igapäevasesse mõtlemisse. Jutt majanduskasvust voolab samasuguse enesestmõistetavusega iga kommentaatori suust ning ratsionaalsusest ja efektiivsusest kõnelejateni pole jõudnud jätkuvalt arusaam keskkonnaalase tegevusetuse, fossiilkütuste ammutamise ja bioloogilise mitmekesisuse hävitamise jätkumise irratsionaalsusest ega selle rängast hinnast.
Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.
