Pühapäeval, 20. septembril toimub Estonia kammersaalis Eesti Muusika Päevade kontsert „Seitse”, kus YXUS Ensemble’i ettekandes tuleb teiste seas esitusele Iraani päritolu helilooja ja dirigendi Arash Yazdani teos „may contain choking hazard”. Rääkisime Yazdaniga Iraani nüüdismuusika hetkeseisust, ekstaatilisest loomingust ja sellest, kuidas praegu maailmas toimuv lämbumisohtu võib tekitada.

Arash Yazdani. Foto: Fabian Schober

Oled öelnud, et sinu poolt komponeeritud muusika lõpptulemuseks peaks olema heliekstaas ning üks sinu suuremaid huvisid on luua muusikalisi kogemusi, mitte lihtsalt lugusid, mida kuulda või kuulata. Mida kujutab endast see muusikaline kogemus, mida sa otsid?

Muusika teeb midagi, mida ükski narkootikum teha ei suuda – mitte, et ma viimaste osas ekspert oleksin. Mida rohkem me naudime, seda uusi ja intensiivsemaid doose on vaja.

Ma ei unusta kunagi aukartust ja ekstaasi, mida tekitas minus Mozarti sümfoonia esmakordne kuulamine. Olin küll juba teismeline, kuid see oli midagi täiesti uut ja erines kõigest, mida seni kogenud olin. Kuulasin seda kassetilt, millel olid 40. ja 41. sümfoonia salvestused ning mõned teised lood veel. Istusin veel mitu päeva imestunult ja mõtlesin, kuidas inimene midagi sellist suudab luua. Üritasin neid partituure ka ise klaveril mängida, kuid see ei kõlanud samamoodi. Ent kohe, kui lased kasvõi ühel akordil orkestri esituses kõlada, siis seal see jälle on – maagia! Samasugust tunnet on minus hiljem tekitanud ka Beethoveni, Brahmsi ja Mahleri kuulamine või esitamine.

Olen alati püüelnud sinnapoole, et seda ekstaasi taasluua. Seda kananahka tekitavat tunnet, mida ükski asi maailmas asendada ei suuda. Selleks olen ma reisinud läbi pool maakera, õppinud pianistiks, bassistiks ja dirigendiks ning uurinud muusikat akustikast psühhoakustikani.

Millised omadused sellisel teosel peaksid olema?

Esiteks peab see kõlama elavas ettekandes. Vastan sellele küsimusele ühe looga. Kasvades üles Iraani mägismaal asuvas väikelinnas, kaugel igasugusest lääne kunstitraditsiooni mõjust, olid suurimaks muusikaliseks kogemuseks sündmused, mis pakkusid kõige tugevamaid ja konkreetsemaid emotsioone – tunnet kedagi kaotada või millegi üle rõõmustada. Need, kõige elumuutvamad sündmused olid pulmad ja matused. Mõlemil neist, eriti just matustel, hakkasid inimesed laulma ning kõik liitusid sellega. Isegi need, kes pole laulmise või muusikaga niivõrd kokku puutunud, kõlasid selle spontaanse kooriga kokku. See ei olnud etteaste. Nad ei laulnud kellelegi ega kellegi jaoks. See on lihtsalt midagi, mida nad teevad, et leinata ja väljendada kurbust. Need olid ja on endiselt väga võimsad kogemused.

Selle sisemusest tuleva heli kogemine on Euroopa ja Lähis-Ida muusikatraditsioonide peamine erinevus. Muusika ei ole vahend eneseväljenduseks, vaid pigem on muusika elu ise. Muusika esitamine on lääne ja Euroopa kultuuris tavaliselt etendus, muusika on objekt, millega luua reaktsioone, midagi, mida publikule esitada. Ida või Lähis-Ida traditsioonis ei võta publik muusikat kui produkti, vaid elab selle sees. Ta osaleb vabalt muusika loomises ja need loojad on tihti anonüümsed.

Mida selline looming publikult nõuab?

Mitte kui midagi. Ükski muusikateos ei peaks publikult midagi nõudma. Kui sul on kõrvad ja sa otsustad kontserdile minna või muusikat kuulata, siis sellest piisab.

Mainisid juba Mozarti, kuid millised teised teosed sinu jaoks sellist ekstaatilist kogemust on pakkunud?

Sa peaksid tulema ja kuulama minu muusikat. (Naerab). Tõsiselt rääkides, siis oleneb – ma ei usu, et naudiksin nii väga tüüpilist „Jupiteri sümfoonia” orkestriesitust, kuid „Tristani ja Isolde” eelmäng tekitab minus endiselt külmavärinaid. Lisaks pea kõik, mida kirjutas kadunud Rumeenia helilooja Horațiu Rădulescu. Gérard Grisey „Quatre chants pour franchir le seuil” või „Tempus Ex Machina”. Mu endisel õpetajal Georg Friedrich Haasil on suurepärane teos „in vain”, mida me 21. novembril Tallinnas esitame ja mis mu alati hingetuks võtab. Lisaks palju muid asju!

Homme tuleb esmaesitlusele su teos „may contain choking hazard”. Mida see endast kujutab?

Ma ei saa selle kohta liiga palju ära öelda, aga iga mu teos on mu jaoks väga isiklik ja emotsionaalne, ma olen see romantik! Kirjutasin selle teose sel, kõigi jaoks ilmselgelt raskel ajal, ning veel raskemal kõigile Iraanis. Niisiis võib see, nagu pealkirigi viitab, tekitada ohtu lämbuda. Inglise keeles viitab „choking” nii lämbumisele kui ka sellele, et sa ei saa nutmise või kurbuse pärast rääkida. Sooloteoste kirjutamine on mu jaoks suur väljakutse, aga muusikas mulle väljakutsed meeldivad.

Kuidas kirjeldaksid sa nüüdismuusika olukorda Iraanis?

Iraan on üsna suur ja mitmekesine riik, kus leidub mitmeid erinevaid rahvusgruppe, keeli ja kultuure. Ma ei oska kõike mõne lausega kokku võtta ja pole sel teemal nii teadlik. Hetkel elame me läbi üht kõige traumeerivamat aega meie üsna pikas ajaloos, mis on tingitud sanktsioonidest, ISISest, Trumpist jne, aga kunst liigub ikka edasi.

Iraanis elab ja töötab üsna erinevaid heliloojaid, kelle hulgast on raske välja tuua üht domineerivat stiili. Eksperimentaalse muusika, underground noise’i ja improvisatoorse muusika skeene on Iraanis päris tugev ja populaarne. On, või vähemalt kuni eelmise aastani oli mitmeid nüüdismuusika festivale, millest mõned on ka ülemaailmselt tuntud. Teoste kvaliteet on siiski varieeruv ja esituse mõttes ei saa need päris Euroopa standardiga võistelda. Samas, teatris, installatsioonis ja näitustele loodud muusikas käib aktiivne ja huvitav tegevus. Talente leidub palju. Kus leidub kannatust, on ka tähelepanuväärseid talente.

Vaata lisaks Arash Yazdani kodulehelt.