Dokumentaalfilm „Ankeet” (Eesti, 2020), 90 min. Režissöör Aljona Suržikova, operaator Sergei Trofimov, helilooja Anatoli Štšura. Kinodes alates 04.12.2020.

★★★★★☆☆☆☆☆

Arvestatav osa minu lapsepõlvest möödus Lasnamäel – Kotka pood, Lindakivi kino, Jaan Koorti ja Feodor Oki (nüüd Loitsu) tänavad, kusagil horisondil plinkimas futuristliku teletorni tuled. Pean Koorti tänava ja Smuuli tee nurgal asunud seitsmenda korruse korteri vaadet Laagna tee perspektiivile siiamaani oma üheks suurimaks visuaalseks mõjutajaks. Sa võid lahkuda Lasnamäelt, aga see ei lahku sinust. Oma Lasnamäe klassikaaslaste seotust endise kodupaigaga ja üldist saatust 20 aastat hiljem uurib oma värskes filmis ka Aljona Suržikova. Kes ei tea, siis Aljona on lisaks erinevatele dokumentaalfilmidele ka ETV-s linastuva sarja „Edulood” autor, millest on praeguseks välja tulnud kuusteist osa erinevatest Eestis n-ö oma ala tippu jõudnud vene päritolu või emakeelega inimestest Olga Temnikovast Arkadi Popovini.

Filmi idee on iseenesest suurepärane – rääkida 1989. aastal veel Eesti NSV-s kooliteed alustanud inimeste lugu, keda taasiseseisvumise tuuled, ühinemine Euroopa Liiduga ja üleüldine globaliseerumine on kõikjale, erinevate põhjuste ja võimaluste tõttu, laiali pildunud: Käru küla, Stockholm, Berliin, Kambodža, Moskva. Neid seovad ühine mälestus ühisest noorpõlvest Lasnamäel, kui vana kord oli äravoolu kadumas ja uus veel oma nägu otsis – crossfader’i nupp liikus Alla Pugatšova „Miljoni helepunase roosi” pealt üle Prodigy „Firestarterile”.

90ndatel oli põhikooli laste hulgas popp osta sellist sõbrapäevikut nagu „Minu klass”, kuhu klassikaaslased said kleepida oma pildi ja rääkida lühidalt oma eelistustest elus. Aljonalgi oli sarnaseid kaustikuid, ainult et isevalmistatud ja pealkirjaga „Ankeet”, ning see saigi uue filmi tõukejõuks. Millest unistasid eelteismelised siis ja kes ollakse täiskasvanuna nüüd. Selline mälu, nostalgia ja rännakufilmi vahel kõikuv formaat on heade juhuste ja otsuste kokkulangemise korral üks parimaid žanreid üldse. See lubab mitmetasandilist, aja- ja ruumiülese narratiivi loomist, mis on tihtipeale suurem või vähemasti huvitavam kui konkreetne alusmaterjal ise. See muidugi eeldaks, et jutustaja ja portreteeritavad lähevad kohtadesse, kuhu jõudmiseks alguses teadmine või aimdus puudub. „Ankeedi” probleem (kui see probleemiks kvalifitseerub) on aga see, et peategelaste enamus kas ei saa või ei jõua märgatavalt avaneda ning jutustaja (ehk lavastaja) ei tea päris täpselt, mismoodi seda filmi ühtesiduvat taotlust vaataja jaoks sõnastada. Võib-olla on selle põhjus ka, et algselt oli klassikaaslaste lugu kavandatud sarjana ja ei saagi sellise plaani alusel koherentseks filmiks vormuda. Ankeedivorm kui tüvimaterjal, millele lugu ehitada, ei lähe kordagi käima. Meile visatakse ette fragmente, aga mingisugust tõsisemat suhestumist kogu ankeedindusega ei toimu. Pigem näib see kui ettekääne jälle kokku saada ja meenutada.

Kui vaadata põhjuseid, miks ollakse lahkunud, siis ei määra rahvuslik enesemääramine siin suuremat rolli, kuigi identiteedikaarti režissöör erinevatel hetkedel püüab kasutada – alates Balti ketist, taasiseseisvumisejärgse russofoobia ja õnnestunud integratsiooninäideteni. Emigreerumise põhjused on nagu ikka, pigem majanduslikud: otsitakse paremat või teistsugust elujärge. Kuigi mitte alati lõpuni vabatahtlikult. Näiteks Aljona klassiõe Maria lugu, kes tänapäeval Moskvas elab, on kui ehe näide kodupaiga kaotamisest – ta ei olnud ca 20 aastat Eestis käinud pärast seda, kui ta koos vanematega teismelisena Venemaale pidi kolima. Ta ei julgenud kuni filmimiseni siia reisida, lahkumise trauma oli liiga suur ja hirm muutunud nooruspõlve maastikega taaskohtuda lämmatav. Samas klassivend Stas elab Kambodžas kui bon vivant muiste, mängib pokkerit, sõidab motikaga ja paistab hindavat ka armatsemise iidset kunsti. Tema lahkumise väidetav põhjus oli inimeste liigmaterialistlik mentaliteet, põhimõte, millele vastandumist ta ise paraku kuidagi oma elustiiliga usutavaks ei mängi.

„Ankeedi” puhul on tahtmine vaatajana ideesse ja jutustatud lugudesse uskuda, neile potentsiaalselt anduda, kuid teisalt töötab filmi kohmakalt püdel ja tempotu ning lõpuks lausa väsitav narratiiv sellele vastu, osutudes seeläbi linateose kõige suuremaks komistuskiviks. Lubatakse palju, aga pakutakse pigem kasinalt. Loomulikult on armas vaadata 1997. aasta Lasnamäe Gümnaasiumi lõpuaktuse VHS-salvestusi ja kuulata taustal mängimas 90ndate romantilisi poplugusid, kuid näha inimesi kohvitassi taga elu suuri küsimusi lihtsakoeliselt mõtestamas, ilma nende süvendatud taustalugu ja hingelist sissevaadet pakkumata, pole lavastaja seisukohalt liiga tark tegu. Lõppkokkuvõtteks oleks pidanud ikkagi otsustama, mida tahetakse teosega öelda – on see film kodumaast, juurtetusest, ajaloo rasketest hammasratastest, on see road movie või portree-mosaiik. Ja kui oli ka otsustatud, siis oleks pidanud montaažikäärid palju armutumalt tegutsema. Praegu jääb natuke sama tunne, kui kunagi Kotka poe putkast jäätist ostes: said oma kilekotti pakitud lahtise isuäratava jäätise kätte, aga kui koju jõudsid, oli see sulanud kummaliseks vedelaks olluseks, mis polnud enam jäätis ega samas ka mahl.

Esilehe fotol kaader filmist