Andrei Liimets kirjutab Sõpruse kevadises autori- ja dokumentaalprogrammis linastuvatest filmidest – Robert Altmani „McCabe & Mrs. Miller”, Paolo Sorrentino „Armastuse tagajärjed” ja Houllebecqi esseel põhinev „Jääda ellu – Meetod” –, mis tegelevad kõik individuaalsuse otsimisega.

Warren Beatty Robert Altmani filmis „McCabe & Mrs. Miller”

Kunsti olemust ja mõtet defineerida on pea sama keeruline kui elu ennast. Lihtsam on omistada erinevate markerite kaudu kunstile positiivseid või negatiivseid jooni, mis üht teost kunstiks nimetada lubavad, teise aga pigem meelelahutuseks taandavad. Üks võimalikke hea kunsti tunnuseid on olemasolevate kultuuritroopide de- ja rekonstrueerimine, uudse autoripositsiooni võtmine ja teostamine. Filmikunstis on see mitmes mõttes problemaatiline. Ühelt poolt filmi loomise kollektiivsuse tõttu, teisalt filmi valmimise suhtelise aja- ja rahakulukuse tõttu, mis sunnib autorite kohal laiutavat tööstust tegema üha kaalutletumaid ja vähem riskialteid otsuseid.

Tulemuseks on (pop)kultuuri juurdunud meemide ketramine tarbimisvalmiduse viimase piirini, nii kaadris kui kaadri taga (vastavalt näiteks tegelaste või lavastaja nägemuse puhul) nurkade mahalihvimine selle tarbimisakti lihtsamaks ja ladusamaks teostamiseks, kaasnev individuaalsuse või eripärasuse kadu süsteemis ning monokultuursus, kus iga tähistaja viitab ennekõike tagasi iseendale. Individuaalsuse otsimine armutute tingimuste kiuste seob ka kolme filmi, mis Kino Sõprus kevadises kavas autori- ja dokumentaalprogrammis näitamisele tulevad.

Kõikehõlmava ühetaolisuse ilmekaimaks näiteks on ilmselt lõpututeks frantsiisideks kujundatud koomiksi- ja superkangelasfilmid, mille nähtavaks tegemise alla läheb suur osa suure tööstuse reklaamirahast ning mille narratiivi ülesehitus on kõiksugu kellade ja vilede, värvide ja efektide taga pea alati variatsioon ühest ja samast: hea kangelane peab päästma maailma/riigi/kogukonna kurjade jõudude käest. Selle monomüüdi kaudseks teerajajaks on Ameerika kinos tsiviliseeritud väärtuste eest seisev kauboi vesternifilmis, kes sirgel seljal ebaõiglusele ning kurjusele vastu astub. Kauboid ja indiaanlased on sisuliselt samasugune vastandus nagu võmmid ja pätid – ühekülgne lihtsustus, mis aga määranud terve vesternižanri lähteideestiku. Selle tänase päevani aeg-ajalt surnuks kuulutatud ja siis taas kuulsate lavastajate tähelepanu pälviva žanri peegeldatud ja järjepidevalt taastoodetud mütoloogia kultuuriline mõju on olnud filmiloos sedavõrd tugev, et vastujõuna on eraldi markeeritud nn revisjonistlik vestern, mis keskse kangelase headuse ja kurjuse ühetimõistetavuse kahtluse alla seab.

Oma filmi „McCabe & Mrs. Miller” on kurikuulsa vastuvoolu ujujana tuntud lavastaja Robert Altman nimetanud koguni anti-vesterniks. Metsiku lääne lõpuperioodil aset leidvast filmist on indiaanlased puha välja lõigatud – teineteise kõrile ihuvad kirvest asunikud omakeskis. Kaasahaarava johnwayne’iliku püstolikangelase asemel on Warren Beatty mängitud peategelane John McCabe vaataja jaoks keeruline pähkel – segase taustalooga oportunist, kelle huviks pole kohaliku külakogukonna moraalne ega füüsiline päästmine, vaid omaenda kukru täitmine. Kuigi vägivaldse minevikuga lindpriist peategelase motiiv on vesternis sagedane, kaasneb sellega pea alati transformatsioon, iseenda lunastamine. „McCabe ja Mrs. Miller” seda ei paku ning peategelane erineb teda jahtivatest pearahaküttidest vaid marginaalselt. Sellega võtab Altman vaatajalt moraalse ankrupunkti, mille abil armutus keskkonnas orienteeruda. Tegelaste saatus ja otsused pole määratud mitte ootuspäraste stamplahendustega, mille kohaselt hea lõpuks ikkagi võidab, vaid spetsiifilises keskkonnas tehtud otsuste ja valikutega. Põnev on ka Altmani käsitlus indiviidi ja kogukonna suhtes, mis mõjub lõpus pea sama mõrult kui kangelaste hauad Akira Kurosawa legendaarse „Seitsme samurai” lõpukaadrites. Kuniks peategelane vastastega heitleb, kustutab küla hoopis põlema süttinud kirikut, päästma ei tule teda keegi ning kangelasliku müüdi asemele jääb üksik kustumine lumiste väljade letargilises unustuses.

Toni Servillo ja Olivia Magnani filmis „Armastuse tagajärjed”

Altmani filmi looduskeskkonnale vastandub Paolo Sorrentino „Armastuse tagajärgede” peategelase Titta di Girolamo klaustrofoobne seisund. Sorrentinost on saamas tõeline Itaalia kaasaja kroonik – pisut sarnast sellele, mida Martin Scorsese on Ameerika kinole, ehkki vanameistrist oluliselt vähema huviga klassikalise loostruktuuri vastu ja tihedama esteetilise ja filosoofilise käekirjaga. „Kohutava iluga” rahvusvahelise kiidukoori osaliseks saanud lavastaja teise filmi peategelane Titta veedab eraklikke päevi Šveitsi luksushotelli sviidis. Tema elu on sisemonoloogidesse peitunud ja inimestest distantseeritud vaatlus, mis kulgeb mööda monotoonset rütmi. Selle põhjuseks pole aga vaba valik, vaid Cosa Nostra eest investeeritud hiigelsummad, mille mees kaotas. Kättemaksuks on temast saanud maffia käepikendus, kelle tööks aeg-ajalt suurte summade panka hoiustamine.

Sorrentino vaatleb läbi oma filmide maailma ennekõike vananemise, väsimise ja kahetsemise perspektiivist. Erinevalt McCabe’ist, kelle Ameerika unelm on pidevalt justkui järgmise õnnestunud gambiidi kaugusel, on Titta kaotanud juba kõik, isegi oma individuaalsuse, mida Sorrentino rõhutab jaheda värvipaleti, anonüümsete koridoride ja peenete, kuid elutute interjööridega. Ainsaks võimalikuks lunastuseks saab suhe hotellis kohatud ettekandjaga. Õnnelikku lõppu oodata on siitki keeruline, kuna Sorrentino filme läbivaks allhoovuseks on berlusconistunud Itaalia moraalne mandumine. Titta puhul on aga loolisest lõpp-punktist olulisem kujundlik akt – oma individuaalsuse realiseerimine tema olemise täielikult marginaliseerinud maffia vastu astumisel. See pole kangelaslik kõikide relvade paukumisel väljumine, vaid vaikne ja sissepoole pööratud, peaaegu poeetiline samm.

Michel Houellebecq ja Iggy Pop dokumentaalfilmis „Jääda ellu – Meetod”

Pääseteest poeesia ja sellest tuleneva individualismi kaudu räägib ka Michel Houllebecqi 1999. aastal valminud esseel „Jääda ellu” põhinev samanimeline lavastuslik dokumentaal alapealkirjaga „Meetod”, kus kõlavad vastuolulise literaadi sõnad: „Ja kannatada, pidevalt kannatada. Te peate õppima tunnetama valu iga rakuga. Iga asi maailmas peab teile tekitama haava. Ja ometi on tarvis, et te ellu jääksite – vähemalt teatud ajaks.” Selgub, et selles ja teistes essee katketes tundis iseennast ära protopungi isa, ansambliga The Stooges end rokiajaloo mõjukamate muusikute sekka murdnud James Osterberg ehk Iggy Pop. Kahest konfliktsest kunstnikust said sõbrad ning nimetatud esseed ette lugeva Popi hääl saadab ka kannatavatest loovisikutest rääkivat filmi.

Kuigi „Jääda ellu” lavastuslikud elemendid on kohati raskestiseeditavalt ennastimetlevad ja sarnaselt alusmaterjalile suuresõnalisedki, kannab filmi edasi ühiskondliku normaalsuse ja individuaalse loomingulisuse vaheline pinge. „Kui paljudel on identiteet?” küsib Pop filmis provokatiivse ja mõnevõrra üleoleva küsimuse. See on oma implikatsioonides umbes sama ennast kõrvust tõstev remark kui Platoni arvamus, et ideaalset riiki peaksid tingimata juhtima filosoofid. Kui sellele kunstitõele teatav melodramaatiline ülepakutus andeks anda, on siiski kindaheitmisega kultuuri ühetaolistumisele, individuaalsuse ja originaalsuse kaole ümbritseva keskkonna vaikimisi vägivaldsetes ja kitsendavates oludes.

„Poeediks õppida tähendab loobuda eluga toime tulemast,” kirjutab Houellebecq oma essees. Tema suitsiidsusele kalduva loomeinimese hingevaludest tõukuvat teksti võib laiendada igasuguse loovuse ja individuaalsuse avaldumisele. Kannatava kunstniku motiiv on küll pisut kulunud, kuid kõikelubava kapitalismi optimismile piirideta arengu ja individuaalsuse õnnistava tarbimisakti vastu vahetamise osas on alati käegakatsutavuse kaugusel asuvate kannatustega leppimisel ning nende konstruktiivse päästikuna kasutamisel kahtlemata võimestav ja värskendav roll. Sama võimestavat ja värskendavat rolli peaks taotlema ka hea kunst, sealhulgas filmikunst. Isegi kui monokultuursus nõuab midagi muud ja sellele vastu astumine tähendab üksindust, virelust või kannatamist. Houellebecqil on neile julgeile ka optimistlik lõpunoot: „Minge edasi. Ärge kartke. Hullem on juba selja taga. Elu käristab teid veel, teil aga pole sellega enam suurt pistmist. Tuletage endale meelde: põhimõtteliselt te olete juba surnud. Nüüd olete silmitsi igavikuga.”