Küllap paljud meist tunnevad end üsna tihti saamatute käparditena, kes millegagi hakkama ei saa ja kelle käes töö kuidagi ei edene. Võib aga olla, et meie põhiprobleem seisneb vastupidises – liigses enesekriitikas.

Illustratsioon: Ave Taavet

Kui mulle enesearmastuse teema välja käidi, olin põhimõtteliselt kohe nõus, sest ma olen ometi ekspert. Isegi siis, kui me masturbeerimise kõrvale jätame, ikka olen. No ei ole toredamat ja tublimat inimest kui mina, ainus mure on, et ei jaksa ära kiita! Päev saab enne õhtusse ja uni tuleb peale. Nii võin oma parimatel hetkedel pikalt-laialt jutustada, kuidas armastus on nagu hapnikumask – kui sa seda esmalt enda peal ei rakenda, võib juhtuda, et teiste armastamiseks pole sa lihtsalt võimeline. Kuidas sa seda teiste tassi täidad, kui enda oma ammu tilgatumaks on joodud. Armastad ja sellest tulenevalt hoolitsed enda eest. Just armastuse aktiivselt rakendamine on siinkohal oluline, sest mis sellest tühjast õhkamisest kasu on. Sellist „armastust” kannatame me ehk välja õndsas teismeeas, kui ei ole veel õppinud suure suuga tehtud arhitektuuriliste saavutuste kärbsepesi hoolikalt inspekteerima, aga iseendale võiks ju ikka kõrgemad standardid olla.

Stopp!

Juba jõudsime probleemini. Miks peaks iseendale kõrgemad standardid olema? Kuigi see, et paljudel on, on kindlasti tõsi, mina olen küll üks neist inimestest. Ma ei tundu ka ainus olevat, sest selle artikli jaoks inspiratsiooni ammutades küsisin ühe lähedase käest, kas ta armastab ennast. Ta vastas, et armastab oma kallimat ja lapsi, aga ennast mitte, sest ta on oma vigadest liiga selgelt teadlik. Küsisin, kas neil siis ei ole vigu – olevat küll, aga naisel on nende tasakaalustamiseks palju häid omadusi ja lapsed on ju nende oma lapsed.

Seega on lähedased väärt järeleandmisi, mõni suisa tingimusteta armastust (niivõrd-kuivõrd), aga vat iseendale on ebarealistlikud nõudmised. Kuidas sa armastad tõbrast, kes unustab pidevalt prügi välja viia ega suuda kuidagi tuumafüüsikast aru saada? Samal ajal kirjutavad psühholoogid raamatuid sellest, et kui me oleksime iseenda suhtes leebemad, ei peaks vimma ega teeks igast väikseimastki eksimusest numbrit, oleks meie stressitase nii palju madalam, et mälu paraneks ja uusi asju oleks ka lihtsam õppida – sest närvipinge ei takistaks keskendumist. Ehk siis kui me üritaksime kohelda iseend sama hästi kui oma lähedasi, ei oleks meil vihastamiseks tihti põhjustki.

Tean-tean, see viimane tundus nüüd selline proktoloogi abiga välja tõmmatud seisukoht ilma ühegi viiteta, aga uskuge mind, ma olen elukutselise rööprähkleja ja ületöötajana juba terve igaviku uurinud, kuidas paremaid tulemusi saavutada. Kas ma just hea praktik olen, aga innukas teoreetik küll. Nii et nüüd selgitan ma kohe, miks on oluline armastada nii oma keha kui ka oma sisemist ahvi ja mõlema eest ka hästi hoolt kanda.

Oot, mis ahvi, küsite ehk? Jumala või jumalate kohta ma ei tea, aga inimese puhul võib küll rääkida mitte just eriti pühast kolmainsusest. Esiteks on meil muidugi keha. Anum, mille sees oma imelist iseloomu ringi transportida. See keha on meile laenuks antud ja selle kujundamises me eriti kaasa rääkida ei saa – saame seda vaid geneetiliselt etteantud piirides tugevamaks või kiiremaks treenida, paksemaks sööta või kõhnemaks näljutada, aga see, mitme käega me sünnime ja kas näiteks peenis kuulub paketti, on loteriiga tulnud ja selles pole meil suurt midagi teha. Nii et tundub üsna loogiline, et kui sa juba oled kord näiteks jupatsina sündinud, siis on targem armastada end sellisena, nagu sa oled, selmet iga päev silmi peast nutta, sest mis sellest nutmisest kasu on. Nutmisest pole muidugi kasu ka muudetavate parameetrite korral – kui juuksevärv ei meeldi, oleks ka targem juuksuri juurest abi otsida, mitte itkemisele aega kulutada.

Mitte nii püha kolmainsus

Keha on seega meie mina koostisosa number üks. Keha sees on siis kes (või mis)? Hing? Vaim? Ego? Need on kõik omal moel raske pagasiga sõnad, aga mulle tundub küll, et igaüks, kes on korragi üritanud näiteks suitsetamist maha jätta või midagi suurt ja ebameeldivat ära teha, on märganud, et neid tegelasi on seal keha sees siiski vähemalt kaks. No näiteks see, kes tahab halva tujuga šokolaadi õgida, ja see, kes otsustab, kas anda oma isule järele või mitte.

Lihtsuse huvides ja väärt lektüüri parafraseerides nimetan neid kaht tegelast hoopis ahviks ja ratsionalistiks. Ratsionalist on see osa meist, kes keskendub suurele pildile ja teeb pikaajalisi plaane („Treenin iga päev! Loen vähemalt ühe targa raamatu nädalas! Seekord alustan projektiga varem ja lõpetan õigeaegselt!”). Ahv on aga see sell, kelle süül sa magistritöö kirjutamise kõige kibedamal ajal järjest kõik „Buffy” hooajad uuesti ära vaatasid.

Miks ometi? Sa teadsid ju, et tähtaeg läheneb ja et see on väga oluline projekt, mis mõjutab kogu su tulevikku! Aga selles asi ongi. Ahv on üks väga pisike loomake ja pealekauba veel mitte kõige julgem. Ja väga oluline projekt on ühtlasi väga hirmutav. Kui sa nüüd sellega tegelema hakkad ja ebaõnnestud, siis on kõik ju puhta p-p-p-p-pahasti. Mkm, see oleks kohutav. Nii et mida teeb üks väga pisike ahv? Väldib, sest vältimine ja kohesele rahuldusele keskendumine, olgu või süümepiinade hinnaga, on tunduvalt lihtsam kui ebamäärased tulevikuplaanid, mille nimel pealekauba töötada tuleks.

Ideaalis on ahv suurepäraselt ratsionalisti kontrolli all, praktikas on aga nii, et kasvab see lihas, mida treenitakse, nii et kui sina tema dresseerimist igapäevaselt ei harjuta, ei pruugi su jõud ahvi omast lihtsalt üle käia, vähemalt mitte soovitud ulatuses – jätad näiteks suitsu tegemata, aga kodus karjud see-eest lapse peale. (Kas märkasite, kuidas ma siin lõigus sujuvalt unustasin, et tegelikult on ahv ja ratsionalist siiski ühtviisi sina (ja mina)? Seda viga kipun vähemalt mina idealistina mitu korda päevas tegema ja kuna ma usun, et seda teevad ka teised, otsustasin selle mõttekonaruse sisse jätta, sest kus viga näed laita, seal saad sellest ka õppida.)

Illustratsioon: Ave Taavet

Näpunäiteid ahvi dresseerimiseks ja koostööle meelitamiseks on eespool viidatud artiklis kuhjaga, aga olulisim on see, et mida vähem me oma primaatosa eksistentsi endale tunnistame, seda raskem on teda kontrollida. Kui lepime sellega, et ahv on paratamatu osa meie minast, muutub kõik lihtsamaks.

Keha töötab, aga ahv on nõder

Inimene tahab juba kord mõelda, et ta peaks suutma magamata kolm päeva järjest tuupida ning võiks üldse olla juba ammu leiutanud vähiravimi, aga vaata, see ahv on olemas. Olen enda omale Mihkel nimeks pannud, selline ilus nimi. Ja vot Mihkel vajab kaheksa tundi und, sest muidu ta hakkab jonnima ning siis on maru raske produktiivselt tööd teha – keha töötab küll, kraavi kaevaks vabalt, aga vaim on liiga nõder, et end keerulisematele tegudele sundida. Või näiteks tuima trenni võiks spordisaalis teha, aga eneseületus käib üle jõu. Ma pean oma keha mõistlikult toitma, et päeva jooksul ühtlast energiataset säilitada (mis sellest, et Mihkel nõuab kohukest – külmikus ju on kohuke, sa kuradima mõrd, kade oled vä???), ning puhkamine ja mängimine on lihtsalt kohustuslikud, sest mina võin ju sellele kõigele ülevalt alla vaadata (sest tsivilisatsioon ja aated), aga ahv hakkab märatsema, kui ta piisavalt puhkust ei saa – ja proovi sa ise tööd teha või mitte kallima peale karjuda, kui keegi kogu aeg plekk-kruusiga mööda trelle laseb nagu metsaline.

Viimasest lõigust tuli ka välja, kui tihedalt need kolm omavahel seotud on. Kui keha eest hästi hoolitseda, on nii ratsionalistil kui ka ahvil seal mõnus elada. Kui keha pole piisavalt puhanud, ei jaksa ratsionalist tegutseda ja ahvil on vaba voli (ja minul näiteks on nii, et pingeliseks füüsiliseks treeninguperioodiks vajan ma natuke vähem und kui näiteks pingeliseks projektikirjutamiseks, ajutöö nõuab rohkem ressurssi). Sama asi käib teisipidi ka. Kui ahvile piisavalt mängimisvõimalusi pakkuda, tunneb ka keha end paremini. Eriti headel päevadel on ahv ja ratsionalist suisa nii tihedalt seotud, et nad naudivad ühiselt nii tööd kui ka lõbu ja erilist vahet nende vahel nagu polekski.

(Vahemärkuse korras olgu öeldud, et ma olen küll näinud inimesi, kes jätavad esmapilgul mulje, et nemad elavad endaga küll rahulikus harmoonias ja pole Mihklist ega tema sugulastest kuulnudki. Paari on õnnestunud lähemalt tundma õppida ja kõigi puhul on selgunud, et nende ahvidel on lihtsalt teistsugused tsüklid, kukuvad korra aastas jooma või istuvad iga paari kuu tagant nädalakese pimedas toas ega räägi mitte kellegagi. Ma ei ole siiani kohanud absoluutselt mitte ühtegi inimest, kelle isiklik Mihkel istuks tõesti kogu aeg, valge pluus seljas, ja jooks mõtlikult portselantassist teed, näpp püsti. Kui sa ütled, et sinu ahv on küll alati korralikult rihma otsas, siis kirjuta mulle ka, kuidas see käib – ja kui aega üle jääb, siis ole meheks, viska Augeiase tallid ka möödaminnes puhtaks.)

Lepi oma sisemise ahviga!

Kogu selle mõistukõne kokkuvõte on see, et me ei ole täiuslikud. Ja kui me lepime sellega, et me nagunii ei ole täiuslikud, saame hakata arvestama oma ebatäiuse piiridega – olgu peale, mul on siin nüüd see ahv, aga millised piirangud ta mulle seab. Mitu tundi päevas ta jaksab vaikselt istuda, et ratsionalist rahus töötada saaks? Kui palju und ta vajab, et see eelmine number optimaalne oleks? Soovi korral võime isegi küsida, kas neid piire annaks ehk nihutada, ja kui, siis kuidas. Kui laseme lahti täiuslikkuse eeldamisest, on tunduvalt lihtsam end armastada. Me ei pea enam pidevalt läbi rõnga hüppama, et iseenda armastust ära teenida, sest see on baastase. Võib-olla me Mihkliga ei ole veel nii ilusad, targad ja head, kui me olla tahaksime (jah, ma samastasin end taas ratsionalistiga), aga ma armastan meid mõlemat siiski väga. Mihkli kohalt ma pole päris kindel, ta on muutliku meelega ja pealekauba veel laisk overachiever, mis tähendab, et paratamatult tuleb ahvile pidevalt nii piitsa kui ka banaani näidata, et paremaid tulemusi saavutada. Aga mina olen aja jooksul aru saanud, et selline ta meil juba on, nii et parematel päevadel suudan ta ponnistusi päris kenasti muigega kõrvalt vaadata ja meid mõlemat mitme eest armastada.

Kui mahutan oma tihedasse graafikusse Mihkli jaoks väikese meditatsiooni- või jalutuspausi, on ta valmis mõnda aega rahulikult ja vaikselt omaette mängima, nii et ratsionalist saab uue innuga taas igasugu asjade saavutamisele keskenduda. Kui oled endaga rahul, on sellele vundamendile kohe hulga lihtsam uusi torne rajada. Armasta oma ahvi!

Reena Purret on hobietnoloog, blogija, tõlkija ja veel üht-teist. Vabal ajal katsub ta innukalt kive, eriti hea õnne korral üritab isegi mõne otsa ronida. Lisaks harrastab ta innukalt joogat, eriti neid poose, kus saab pea alaspidi olla või jala kaela taha panna. Ning armastab ennast ja teisi. Valikuliselt…

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Ta on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Joonistamise kõrval on tema armastusteks reisimine, kirjandus ja elu veidrad pisiasjad. Loomingus hindab ta absurdihuumorit ja mängulisust.