Kui eelmiste valimiste paiku võis näha kiriku varasemast sõnakamat osalemist Eesti poliitikas, kas siis tulevaste valimiste eel võiks oodata selle kasvu? Mis on üldse küsimused, milles Eesti kirikud on üksmeelselt poliitilised?

Alar Kilp. Foto: Erakogu

Kirik ja kooseluseadus

Viimasel veerandsajandil on kiriku osalus Eesti poliitikas olnud kõige märgilisem seoses kooseluseaduse ja samasooliste perekondade riikliku tunnustamisega. Kooseluseadus on ainus poliitiline küsimus, milles kirikud on olnud põhimõtteliselt eri meelt riigikogus vallanud seisukohaga ning moodustanud isekeskis ka mobiliseeritud ühisrinde.

2014. aastal, mil kooseluseadus oli riigikogus lugemisel ja viimselt ka vastu võeti, väljendasid kirikud oma hoiakut ühekaupa ning kahel korral Eesti Kirikute Nõukogus (EKN) ka ühiselt.[1] Enne seda oli Eesti Kirikute Nõukogu (mille liikmeskirikute seas on ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) esitanud oma seisukohti mitmel korral alates 2008. aastast[2], mil küsimus esimest korda Eesti poliitikas ja avalikus arutelus teemana esile kerkis.

Kirikud on olnud ka juhtide tasandil ühemõtteliselt samasooliste perekondade riigipoolse tunnustamise vastu. Ehkki vaimulike seas ei olda päris lõpuni ühel meelel (luteri kirikus on tuntuim eriarvamusele jääja EELK Risti Koguduse õpetaja Annika Laats), võib üldpildis siiski tõdeda, et liberaalset kristlust – mis ei ole homoseksualismi tauniv – pole Eesti kirikutes kas üldse või see on marginaalne (homoseksuaalsed kristlased on moodustanud Geikristlaste Kogu).

Ehkki debatt kooseluseaduse üle on praegu vaibunud (tõenäoliselt kuni riigikogu uue koosseisuni), on kirikud teema käsitlemist jätkanud. Sõltumata sellest, et kehtiv perekonnaseadus ei tunnista niigi abielu samast soost isikute vahel, esitas EKN 2017. aasta detsembris avalduse, milles peetakse vajalikuks „abielu sätestamist Eesti Vabariigi põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise liiduna”.[3] 5. septembril 2018 esitas EKN peagi algavatel riigikogu valimistel kandideerivatele erakondadele ettepanekud, millest on ainsana selgelt maailmavaateline taas põhiseaduse täiendamine „sättega, milles abielu määratletakse ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna”.[4] Viimases pöördumises on kokku üheksa ettepanekut ja valdav osa neist puudutab kiriku ja vabaühenduste tegevuse (sh kaplanaatide) tunnustamist ja toetamist ehk kirikute kui huvigrupi huve.

Miks just kooseluseadus?

Illustratsioonid: Ave Taavet

Miks siis kirikud tegelevad nii aktiivselt samasooliste koos- ja pereeluga ning seda iseäranis ühiskonnas, kus samastab end kirikuga (peab kiriku liikmeks) iga kolmas või neljas? Miks ei võiks sellest, kuidas elavad need, kes kirikus ei käi ja Jumalat ei usu, ükskõik olla (kui ma jahimeeste seltsi ei kuulu, siis ei tohiks minu jahipidamisega seotud valikud olla ka jahimeeste seltsi asi)?

Küsimus on kiriku ühiskondlikus ja kultuurilises võimus. Kuniks riigi perekonda ja abielu puudutavad normid langevad kokku kirikus maksvatega, saab kirik tunda end kultuuriliste normide kandjana. Eesti kultuuris ei ole traditsiooniline abielu juba niigi üldkehtiv ja ainus praktika (enamik lapsi sünnib paaridele, kes ei ole abielus; vabaabielulist kooselu peetakse ka perekonnaks). Kui lisandub (või lisandus, kuna kooseluseadus jõustus 2016. aasta algusest) veel ka legaalselt tunnustatud samasooliste perekond, saab kirikutes toetatud peremudel üheks mitmest paralleelsest variandist. Selline muutus taandab kirikud kultuurilise normi kandjast vabatahtlikeks vabaühendusteks.

Kooseluseaduse puhul on ühtlasi tegemist küsimusega, milles kirikute seisukohtadel on märgatav toetus ka väljaspool kirikuid. Kirikud ei poolda lisaks abordiõigust, ent abordivastasel võitlusel ei leidu erakondlikul maastikul häid liitlasi ning seda ei toetaks ka ühiskonnas valdavad hoiakud. Abort oli lubatud ka nõukogude ajal ning on seetõttu tänini enesestmõistetav. Homoseksualism aga dekriminaliseeriti alles aastal 1992. Neid, kes homoseksualismi taunivad, on Eesti ühiskonnas siiani rohkem kui end kirikuga seostavaid ning kordades rohkem kui regulaarselt kirikus käivaid inimesi.[5] Nõukogude Liit oli kiriku ja kristluse vastu, kuid samal ajal homoseksualismi puudutavas ka kommunistlikult konservatiivne. Kui homoseksualism muudeti NSVLis aastal 1933 kuriteoks, ei tehtud seda kiriklikust motiivist. Samamoodi ei põhine ka praeguses Eestis homoseksualismi taunimine ainult kirikul ja kristlusel.

Kirikud ja erakonnad

Muudes küsimustes toimub Eesti kiriku ja poliitika maastikul väga vähe. Traditsiooniliselt on kõige kirikusõbralikumaks erakonnaks (kui jätta kõrvale Eesti Kristlik Rahvapartei, mis tegutses aastatel 1998 kuni 2006 ning mille parimaks valimistulemuseks jäi 2,4% häältest aastal 1999) olnud Isamaa (endine IRL, Isamaaliit), kuhu kuulusid oma varasemas ehk peapiiskopiametile eelnenud elus nii Urmas Viilma kui ka Andres Põder ning mille nimekirjas on olnud alati rohkem kandideerivaid vaimulikke kui teiste erakondade omades. Isamaale on olnud iseloomulik mainida valimisprogrammides tunnustavalt ka kirikute ja usuühenduste panust kohalikku ellu ja kultuuri alalhoidmisesse.

Ehkki EKN pole varasemate valimiste eel kandideerivatele erakondadele selliseid „ettepanekute nimekirju” esitanud, nagu seda tehti nüüd septembris, on kirikud oodanud erakondadelt eelkõige riigi rahastust pühakodadele. Selles on andnud läbi aegade kõige selgemaid ja suuremaid lubadusi Reformierakond ja Keskerakond. Miks? Tõenäoliselt seetõttu, et need erakonnad on üle Eesti (nii riigi tasandil kui ka linnades) enim võimu juures.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist aastal 2004 oligi kirikuhoonete rahastamine valimisprogrammides peamine kirikutega seotud teema. Kristlikke väärtusi ja kristlikku demokraatiat mainiti vähe. Olukord muutus 2015. aasta valimistel, mil kandideeris kooseluseadust puudutavas küsimuses selge seisukohaga erakond EKRE, kes lubas oma valimisprogrammis toetada „kristlikke väärtusi” ja kaitsta „traditsioonilist, terviklikku perekonnamudelit, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed”. Selles mõõtmes peaks 2019. aasta valimiskampaanias olema enim kattuvust EKRE ja EKNi vahel, kelle ainus maailmavaatelist seisukohta väljendav ootus erakondadele oli seotud põhiseaduse täiendusega, mis sätestaks abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Ent maailmavaadete kokkulangevusest ühes konkreetses küsimuses ei saa palju enamat järeldada.

EKRE teine peateema on põhimõtteline vastuseis kultuuriliselt erinevast päritoluriigist pagulaste ja põgenike vastuvõtmisele, kirikute seisukoht on selles aga vägagi diplomaatiline ehk nad väljendavad toetust (läbisegi) pea kõigile maailmavaatelistele hoiakutele.[6] EKN väidab, et ligimesearmastus ja üldinimlikud kohustused laienevad ka põgenikele, illegaalset sisserännet tuleks taunida, tegelikke põgenikke oleks vaja eristada majandusmigrantidest, vältima peaks nii ksenofoobiat ja võõraviha kui ka põgenike vastuvõtmise vastasuse vihakõneks sildistamist. Erinevalt kooseluseadusest on kirikud põgenike vastuvõtmist puudutavas avatud pea igale vaatele ning kutsuvad osalisi üles mõistlikus ja rahumeelses dialoogis osalema, valimata seejuures ise pooli.

Isiku(te)küsimus

Oma osa kiriku suuremas nähtavuses Eesti poliitikas mängib ka peapiiskop Urmas Viilma isik (ehk ta võtab aktiivsemalt ja maailmavaateliselt rohkem osa kui tema eelkäijad). 2017. aasta sügisel esitas Viilma ühes oma jutluses nimekirja „Eesti mõjutute TOP 50”, reageerides sellega avalikkuses pea kultuslikuks saanud mõjukate „TOPidele”. See, et kirik paneb tähele ja kannab hoolt ühiskonna nõrgimate liikmete eest, ei ole iseenesest midagi uut. Küll aga on uus see, et mainitud on gruppe, kes pole otsesõnu mõjutud (toimetulekuraskustes, ressursside puuduses), vaid on kantud nüüdisaegse kultuuri pahedest („ostlemissõltlased, virtuaalmaailma tehissügavikku uppunud ja pärismaailmas pärissuhted kaotanud vabana sündinute põlvkond”). Mõjutute loendisse on mõneti patriotismikriitiliselt sattunud ka „tuhandeid lauljaid ja tantsijaid suure peo jaoks treenivad ning Eesti näo ja identiteedi eest oma hinge ära kinkivad vabatahtlikud koori- ja tantsujuhid”.[7]

Võib-olla Viilma kõiki nimetatuid päris tõsiselt ei mõelnudki (seal on ka „tülpinud ja kalgistunud südametega norme järgivad ametnikud ja bürokraadid; umbkeelsed eakad; kõrgelt kukkunud poliitikud”), aga sellegipoolest mõjub kirikujuhi sedalaadi osalus hästi nii kodanikuühiskonnale kui ka avalikule arutelule.

Näiteid Viilma kaasabiga tõusetunud teemadest ja küsimustest saaks tuua veel mitmeid. President Kersti Kaljulaid keeldus ametisse astumise järel (oktoobris 2016) Urmas Viilma pakutud tänujumalateenistusest, mis vallandas pikalt kestnud avaliku arutelu selle üle, kas president, kes ei käi kirikus, ei hooli olulisest osast rahvast, kes seda teeb, ning kas see on presidendiametile üldse kohane. 2018. aasta jaanuaris tõusis suurem avalik tüli, kuna minister Urmas Reinsalu nimetas „kanakarja kambakaks” 104 inimese kirja presidendile, millega tauniti seda, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva vastuvõtu lavastamine anti teatrijuht Tiit Ojasoole, kelle CVsse oli jõudnud skandaal seoses vägivalla kasutamisega naiskolleegi suhtes. Üldine hoiak oli pigem Reinsalu suhtes kriitiline, ent peapiiskop Viilma avaldas teda toetava artikli.[8]

Lõpetuseks oleks kohane mainida ka paavsti septembrikuist külaskäiku Eestisse. Paavst reisib palju ja igal visiidil kohandab ta oma sõnumit vastavalt kohalikule auditooriumile. Näiteks Sitsiilias ütles ta, et inimene ei saa olla samal ajal katoliiklane (ehk kristlane, kuna katoliiklaste jaoks on see üks ja sama) ja mafiooso. Iirimaal või Eestis midagi sellist öelda poleks mõtet, sest meil ei ole maffia nii levinud ja need, kes sinna kuuluvad, ei ole valdavalt katoliiklased… Paavst, kes räägib muidu radikaalselt rändest, seksuaalsusest ja homoseksualismist, tuli siia, kohandas oma sõnumid keskkonna ja auditooriumi jaoks sobivaks, oli oma ütlemistes niivõrd üldine, et igaüks võis leida enda jaoks midagi, kuid ei astunud samas kellegi poolele.

Paavst käis kui üks paljudest globaalse tuntusega VIPidest – oli tore, kui ta siin oli, kuid kui ta lahkus, läks elu vanaviisi edasi. Paavst ei puutu hoolimata kogu teda saatnud meediakärast Eesti „kiriku ja poliitika” küsimuses kuigivõrd asjasse. Märksa olulisem oleks Moskva patriarhi visiit, kuna õigeusklikke on meil rohkem kui luterlasi, kui mõõta viimaseid usulise, mitte kultuurilise enesemääratluse põhjal, sest selle järgi võiks pidada kõiki eestikeelseid inimesi luterlasteks.

[1] Eesti Kirikute Nõukogu avalik kiri Eesti Vabariigi Riigikogule seoses kooseluseaduse eelnõuga. – Eesti Kirikute Nõukogu, 03.10.2014.
[2] Seisukohavõtt homoseksuaalsuse küsimuses. – Eesti Kirikute Nõukogu, 18.11.2010; Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses. – Eesti Kirikute Nõukogu, 16.10.2008.
[3] Kirikute Nõukogu peab vajalikuks põhiseaduse täiendamist abielu määratlusega. – Eesti Kirikute Nõukogu, 14.12.2017.
[4] Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekud erakondadele seonduvalt Riigikogu valimistega. – Eesti Kirikute Nõukogu, 05.09.2018.
[5] Kilp, A. 2016. Homoseksuaalsusesse suhtumine tänapäeva Eestis. – Kuhu lähed Maarjamaa?, lk 203–204.
[6] Suhtumisest põgenike vastuvõtmisesse. – Eesti Kirikute Nõukogu, 02.10.2015.
[7] Viilma, U. 2017. Kõne advendimõtisklusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, 30.11.
[8] Viilma, U. 2018. Jürgenligilikult väljendunud Reinsalu paturegister. – Postimees, 21.01.

Alar Kilp on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika lektor.