Täna avatakse Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus, mille teemaks on pinge. Näituse kujundaja Kauri Kallas jagas Müürilehele mõtteid pisaratest, loomismängudest ja värske keraamika disainilembusest.

Miks on näituse teemaks pinge?

Mõte sündis poolteist aastat tagasi. Kõik tajuvad pinget nii isiklikult kui ühiskondlikult. Suheldes inimestega, on tunda suurenenud ärevust. Tekkiski mõte, et äkki prooviksid keraamikud selle tunde materjali valada. Naljakas: keraamika on teraapiline – pinget justkui ei ole. Kuidas teraapilisse materjali, millega on hea töötada, see sisse panna? 

Mis vormi pinge laekunud töid vaadates võtab? On mingeid mustreid näha? 

Kuna kunstnikke on nii erinevaid, ehetest disainini, kujutavast kunstist 3Dni, siis igaüks on selle omamoodi lahendanud: mõni väga otseselt, näiteks materjali protsessi käigus katki tehes, teistel on töö taga kontseptsioonid. 

Oskad sa osutada mõnele teosele, mis sulle eriti korda läheb? Võid täiesti subjektiivselt vastata… 

Oeh. (Naerab) Ma tunnen neid kõiki isiklikult… Minu jaoks on huvitavad kahe vanema keraamiku tööd. Helle Videviku töö koosnes algselt kümnest eri osast, millest 3-4 sobitusid just siia väga hästi. Samuti Kersti Karu veidi vanem teos, mis samuti siia formaadi mõttes hästi sobis. 

Mille poolest erinevad nooremad keraamikud vanematest? 

Kool annab täna noortele tugeva disainikallaku kaasa. Kujutavat kunsti on minu meelest väga vähe. Sellest on veidi kahju. Keraamikanäitusi on nii Eestis kui välismaal palju ning näen, et levinud on hästi spetsiifilised ja innovatiivsed, puhtalt disaini läätse kaudu materjali uurivad tööd. Noored otsivad praktilisi tehnoloogilisi lahendusi koostöös start-up’idega, mis võib ka hea olla, sest mõeldakse hästi suurelt. Mõni teeb näiteks ainult glasuure ja müüb neid, soovides laieneda ka välismaale. 

Oma loomisprotsessi kohta kirjutasid sa nii: „Mulle meeldib mängida, mistõttu on mu teosed igasugustest kontseptsioonidest vabad.” Mis mängu tulemusena sinu näitusel olevad tööd loodi?

Üks neist, „Nutmise kunst”, on juba aasta aega seisnud. Olen viimasel ajal palju nutnud: pingeolukordades on see üks asi, mis mind vabastab. See tekitab tunde, et võiks igal hommikul nutta. Kehamälu ja psüühika stabiliseerub selle tagajärjel. Nägin, et see võiks teemasse sobituda. 

Kui sa küsid aga loomise kohta üldisemalt, siis üldiselt tööprotsessi lõpus, kasvõi kuu pärast teosega alustamist, saan ma aru, mis selle tähendus on. Alustan materjaliga mängimisest, aga kuna mu töödel on ka graafiline osa, siis päris tihti joonistan tekkivad ideed päevikusse või märkmikusse. 

Kui isiklik keraamika on?

Keraamika on pigem väga tehnoloogiline. Igaüks arendab oma stiili, mis teeb teekonna väga pikaks. Sel aastal lahkus Leo Rohlin, kes uuris kitsalt teatud glasuure. Näen ka siin kunstnikke, kes töötavad täiesti omas teemas ja lähevad aina sügavamale. Tihti on see materjalikeskne. Keraamik elab just materjalis, see on pidevalt kõrval.

Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus avatakse täna, 14. novembril kell 17 Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt 6, Tallinn). Näitus jääb avatuks 26. novembrini. Rohkem infot leiad EKLi kodulehelt.