Mart Kivastikul ilmus sel sügisel reisi- ja kujunemisromaani žanritunnuseid miksiv teos „Vietnami retsept”. Autor valgustab sel puhul valminud romaani tagamaid, vestleb vabakutselise kirjaniku tööst ja elust, romaani- ja filmikunsti klapitamise võimalustest ning ühtaegu kaugest ja kodusest Vietnamist.

Tere, Mart. Mind huvitaks kõigepealt, et kuidas sa „Vietnami retsepti” enda jaoks žanriliselt määratleksid?

Algul kirjutasin seda kui reisikirja, aga siis hakkas see muunduma jutuks, seejärel hakkas pikkus venima… ja nii ta käest ära läks. Mingist hetkest ei mõelnud ma kirjutades enam, et mis žanris see võiks olla, vaid rohkem selle loo ja peategelase peale, kellest kirjutasin. Lihtne oli kirjutada, ma ei pidanud udu ajama, kuna mul endal oli väga põnev, ja see koht ise hakkas mulle nii pähe ning raamatu peategelane sai ühel hetkel väga armsaks. Vahel ei sallind teda ka. Aga inimesed ongi sellised. Nii ja naa.

Peategelaseks on Poiss, kellel on muidugi ka pärisnimi, aga keda läbivalt kutsutakse ikkagi Poisiks. Miks nii?

No ma ei osanud algul mingit nime panna. See on alati raske, kui pead tegelasi nimetama hakkama, kuna iga nimega käib enamasti kaasas keegi konkreetne inimene. Poiss on nimetu. Mõnes mõttes teda ei olegi, ta on alles endaks saamas.

Mulle tundus ka, et ta ongi oma loomult Poiss, kes pelgab oma pärisnime või pole seda omaks võtnud. Ses mõttes ongi tegemist ka kujunemisromaaniga, kus Poisist on alles saamas keegi, kes nime omada võiks.

Jah. Romaani peategelane on 21-aastane naga, kes on elanud kodus Tartus vati sees. Ta on paras memmekas kah. Vietnam ei ole mingi Tartu. Poiss peab äkki paljude võõraste asjadega tutvust tegema. Ellu jääma. Kuigi Vietnam pole ka mingi „džungel”. Seal saab hakkama küll. Lisaks veel Facebooki kaudu tekkinud Mari, kellega peategelane Vietnamis tuttavaks saab. Poiss on ka naistega suhtlemises päris algaja. Aga noh, see on õpitav muidugi. Päris nobedalt.

Omamoodi teemaks on raamatus ka raha. Selle tähendus ning tähtsus nii endise sõduri Dongi kui ka peategelase jaoks. Poisil, kel raha napib, on samas päris kõrged ootused ja nõudmised.

Ta on harjunud, et kõik on olemas ning ei pea muretsema. Vietnamis peab ta vähese rahaga hakkama saama, mis on tema jaoks uus ja veidi masendav olukord, arvestades näiteks seda, kuidas vietnamlased oskavad raha valgetelt kätte saada. Poiss on eriti valge, eriti lihtne saak. Aga ta karastub.

Raha eest saab seal kõike. Ka naeratusi?

See on paratamatu. Vietnamis on olukord päris raske. Nad peavad iga juhust kasutama, et raha teenida. Nad peavad sööma ja jooma ja neid on sada miljonit, mitte üks nagu meid. Ja neid sünnib juurde… Nad on ses osas õppinud olema kavalad, aga ka ausad. Nad peavad sõna. Samas muutub minu romaanis see raha üle kemplemine ühel hetkel ebaoluliseks. See on rohkem kauplemise sport, osa nende olemusest. Ning ka Poissi mööda Vietnami sõidutav Dong mõtleb selles suhtes ümber. Neist saavad omamoodi sõbrad. Vietnamlastele tegelikult meeldivad valged. Peaasi, et nad püssiga ei tule.

Kuidas sul endal on suhted rahaga? Kirjanik pole vist päris see elukutse, millega ära elada?

Elab küll enamasti. Õigemini elab – ei ela, elab – ei ela… On häid aegu ja on ka täitsa masendavaid. See on mulle halvasti mõjunud. Tahaks olla helde ja hea, aga tegelikult mõtled, mis homme saab. Ei tahaks üldse raha peale mõelda, aga kui oled vahepeal ikka kohe täielikus augus, on närv must. Siis mõtlen, et kuradile see kirjutamine, peab midagi muud tegema hakkama. Kui läheb jälle hästi, siis lähevad ka jamad meelest. Aga selle viimase romaani kirjutamisel ei mõelnud ma väga tööle. Mõnus oli kirjutada. Ja õnneks on läinud nii, et ostetakse ka.

Kuidas näidenditega on – neid tuleb ju tellimustena teha?

Mõnikord muidugi, aga mitte alati. Näiteks Viinistus etendunud triloogia „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu Wärk” ja „Kits viiuli ja õngega”, nende puhul kirjutasin just sellest, millest tahtsin. On ka muidugi nii, et teater tellib, mis teda huvitab. Mulle endale meeldib, kui kirjanikule jäetakse vabad käed. Nagunii pead arvestama tähtaegadega ning kuklas on tunne, et ei tea, kas saab nüüd ikka hea asi… Sellest mõningasest ootuste täitmisest näidendi puhul ei pääse. Romaaniga on lihtsam, saad teha täielikult seda, mida tahad. Keegi ei telli sult romaani. Õnneks või kahjuks, ma ei teagi.

Sa oled üsna Tartu-lembene. Heal meelel Tartust väga kuskile mujale Eestis ei kipu. Tallinnas käid ainult siis, kui tõesti väga vaja on. Aga samas oled suur reisija. Päris vastuoluline?

New Yorgis on parem tunne kui Tallinnas. Saigon on jällegi väga Tartu moodi. Sa võid seal tolgendada ja jalutada, kohvikuid on kõik kohad täis ja inimesed on rõõmsad. Mul ei ole midagi Tallinna vastu, aga seal elatakse teistmoodi. Töö, kodu, töö, takso, auto ja troll. Samas Tallinna vanalinn on ju iseenesest väga kihvt ja seal võiks istuda, veini juua ja vestelda, aga see justkui ei kuulu meile, vaid ma ei tea, kellele. Ma tunnen end seal alati justkui külaline. Ei tea, miks.

Su novellides ja romaanides on väga olulisel kohal just sõprussuhted, kamraadlus. Mehed, hobused ja koerad… Kõigile neile saab kaasa elada. Naistegelased on veidi lakoonilisemad ning naiste ja meeste vahelisi suhteid ja armastust on vähem. „Vietnami retseptis” juba natuke oli, aga sealgi tundus mulle endale põnevam just Poisi ja Dongi vaheline suhe.

Ma ei ole osanud siiani naiste ja meeste vahelistest asjadest kirjutada. Sellega võib lihtsalt orki minna. Tahaks, et oleks hästi tehtud. Naised on ju ka keeruline teema, või mis? Aga küll ma kirjutan.

Kuidas su tööprotsess välja näeb? Kas kogud enne mõtteid, visandad paberile ja siis hakkad kirjutama?

Mul peab olema mingi asi peas valmis. Mitte terve lugu, aga mingi idee. Alles siis asun kirjutama. Kirjutama asudes kulgeb kõik samas jällegi omasoodu ja see algne asi võib väga muutuda – aga see ongi loomulik. Ühesõnaga, õnneks ei tea väga täpselt, mis välja võib tulla. Kui teaks, oleks ju ka väga igav.

„Vietnami retseptis” räägid paralleelselt justkui kahte lugu. Üks räägib õnnelikust armastusest, teine õnnetust…

Jah, aga need on lõpuks ikkagi üks lugu. Ma kirjutasin kõigepealt ühe loo ja siis teise sinna sisse. Monteerisin nagu kinos. Filmis on ka monteerimine mõnus töö. Siis on raskem osa juba tehtud, kokkulõikamine on puhas mõnu. Ainult et vahel on tunne, et kõik läheb kuu peale.

Kes on su enda jaoks olulised kirjanikud?

William Faulkner. Ta on ikka parim. Ja praegu Haruki Murakami. Vietnamis kohtasin ühes kõrtsis Austraaliast pärit poissi, kelle nimeks oli Henry James. Ta on ka mu romaani peategelase prototüüp. Henry Jamesiga rääkisime ka raamatutest. Ta polnud lugenud midagi, mida mina olin lugenud, isegi mitte Henry Jamesi, aga samas nimetas ridamisi uut väga head inglise kirjandust, millest ma polnud midagi kuulnudki. Mul hakkas endast kohe kahju.

Kas sul on alati oma tegelastele prototüübid?

Jah, novellide puhul enamasti alati. Aga „Vietnami retsepti” puhul tegelikult otseselt ei olnud. Romaani idee tuligi Henry Jamesiga Saigonis õlut juues. Ta oli 21 ja oli tulnud Vietnami hulkuma. Austraallaste jaoks on Vietnam selline õueskäimise koht ‒ suht lähedal. Ma kartsin, et minu Poiss on liiga viril ja konstrueeritud. Aga ta vist ärkas siiski ellu.

Kuidas suhtud kriitikasse?

Kuidas kunagi. Tore, kui kiidetakse, sõim mulle muidugi ei meeldi. Tahaks selliseid analüüsivaid artikleid lugeda. Põhjalikku arvustust loeks heal meelel ka enda asjade kohta. Et arvustaja räägiks minuga põhjalikult.

On sul juba tulevikuks plaanid, et mida veel tahaksid kindlasti teha?

Ühe romaani tahaks kindlasti kirjutada veel – või mitu. Parem on rääkida sellest, mis on olemas. Plaanid võivad ju olla… Filme tahaks teha. Neli filmi võiks ikka vähemalt veel teha. Ja dokfilmi saaks ka Vietnamist väga hea. Muidu ma ei tea, kuidas neid dokke tehakse, aga Vietnamist ma oskaks teha küll. See võiks olla muusikaline dokfilm.

„Vietnami retseptist” võiks ju saada väga hea filmi?

Muidugi saaks. Seal on see film juba olemas. See ongi film. Ehk keegi hakkab meie produtsentidest mõttest kinni ja saab ka filmi teha. Üks koostöö Vietnamiga. Miks mitte.

Kuna tegevus toimub Vietnamis, siis oleks produktsioonikulud vist päris suured. Eestis mõeldakse väiksemalt. Kui stsenaariumi kirjutama hakatakse, arvestatakse, et tegevuspaik peab olema siinsamas Eestis. See paneb minu arvates juba mingid piirid.

Kahjuks küll. Aga võiks ju teisiti olla. Kui näiteks Rainer Sarneti „Idioodi” puhul mindi Narva kirikusse filmima, valiti üks ruum peaaegu kogu filmi tegemise keskkonnaks, siis miks ei võiks ka vastupidi olla, et minnakse üldse kuskile mujale ära, Euroopast välja. See poleks eesmärk omaette, aga antud juhul oleks just põnev jälgida, kuidas Eesti poiss satub kuskile täiesti teistsuguse kultuuriga maale, aga ikka tunneb enda seal ära. Nagu Vietnamis öeldakse, et same same but different. Sarnane aga täitsa teistmoodi.

Igatahes ei tuleks „Vietnami retseptist” woodyallenlik film stiilis „Südaöö Pariisis”, „Armastusega Rooma”, „Vicky Cristina Barcelona”?

Ei, ei. Mulle need üldse pole meeldinud. Tegelikult Pariisi oma meeldis siiski. Aga muidu on need sellised turismifilmid. Kui ma oleks Woody Allen, siis miks mitte teha. Teha on kindlasti lõbus.