Möödunud nädalavahetusel avati Pariisiis tuli inimeste pihta, kelle põhiväärtuseks on vabadus nende mitmekesisuses olla, elada ja mõtteid vahetada. Tragöödiast hoolimata on oluline mitte lasta terroril neid väärtuseid kõigutada.

Umbes täpselt samal ajal avati Tartus Karlova linnajaos uus baar Barlova. Kauaaegsete karlovlaste ühispingutusel ellu kutsutud koht, kus saada kokku ja arutada maailmaasjade üle. Millestki sarnasest on taaralinna puidust linnajagu tundnud puudust aastaid. Ütlen läbipaistvuse huvides kohe ära, et loomulikult ma tunnen baari asutajaid nagu on üldiselt tavaline, et Tartus elanud või elavad inimesed ikka kõik tunnevad üksteist.

Barlova Facebooki lehel ilmunud pilt leti all istuvast tütarlapsest.

Nii siis helistas mulle eile üks barlovlane ja küsis nõu, et mida peale hakata ühe rumala süüdistusega. Kuulasin loo ära ja soovitasin rumalust ignoreerida. Aga kui rumal süüdistus tehakse ühe loetuma päevalehe – milliseid meil Eestis pole just kuigi palju eksole – veebiväljaande esilehel, siis oleks nagu siiski põhjust öelda kolm sõna. Eriti selles valguses, et Tartus toimuv muidu ajalehtedele väga peale ei paista minevat.

Barlovale sai osaks aga enneolematu tähelepanu, sest polnud see olnud avatud veel nädalatki, kui juba avaldas Eesti Päevaleht kõrvaloleva pildi kohta järgmise repliigi:

„Ja ajal, kui kogu maailm judises piltidest, kuidas inimesed Pariisi meelelahutuskvartalis baarileti alla ronides, aknatrellide küljes rippudes ja keldrites kössitades ennast päästa püüavad, sain Facebookis reklaami asutuse baarileti alla roninud tütarlapsest, kes puges peitu, sest kuri maailm ei lasknud tal häirimatult pähkleid nosida…

Ka parimates meediaväljundites võib juhtuda, et reklaam ja sisu omavahel karjuvasse vastuollu lähevad. Aga nii ränkadel hetkedel tasuks enne send-nupule vajutamist mõista, et te ei paiska oma sõnumit vaakumisse. Halvimal juhul kujuneb sellest parastav mäng motiividel teie-surete-aga-meil-on-lõbus. Leina ajal tasuks eputamisega oodata, kuni naabrimees on laibad kokku lugenud ja esimese peatäie ära nutnud.”

Prantsuse satiiriväljaande „Charlie Hebdo” hiljutine esikaas

Olgugi, et tegu on erakordselt rumala mõtteavaldusega, ei ole mu eesmärk siinkohal tegelikult tümitada ilmselgelt noort ja kogenematut ajakirjanikku. Ma võiksin kirjutada silmakirjalikkusest, et mis see Pariis nüüd siis teisiti on kui aastaid iga kuu, iga nädal, iga päev Lähis-Idas toimuv või ironiseerida seose absurdsuse üle, rääkimata sellest, et tegemist polnud reklaamiga, vaid tavalise Facebookis kiirelt populaarsust kogunud pildipostitusega, aga pigem üllatab, milliseid muljetavaldavalt brutaalseid „õpi-oma-vigadest” võtteid kasutavad Päevalehe toimetajad oma noorte kolleegide koolitamiseks?!

Noored ajakirjanikud võiksid Facebooki seinal leinamise asemel huvi tunda hoopis baarides, restoranides ja klubides aset leidva elu vastu ja refereerida sealseid arutelusid. Lokaalid on kokkusaamiskohaks paljudele inimestele, kes oskavad elada (ja muuhulgas ka elust rääkida!) ning muide just prantslased on need, kelle sotsiaalmeedia kontod mattusid juba massimõrvale järgenud päevadel üleskutsete alla kõigest hoolimata armastada, armatseda, šampust juua ja elust rõõmu tunda. Sellest kõneleb ilmekalt ka kõrvalolev viimane prantsuse satiiriväljaande „Charlie Hebdo” esikaas.

*„Nendel on relvad. Kerigu põrgusse, meil on šampus!”