„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Foto: Kairi Kivirähk

Porto tänav – iga öö – september

Öö on sume, inimesed on koondunud parkidesse, kitsastele tänavatele ja rohelust täis platsidele. Kostub tänavamuusikat, laulu ja suminat. Ka pärast keskööd on lapsed ikka veel tänaval – viimaseid jõuraase kokku võttes püüavad nad enne lõplikku kustumist mängida. Lapsevanemad jutustavad omakeskis ja rüüpavad toidu kõrvale veini, noored keeravad nurga peal hašiši joint’i ja Zorro-keepides korporandid üürgavad Portugali rahvusviise. Keskmine noor on punk, needistatud, tätoveeritud, katkiste pükstega ning lõbus.

Eri generatsioonid on omavahel segunenud ning kui parasjagu ei vaadata koos välibaaris telekast jalkat, siis mängitakse koertega või lauldakse kitarri saatel. Koerlasi on seal sama palju kui Eesti suves sääski. Iga peremees on oma lemmiku kaasa võtnud ning naudib vabas õhus õhtust melu. Öine aeg on populaarne sportimiseks ja jalutuskäikudeks ning kogu ookeaniäärne on erinevatest seltskondadest kirju. Juuakse peamiselt õlut või Portugalile omaseid veinitooteid: portveini ja kohalike viinamarjaaedade saaduseid.

Teadagi on Porto portveini sünnilinn, mida kinnitavad ka Douro jõe kaldal asuvad maailma suurimad portveinikeldrid. Veinikultuur hõlmab endas enamasti paari klaasikest veini toidu kõrvale või pitsi portveini rüüpamist magustoiduks. Tähtpäevadel pole Portos nii suurt tähtsust, sest elatakse arvamuse järgi, et elu ongi pidu ning iga päev võib elamist tähistada. Ainus erinevus tähtpäevade ja tööpäevade vahel on see, et pidustuste ajal on linnas rohkem artiste ja tänavamuusikat, alkoholi tarbimises see ei avaldu.

Selles segasummasuvilas ringiliikumine on ohutu, kõige ebatavalisemad on eestlaste jaoks vast pensionäridest õllemüüjad, kelle müüdav alkohol on odavam kui baarides. Väikesed memmekesed käivad pisikeste reisikärudega grupi juurest grupi juurde ning pakuvad oma laekast krõpse ja õlut. Tihtipeale avab memmeke ka ise pudeli ja soovib mõnusat õhtu jätku. Politsei vaatab seda rahus pealt, nagu ka seda, kuidas noored joint’i tõmbavad ja inimesed iga nurga peal pissivad. Ainus, mis neid välja vihastab, on huligaanitsemine teiste või riigi vara kallal. Porto politsei usub motosse „ela ja lase teistel elada”. Ennekõike on politseinik seal ikkagi lustlik portugallane, mitte kuri korrakaitsja.

Kaklusi pole linnapildis näha, pigem müravaid sõpru või üksteise tagaajamist – kolleegid, tuttavad ja isegi võhivõõrad armastavad üksteist sõbralikult tögada. Kui keegi seltskonnast väga purju hakkab jääma, leidub alati abikäsi, kes ulatab veepudeli või saadab purjus sõbra koju. Täiesti purjus olla lihtsalt ei ole lahe. Peamiseks põhjuseks, miks väga purjus inimesi ei silma, on siiski tung suhelda ning uudishimu, kuhu õhtune seiklus võib viia. Purjutamise asemel ollakse õhtuti keskendunud peaasjalikult ühistegevustele, mis võivad varieeruda musitseerimisest ja tantsimisest erinevate mängude harrastamiseni. Harvad pole ka seltskonnad, kes lihtsalt naudivad ilusaid vaateid, mida Porto külluses pakub. Tänavad ja pargid on palistatud pooltühjade pudelitega, sest sotsialiseerumise erinevatele vormidele ollakse niivõrd keskendunud, et joogipoolis kipub ununema.

Tihtipeale jõutakse ühe õhtu jooksul külastada seitset või kaheksat erinevat lokaali, ringirändamine on norm. Kuna enamikus baarides on alkohol väga odav, siis tehakse palju üksteisele välja. Pudelid on aga väga väikesed ja populaarne on lahja alkohol, seega peab purju jäämiseks tükk tõsist tööd ära tegema ning keskendumagi ainult joomisele.

Porto ööelu on seiklus, sest iga öö juurde kuuluvad juhututtavad, kes avardavad su arusaama maailmast ja endast. Ometi ei ole need tutvused enamasti pikaajalised ning kontakte isegi ei jagata, vaid lihtsalt ilmutatakse end üksteisele.

Tallinna tänav ja siseruumid – reede ja laupäeva öö – september

Tänavad on tühjad. Paar inimest kakerdab prügikastidele otsa ning mõned vaesed tudengid joovad külmunud murul viina, et sooja saada. Bermuda kolmnurgas kaklevad ja räuskavad purjus inimesed ning targemad teavad sealt aegsasti ringiga mööduda.

Enamasti hakkavad inimesed alles pärast keskööd peole liikuma ning peavad selleks eelnevalt soojendust tegema. Eelsoojendusel on mitu funktsiooni: saab rahulikult sõpradega suhelda – peokohas on muusika enamasti nii vali, et ei jää muud üle kui õõtsuda –, teiseks säästab see raha ning muidugi annab ka julgust ja enesekindlust juurde. Piir enesekindluse ja piinliku purjusoleku vahel, mida järgmisel päeval keegi mäletada ei taha, on aga õhuke ning selle ületamine eestlaste seas harjumuspärane.

Kell on üks öösel. Nagu temperatuurile kohane, siis enamiku pidulisi leiab kas baarist, klubist või korteripidudelt. Eesti ööelu puhul torkab silma, kuidas suletud grupid suhtlevad omavahel ja justkui ei lähekski peole selleks, et uusi tutvusi luua või maailma asju arutada. Samuti pole märgata, et erinevad generatsioonid veedaksid aega koos. Ikka on disainitud klubid või baarid nii, et noored lähevad ühte paika ja vanemad teise – ometi oleks meil üksteiselt nii palju õppida.

Siseruumides eelistab enamik inimesi kas suitsuala või siis hoitakse tantsuplatsi kõrval käes joogiga klaasi ja õõtsutakse. Umbes kümnendik inimestest jagab tantsides üksteisele meelaid pilke. Kui peol alkoholi asemel mõnda muud märjukest tellid, saad otsekohe peopiduriks tembeldatud. Sama lugu on kõigi tähtpäevadega – kui ikka viina ei võta või veini ei joo, siis kohtud paljude üllatunud silmadega ja jagad selgitusi, kuidas „oled autoga” või „homme vara on töö”. Sel juhul oled kohe kindlasti tagaplaanil, sest ega kurikuulsat joomismängu ei saa ju mahlaga mängida!

Varsti, kui ära on joodud juba märkimisväärne kogus alkoholi, on inimesed kas liiga purjus, et üksteisega ideid vahetada, või neil hakkab paha, mistõttu nad on sunnitud tarbitud meelemürke väljutama. Veetlevast ja enesekindlast pidutsejast on saanud abitu piinlikkust tundev hädaline.

Koju minnes meenub purjutajatel eesmärk, et oleks pidanud kellegagi suhtlema ka, ning kui kedagi suvalist tänaval kimbutama ei jõua, saab taksojuht koguda järjekordse peatüki oma tulevastesse memuaaridesse. Hommikul ärgates aga räägitakse uhkusega tuumapohmellist või üritatakse tulutult eelmise õhtu mälestuskilde kokku lappida.

Nii Tallinna kui ka Porto linnapilti kuulub alkohol, kuid Portos on tegevus rohkem hinnas kui joomine. Tallinnas on vastupidi. Portos on alkohol mõnusa ajaveetmise üks osa, aga Tallinnas on see muutunud eesmärgiks omaette.


Müürilehe tegijad on lehe lugejatele head soovides otsustanud alates septembrikuust lõpetada leheveergudel alkohoolsete jookide reklaamimise. Kuna alkoholireklaam ei ole Eestis veel keelustatud, soovime selle žestiga valitsusele kindlat meelt ja julgust nimetatud seaduse vastu võtmisel, et inimesed saaksid oma tarbimisharjumusi välja kujundada alkoholitööstuse huvidest sõltumatult.