SIMON CRITCHLEY: Fragmentide ansambel võib käsitleda potentsiaalselt lõpmatul hulgal teemasid, mis ei pea omama mingit omavahelist nõusolekut ega konstitueerima mis tahes koherentset argumenti peale selle, et nad annavad lihtsalt tunnistust mõtete lakkamatust vaheldumisest ja eristumisest. Fragmendid on jäljed intensiivsest ja südist aforistlikust energiast, absoluutselt piiramatu laienemise ja intensiivsuse võimust.

FRIEDRICH SCHLEGEL: Fragment peab olema miniatuurse kunstiteose kombel isoleeritud täielikult ümbritsevast maailmast ja olema tervik iseeneses. Salapärane nagu siil. Also, projekt on areneva objekti subjektiivne embrüo. Täiuslik projekt peaks olema samaaegselt täielikult subjektiivne ja täielikult objektiivne. See peaks olema jagamatu ja elav indiviid. Samas saab projekt ollagi tegelikult muidugi ainult embrüo arenevale või saamises olevale objektile, seega on projekt see, mida pole olemas. Või noh, teisalt ma tegelikult ütlen, et kui ta üldse miski on, siis mitmuses – ta’n „tuleviku fragmendid”. Ses mõttes, et projekti hõlma all visatakse nad kildudena tuleviku suunas, sest neil puudub võimalus realiseeruda olevikus, muidu poleks projekte nagu väga tarvis. Daa.

CRITCHLEY: Edasi selgub, et Schlegel, kes kaitseb niimoodi romantikute fragmendilembust, on sunnitud tunnistama, et kuigi kogu keeletegevus koosnebki pelgalt fragmentidest – olgu nad siis rõivastatud dialoogi, kirjavahetuse, müürivestluse, mälestuste või mõne ilukirjandusžanri kangasse –, ei ole olemas sellist fragmenti, mis suudaks vormi ja sisu vahelise vastuolu lepitada. Seega pole ka romantikute fragmendid midagi muud kui ainult alles tulevate fragmentide eessõnad[1] või viiped või lubaduslikud tähnid lõpmatule tööle, mida on tuleva tarvis alati alles vaja kirjutada.

MAURICE BLANCHOT: Seepärast ma pidevalt korrutangi, et romantikud olid rikkad projektide, aga vaesed tööde poolest.

SCHLEGEL: Ükski kirjandusmääratlus ei saa olla deskriptiivne, alati on see preskriptiivne. Lubada saab ainult seda, mis kirjandus olla v/õ/i/k/s või milleks ta onGI?! sAAMaS, mitte kunagi aga ei saa öelda seda, mis ta tegelikult või praegu on. Verstehste?

CRITCHLEY: Seega, romantiline fragment või projekt, mida määratletakse vormi ja sisu või subjekti ja objekti sünteesina, pole muu kui eneseteadlikkus selle lõpliku sünteesi alalisest puuduolekust.

SLAVOJ ŽIŽEK: Critchley? Kesse Critchley veel on? Never heard of him.

LESLIE HILL: Khm. Teisisõnu, fragmendi-aeg pole kunagi täidunud olevik. See on vahepeal-aegade aeg – mäletamise ja unustamise, järjepidevuse ja selle katkemise, kuuletumise ja vastuhaku vaheline aeg. Ja see, mis fragmendis kõige võimsamalt kõneleb, on kahtlemata seesama lepitamata pinge kunstiteose ja selle vallalaotumise, selle kogunemise ja selle hajumise vaheline pinge; pinge, mis on möödaniku aja ja endiselt tuleva aja vahel. Aga samas on midagi sügavalt mitmemõttelist selles fragmendile truuksjäämises, mis modernset ja kaasaegset inimkogemust iseloomustab. Ses mõttes, et isegi kõige entusiastlikumadki uurijad on fragmenti harva mõnel muul viisil kui lahutustehtelisena kirjeldanud. Olgu fragmendis nähtud siis sedasama väge, mis killustumise või transgressiivse vägivallana publikule mõju avaldab – ütleme, et plahvatab –, või pigem melanhoolset nõidusunest ärkamist, mis järgnes unenägude purunemisele – igal juhul kirjeldatakse fragmenti tavapäraselt mitte selle kaudu, mis see on või olla võiks, vaid selle kaudu, mis see juba ei ole. Teisisõnu selle järjepidevuse mõistetes, millesse ta sekkub, ühtsuse mõistetes, mille ta juba laiali lammutab, autoriteedi mõistetes, millele paneb vastu, normi mõistetes, mida juba ületab. Jäin nüüd pikalt lobisema, kirjutasin sel teemal terve raamatu.

MARIANN TIHANE: See fragmendivõrgustik on nagu Pandivere kõrgustik. Nancy kirjutab ühel teisel seinal, et vaatamine on puudutamine ja kui keha paikneb maal / maas / maa küljes, siis silm saab minna sinna, kus keel tegutseb, kus stik-liide elustab. Maastikuvaade ei ole nagu jumalale otsavaatamine, pigem vastupidi, jumalad on maa peal, nad on asjades ja kivides, neid on loendamatu hulk – maastikus avaneb ei-ole-Üht-tunnetus.

[Check: count-as-one. Fragment complete.]

Ja et maastik, kuna ta pole mingi troon, millele silm istuma asub, on püsiv ainult ümbritseva püsimatuse tõttu, siis rändab silm ringi fragmentaariumis, mis on pilgule otsekui tagasipeegeldus eikusagilt, asja enese kohene ja vahetu peegelduvus, mida silm kompab. Vaataja on nüüd, kohe, siin, kivi, puu, väli. Silmapiir on lõpmatu ulatuvus, mis saab muudkui osutada ainult kõigele sellele, mis on lõplik ja liikuv. Ülal on juba räägitud sellest, et fragment keelustab täidunud oleviku, ent projektina, milles näiteks minu praegune kirjutamine kui üks projekti esinemisjuhtudest kaasab Nancy kirjutatud sõnu, projektina, mille konkreetne esitus jõuab lõpule järgmise lausega, avatakse tulevikule uks. Tuleva piirjooned liiguvad isegi tuule käes vabisevas õunapuuvõras. Sealt/siit edasi võib öelda kõike.

NANCY: Ei enam tea / tegin kus vea / kõik selgem näis / just nii kui peab / ei enam tea / segi läks mõistus / juhtus nii kui ennegi.

ŽIŽEK: Jumal ei ole enam imeline erand, mis garanteerib universumi normaalsuse, see seletamatu X, kes võimaldab meil kõike muud seletada; ta on, vastupidi, ise uputatud omaenese Loomingu ime ülevoolavusse. Lähemal vaatlusel pole meie universumis mitte midagi normaalset – kõik, iga väiksemgi olemasolev asi, on imeline erand; vaata ainult vastavast perspektiivist ja iga normaalne asi on koletislik. Me ei peaks võtma näiteks hobuseid normaalsusena ja ükssarvikuid imelise erandina – isegi hobune, kõige tavalisem asi maailmas, on vapustav ime. See pühadust teotav Jumal on moodsa teaduse Jumal, sest moodsat teadust hoiab alal täpselt säärane, kõige ilmselgema üle imestamise hoiak. Lühidalt, moodne teadus on „kõigesse uskumise” poolel. Kas pole üks relatiivsusteooria ja kvantfüüsika õppetunde mitte see, et moodne teadus õõnestab meie kõige elementaarsemaid loomulikke hoiakuid ja sunnib meid uskuma (aktsepteerima) ka kõige „jampslikumaid” asju? Et seda pähklit täpsustada, võib siin olla taas kord abiks Lacani mitte-Kõige loogika. Chesterton tugineb ilmselgelt universaalsuse „maskuliinsele” poolele ja selle konstitutiivsele erandile: kõik, mis on, kuuletub loomulikule kausaalsusele – välja arvatud Jumal, kes on keskne Mõistatus. Moodsa teaduse loogika on, vastupidi, „feminiinne”: ühelt poolt on see materialistlik, tunnustades aksioomi, et mitte miski, millega saab ratsionaalse selgituse abil arvestada, ei pääse loomulikust kausaalsusest. Selle materialistliku aksioomi teiseks pooleks on see, et „mitte kõik ei ole ratsionaalne ega kuuletu loomuseadustele” – mitte selles mõttes, et „on midagi irratsionaalset, midagi, mis lipsab ratsionaalse kausaalsuse eest minema”, vaid selles mõttes, et see ratsionaalse kausaalsuse korrapära „totaalsus” ise on see, mis on ebajärjekindel, „irratsionaalne”, mitte-Kõik. Ainult seesugune mitte-Kõik garanteerib teaduslikule diskursusele vastava avatuse üllatustele, „mõeldamatu” esilekerkimisele. Kes oleks 19. sajandil suutnud kujutleda selliseid asju nagu relatiivsusteooria või kvantfüüsika?

BLANCHOT: Fragment, see on meteoriit tundmatus taevas. Näete, poisid?

(Bob: It’s a sad and beautiful world.)

BLANCHOT: Fragmentaarne kirjutus võib olla vabalt suurim risk – isegi katkestunult liigub see edasi.

SAMUEL BECKETT: Lõpp on juba alguses, ometi lähed muudkui edasi, yo.

GALILEO GALILEI: Eppur si muove!

Fox Mulder: The truth is out there.

(Zach: Yeah, it’s a sad and beautiful world, buddy.)

JACQUES DERRIDA: Fragment on ellips. Ja ellips on nagu, et „ma pmst ei öelnud midagi, a ma võtan selle kohe tagasi”[2]. See on tähendusrikas taandatud öeldavus, mis on jäljena õhku paisatud. Aga sellel elliptilisel fragmendivaikusel on võime maksimeerida omaenese dominanti kogu ülejäänud diskursuses, kaaperdades endasse kõik tulevikulised järjepidevused ja täiendid juba ettehaaravalt. Fragment sisaldab plahvatust, millest ta irdus, ja plahvatust, mis on temast tulev.

THEODOR ADORNO: Õnnestunud kunstitöö kontseptsiooni ideoloogilisse, jaatavasse lausumisse („see on õnnestunud töö”) on alati juba inskribeeritud korrektiiv, et sellist asja nagu täiuslik töö pole olemas. Kui täiuslik töö eksisteeriks, tähendaks see seda, et võimalik oleks lepitus selle lepitamatuga, millele kunst võlgneb oma truuduse. Sellisel juhul oleks tegemist kunstiga, mis tühistab iseenese kontseptsiooni. Pööre hapra ja fragmentaarse poole on tegelikkuses katse päästa kunsti, lammutades laiali väite, et tööd on need, mis nad olla ei saa, kuid mille poole nad peavad sellegipoolest püüdlema; mõlemad momendid sisalduvad fragmendis.

HEGEL: Kunst selle kõige kõrgemas kutsumuses on ja jääb meie jaoks mineviku asjaks.

TIHANE: Eesti keeles võiks võõrsõnalise fragmendi asemel kaaluda ülepea sõna „visand” – nii nagu Jacques Rancière iseloomustab kirjanduslikku fragmenti, saab öelda ka visandi kohta: nimelt, et visand on sedasorti ühtsus, milles iga fikseeritud element või asi pannakse muunduvasse või metamorfsesse liikumisse. Visand, nagu ka fragment, on lõpmatu protsessi lõplik figuur, see on ühelt poolt selgelt juhuslik osake, kuid ühtlasi maailmu hõlmav mikrokosmos. Samuti on visand tihedas seoses geomeetrilise joonega, see tähendab tähistusliku konservatiivsusega, kirjanduse puhul sõnadega võimalikult ökonoomselt ringikäimisega niiviisi, et kirjasõna materiaalsus asetub tähenduslikult teisele poole tavapärast quid pro quo tüüpi ökonoomiasuhet, puudutades meelipidi pigem n-ö kingituse ja kinkimise ökonoomiat, milles kehtib absoluutne „äraostmatuse printsiip”, nagu on kirjutanud Hasso Krull. Visand on joonis ja joon on, nagu Eukleides seda määratles, ilma laiuseta lõpmatu ulatuvus.

[Feed error. Re-connecting to channel…]

Preston BODIE Broadus: They want me to stand with them, right? But where the fuck they at when they supposed to be standing by us? I mean, when shit goes bad and there’s hell to pay, where they at? This game is rigged, man. We’re like the little bitches on a chessboard. [-–||]: We are not done yet.

[1] MALLARMÉ: Raamat, Raamat, Raamat… [2] TIHANE: Nancy kasutab musikoloogilis-lingvistilist sünkoobi mõistet sarnase elliptilisusena: sünkoop on sisekadu, omamoodi ajaloo poolt sõnade kallal teostatud vägivald – aeg kaotab sõna seest häälikuid. Näiteks laulamaan ja laulamaie lühenevad verbiks laulma. Neid võiks võtta „unustatud häälikutena”, mis on elliptilise vaikuse jäljed – fragmendid, mis pole fragmendid, sest nende vorm on tühistunud, nad kuulutavad tulevat ainult enese puudumise teel. Niiviisi on vahest „minagi” maailma kõige pikem sõna, mille puhul loob tähendust ainult see, kui suudame avastada senitundmatuid (sest unustatud) häälikuid, olgu nad siis minevikuaarded või väesolevad tuleva-visandid.