Uku Tomikas on saanud kraadi juuras, teeninud aega Tapal suurtükiväelasena ja juhib hetkel ettevõtet. Metsaülikooli artikliteseerias „Korp – pro või contra?” kirjutab Tomikas oma suhtest korporatsioonidega. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Tõnu Kõrvitsa uudisteose „Lageda laulud” esiettekande eel 2015. aasta lõpul kõneles Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu kuulajaskonnale uuest ühiskondlikust harjumusest suhelda oma perede ja teiste lähedastega läbi puutetundlike ekraanide, saata erinevate nägudega emotikone, kuid jääda reaalsuses teineteisest kaugeks. Ent lähedased ootavad meie enda naeratusi.

Eelmisel aastal maeti 9400 inimest nii, et nende nime ei teatud või ühtegi omakest kirstu kõrvale seisma ei tulnud. Üksikud hinged, kel ei olnud kogukonda, peret. Taoliseks kogukonnaks on mulle korporatsioon – meie teklit kaunistab suurimalt sinine värv ehk vennastuse sümbol.

Korporatsioonidel on palju traditsioone, oma kombed ja korrad, mis täidavad erinevaid eesmärke, kohati sakraalse iseloomuga toimingud, mis väljaspoolt vaatajale võib-olla imelikud tunduvad. Eks teistsugune kipubki võõrastav olema. Traditsioonid ja kombed on ühendava ja õpetava iseloomuga, iga kogukonna osad, ning üks olulisemaid neist, mis iga korporatsiooni tegevuse juurde käib, on seotud venna lahkumisega.

Aitame omastel matuseid korraldada, abistame ja toetame igal võimalikul viisil, sest ka meie kaotasime oma pereliikme, ja isegi kui keegi teine viimset austust avaldama ei tule, on seal selle mehe kaaskorporandid. Seisame auvalves ning laulame oma vennale veel viimast korda haua kõrval. Hiljem mälestame teda korporatsioonis eraldi üritusega. Me ei lase ühelgi fraater esticusel siit ilmast minna teda väärikalt viimsele teele saatmata. Kaks korda aastas peame korporatsiooni suurimate ürituste kommersside raames ka lahkunud vendi eraldi meeles.

Aga vendi peame meeles ka sünnipäevadel, eriti juubelitel, mil igale juubilaarile kõnede ja kirjadega tervisi saadame, olenemata sellest, millises maailma otsas ta ka ei oleks. Ei saa vendadeta läbi ka pulmades, nii heas kui halvas, alati olemas.

Iga taolise koosluse liikmeks saamiseks ja sealse usalduse võitmiseks tuleb end tõestada. Meil on selleks rebaseaeg, mil kandideerival liikmel on võimalus õppida, end harida ja silmaringi laiendada ning kõigist üritustest ja toimingutest tasuta osa võtta. Kuigi neil ei ole kõige selle juures üldkoosolekutel hääletusõigust, on siiski sõnaõigus ning selle kasutamist ei piira miski. Tuleb meeles pidada, et vaimuvabadus tingib ka korra, kus kriitika on teretulnud, aga võetud seisukohti tuleb osata kaitsta. Kuid ka argumenteerimist õpetame.

Kõige selle juures tuleb vahel nõusid pesta ja põrandat pühkida, seda tegin mina enne praegusi rebaseid ja mehed enne mind. See on osa kasvatusest, et hundikarja liikmeks saada. Nagu Kaitseväeski, õpib korporatsioonis mõni mees esimest korda harja käes hoidma või lapiga tolmu võtma ja ega see kõigile sobigi. Õnneks oleme vabatahtlik organisatsioon ja juhul kui mõni ülesanne või komme täiesti vastumeelne või alandav tundub, on ka keeldumine võimalik. Samuti ei sunni me kedagi alkoholi tarbima, iga kommet saab läbi viia veega ning meie hulgas on mitmeid karsklasi. Iga mees valib ise.

Jah, meid ühendavad aated, ideed ja põhimõtted, aga üks olulisemaid aspekte meie tegevuses on vaimuvabadus, mida sümboliseerib teklil roheline värv. Iga semester korraldame aruteluõhtuid, mille raames kutsume kõnelema mõne oma ala eksperdi. Näiteks hiljuti käis meditsiinist ning arstide ja võõrarstide rändamisest kõnelemas PERH-i Üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja Jüri Teras. Hanno Liiva rääkis aga meediatarbimisest, selle suunamisest ja tehnoloogiast.

Esimestel ülikooliaastatel Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas Tallinnas aitas korporatsioon kohaneda uue keskkonnaga kõrgkoolis, luua uusi tutvusi ning tänu kaaskorporantidelt ehk vendadelt saadud nõuannetele ja juhistele edenes ka õppetöö. Oma liikmete hariduse ja harituse arendamine on ka selle vennaskonna üheks eesmärgiks. Selle tõestuseks kannab ka meie lipuvärvidest valge hariduse tähendust.

Olen sattunud harva mujal sellise arutelu keskele, kus ühel ja samal päevakajalisel teemal avaldavad meelt nii jurist, majandusteadlane, ettevõtja, psühholoog, sotsiaalteadlane, insener ja ajaloolane, aga korporatsioonis ei ole see harv nähtus. Näen maailma tänu sellele avarama pilguga, vajadusel distsipliinide üleselt.

Ülikooli stressirohkematel aegadel kasvasid mitmed mured üle pea ja tekkis isegi depressioon, aga mu vennad fraater esticused olid need, kes kõigest üle aitasid saada. Kohati karm, aga alati aus kriitika ning selle juures vankumatu tugi raskuste ületamisel.

Tänapäeva ühiskonnas, mis üha individualistlikumaks muutub, on vennaskonnast saamas harv nähtus. Kogukonnad, mis süvendavad omavahelist vennalikku suhtlemist, vastastikust toetamist ja siirast abivalmidust igas olukorras, kaovad puutetundlike ekraanide taha. Kommuun kuulub aga Facebooki külgribasse. Akadeemilised organisatsioonid nagu korporatsioonid, annavad oma liikmetele kindlama seljataguse, võimaluse ühes kogukonnas mõtteid avaldada ning saada neile tagasisidet laialt ja ühtselt kuulajas- ja mõtlejaskonnalt. Eesmärgiks ei ole illuminaatilik maailmavallutus, vaid püüe areneda, kasvada ja mõista vendi enda kõrval.

KOMMENTAAR

Andres Kasekamp, Tartu Ülikooli Balti poliitika professor

Liitusin Korp! Rotaliaga 1986. aastal Torontos, kui põhiline ajend oli eestluse hoidmine. Vähesed teised organisatsioonid suudavad nii hästi erinevaid põlvkondi kokku liita ja väärtustada eelkäijate kogemusi. Korporatsioonis on võimalik tutvuda inimestega väljaspool oma enda eriala ja laiendada silmaringi. Nad on ka globaalsed – erinevates maailmanurkades on võimalus kohtuda inimestega, kes jagavad samu väärtuseid, kombeid ja aateid ja kellele võib loota igas olukorras.

Metsaülikooli (MÜ) ajalugu sai alguse 1968. aastal Kanadas. Eestis on igasuvist MÜd korraldatud Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel alates 2005. aastast. Igal aastal on MÜ-s käsitlusel erinev teema, tänavu on selleks tervis. Metsaülikoolis on ettekannetega üles astunud mitmed Eesti ühiskondliku ja kultuurielu seisukohalt olulised inimesed, teiste seas näiteks Marju Lauristin, Maarja Kangro, Hans H. Luik, Ott Karulin, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Leelo Tungal, Ilmar Raag, Tõnu Viik, Kaarel Tarand, Marek Tamm, Signe Kivi ja Anzori Barkalaja.