17. veebruaril avaneb ERMis suurnäitus „Kellele kuulub öö?”, mis uurib, kuidas on inimesed kogenud Eesti linnaööd minevikus, ja avab öö mitmekülgseid tähendusi nüüdisajas. Müürilehe lugejatele teeb tutvustava tuuri näituse peakuraator Karin Leivategija. „Kellele kuulub öö?” jääb avatuks 24. veebruarini 2025.

„Kellele kuulub öö?” keskendub ööle kogu selle hiilguses ning on jaotatud eri teemadeks. Milliseid ööelu tahke te täpsemalt puudutate ja mis vormis?

Näitus keskendub Eesti linnaööle, eelkõige avalikule ja poolavalikule linnaruumile. Kaasasime näituse loomisse arvukalt kaaskuraatoreid. Nende seas on ajaloolasi, etnolooge, visuaalantropolooge, heli-, valgus-, foto- ja visuaalkunstnikke ning arhitekte. Lähenesime Eesti linnaööle avara huvi ja süvitsi uuriva pilguga. Linnakultuurile ja linnalisele pärandile ei ole ERM seni mastaapseid näitusi pühendanud ning öine aeg ei ole ka uurimis- ja kogumistöö fookuses olnud. Näitusi, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt öist aega, on Eestis ja maailmas tehtud mitmeid, kuid linnaöö mitmekülgseid tahke ühtsema tervikuna seni minule teadaolevalt käsitletud ei ole. Võib vist öelda, et tegemist on maailma suurima öönäitusega.

Näitus jaguneb kaheks selgelt eraldiseisvaks osaks. ERMi galeriis keskendume Eesti linnaöö ajaloole. Lõime sinna läbi eri ajastute kulgeva n-ö tänavaruumi, narratiivi, mis algab keskajast ja lõpeb käesoleva sajandi nullindatega. Narratiivne loojutustamine on keskseks lähenemiseks ka tänava juures oleval n-ö peosaalil, kus käsitleme Eesti ööelukultuuri arengut läbi viimase 150 aasta.

Võib vist öelda, et tegemist on maailma suurima öönäitusega.

Selleks et hoida ajas kulgevat narratiivi ja loojutustamise struktuuri, kujunes näituse loomise käigus eri ajastuid läbivaid teemakäsitlusi: pidu, kogukond, vähemused, töö, linnaruum, tänavavalgustuse ja muu tehnoloogia areng, ööelu kajastamine ajakirjanduses. Sealhulgas on vaatluse all, kuidas öiseid tegevusi seaduste ja reeglitega kontrollitakse. Näitusel on meil näiteks keskaja ööd puudutavad seadused, mida eksponeerime kirjalikult ja käsitleme ka asjakohaste esemete – sh linnaväravavõtmete, kodude ukselukkude, vanade relvade – ja öös toimunud ohtlikke seiku kirjeldavate lugude kaudu, et tuua välja ööaja fundamentaalsemaid omadusi inimeste jaoks – öö kui ohtlik ning tugevat kontrolli ja reguleerimist vajav aegruum.

Näituse teine osa asub ERMi tagumises fuajees ja keldrikorrusel ning seal on kokku seitse praegusaegse linnaöö installatsiooni. Erinevalt ajaloo-osast ei ole need installatsioonid omavahel narratiivselt seotud, vaid need on eriilmelised uurimisprojektid valitud teemadest praegusaegses linnaöös. Selleks kutsusime oma ööuurimustest installatsioone looma antropoloogid, loovuurijad ja kunstnikud, kes tõid näitusele järgmised teemad: linnaruumi gentrifitseerumise mõju alternatiivsetele ööelukohtadele, alternatiivse tantsukultuuri tähendused ja öise loomingulise ruumi transformatiivne mõju, öised argitegevused avalikus linnaruumis, uni ja selle kaubastamine, öiste kohtumiste ja lähedushetkede kajad.

Kuidas toimus näituse jaoks materjali kogumine? 

Öönäituse loomise protsess algas eelkõige ulatusliku lugemisega, süvenemisega ajaloo- ja teooriakirjandusse, et saada mitmekülgne arusaam linnaööga seotud teemadest, sellest, mida ja kuidas uurivad linnaööga seoses teised teadlased. Näituse ajalooline osa põhineb peamiselt muuseumide, arhiivide ja eraisikute materjalidel: arhiividokumendid, reisikirjeldused, ajalookirjandus, luule, ajakirjandus, kunstiteosed, muuseumide eseme-, foto- ja videokogud.

Esemeid otsisime lisaks veel oksjoniportaalist osta.ee, vanakraamipoodidest, tuttavatelt ja sotsiaalmeediast. Oluline roll eksponeeritavate materjalide leidmisel oli ka juhuslikkusel. Näiteks nägin Facebookis Tallinna populaarse baari Tops postitust, et nad vahetavad oma legendaarse kleepsusid täis ukse uue vastu. Reageerisin kiirelt ning paar nädalat hiljem jõudis nende vana uks juba ERMi. Põgus mõttevahetus viis koostööni HALLiga, kust saime suurel hulgal klubiöö käigus aastate vältel sinna ununenud esemeid – riided, telefonid jm, millele keegi ei ole järele tulnud. Kes näitusel endale kuulunud asja ära tunneb, saab selle muuseumi käest muidugi tagasi.

Nägin Facebookis baari Tops postitust, et nad vahetavad oma legendaarse kleepsusid täis ukse uue vastu. Paar nädalat hiljem jõudis nende vana uks juba ERMi.

Topsi uksega seoses meenub, et Tartu Ülikooli muuseumis saab näha Zavoodi legendaarset letti. Kas teil on veel mingeid erilisi eksponaate, mida tahaksid esile tuua?

Jaa. Ka meil on kusjuures Zavoodist juttu ning sellest nüüdseks kahjuks suletud baarist nii esemeid kui ka üks helilindistus – külastaja saab nimelt kuulata, kuidas kõlas Zavood aastal 2008. Üks põnevaimaid kunstiteoseid näitusel on kindlasti Elmar Kitse loodud restoranis Tarvas olnud pannoo üks osa, mille meie konservaatorid näituse jaoks korda tegid. See pannoo jõudis ERMi kunstikogusse Tartu vana kaubamaja lammutamise eel ning oleme muuseumis rõõmsad, et vähemalt osaliselt on meil võimalus seda taas näidata. Otsisin pikalt taga ka nõukogudeaegseid neoonsilte, millest kahjuks suurem osa on hävinud. Õnneks saime näitusele ja ERMi esemekogusse Tartus Tähe tänaval asunud ja paar aastat tagasi lammutatud restoran Kasekese suure neoonsildi. Neoontorudest pole küll enam midagi alles, kuid need sildid ise on kunstiteosed, mis väärivad igal juhul päästmist, kui midagi veel üldse päästa on.

Sa oled ööelu omajagu uurinud. Mida uut ja huvitavat sa seda näitust kokku pannes avastasid, mida sa ehk varem ei teadnud?

Mahuka kirjaliku uurimismaterjali läbitöötamisel kerkis minu jaoks põnevalt esile (öö)ajaga seotud metafooride pidev kasutamine hea ja halva, õige ja vale kontekstis. Peegeldades Eesti ajaloo murrangulisi perioode on iga eelnev ajastu olnud inimeste jaoks seotud pimeduse ja vaimupimedusega, samas kui järgnev periood on seotud valgustuse ja progressiga. „Öö”, „pimedus”, „hämarus”, „koit”, „ärkamine”, „valgus” – metafoorseid üleminekuid pimedusest valguse poole kasutatakse, et sümboolselt ühiskondlikke muutusi väljendada. Näiteks Carl Robert Jakobson rääkis oma kuulsas kõnes „Eestirahwa walguse-, pimeduse ja koiduaeg” eesti rahva üleminekust pimedusest valgusse: „Pimedust, pilkast pimedust, muud sa meie maal Eestirahwa seas ei leia olewat. Aga pimedus ei kesta igaweste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat walgust: meie wene keisri herrade arm oli see koit.”

Mis eriüritusi on näitusega seoses plaanitud?

Kõrvalprogrammi juures tekitab minus kõige enam elevust koostöö klubiga HALL, mis korraldab ERMis Tartu 2024 suurüritust unda. unda on festival, mis tähistab ööelukultuuri, tuues kokku rahvusvahelised hääled eri valdkondadest, et luua laiapinnaline diskussioon ööelu väärtuse ja väljakutsete teemadel. unda üks eesmärk on rõhutada klubide rolli kultuuriliste, sotsiaalsete ja loovate kogunemiskohtadena. Festival toimub 19.–22. septembril, sügisese pööripäeva ajal, kui ERM täitub mitmeks päevaks ja ööks ettekannete, töötubade, seminaride, plaadituru, kunstiinstallatsioonide ja muusikaga. 

Nii unda festival kui ka näitus „Kellele kuulub öö?” käsitlevad ööaega kui keerulist aegruumi, mida kujundavad inimesed, võim, kultuur ja traditsioonid.