On tähenduslik, et eesti kirjandusloo ja seega ühtlasi meie kultuurilise emantsipatsiooni verstapostide hulka kuulub üks „tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud” – Eesti esimene alkoholismivastane kirjandusteos, rahvavalgustaja Kreutzwaldi „Wina-katk” (1840).

Eestlased kõrtsis, Eesti Ajaloomuuseum, foto autor Heinrich Tiidermann. Album „Estonica”, etnograafilised fotod 1890ndatest (F 11684/1-321). Originaal: torupillimängija, lito, 1840ndatest, autor Theodor Gehlhaar (museaal G4157).

Alkohol on olnud eesti ühiskonnas probleem ajast aega, ja eks ole ju kurb teada, et näiteks juba lennuka vaimuga Kristjan Jaak Petersoni surmas oli suur osa just viinal. Kreutzwaldi teos, mis on tegelikult šveitslase J. H. D. Zschokke raamatu mugandus, oli kantud Õpetatud Eesti Seltsi valgustuslikust eesmärgist harida maarahvast. Ja Võru kreisiarst Kreutzwald, kes oli ümberkaudseid talupoegi ravides hästi tuttav maarahva eluolu, haiguste ja sotsiaalsete probleemidega, oli sellise eesmärgi täitmiseks kahtlemata õigeim mees – ta suutis kujutada tõepäraselt eesti maarahvast ja külaelu, kus joomine mõjus lõppude lõpuks kogu rahvale sõna otseses mõttes sandistavalt.

Küllap on eestlaste joomisharjumuse taga sajandeid pikk kõrtsikultuur, aga veelgi enam ehk mõisnike komme maksta talupoegadele viinatoopides. Sellele on ebamugav ja isegi õudne mõelda: osa mõisnikke tahtis hoida oma tööjõudu vindisena, sest sõltlast on kerge lõa otsas hoida ja tööloomana pidada.

Kõrts oli tähtis peatuspaik, kus sai puhata ja hobuseid vahetada, aga ühtlasi oli seal võimalus realiseerida mõisa viinaköögi toodangut. Hiljem kui eestlased ostsid talusid välja ning juba arvestatav osa põllumaast liikus maarahva kätte, pidasid ka eestlased kõrtse, mis tõid hästi sisse ja olid ostu- ja müügipaigana esimesed kapitalismi ilmingud feodaalmajanduslikus ühiskonnas.

Teisalt mängisid kõrtsid alates 18. sajandi keskpaigast olulist rolli avalikkuse kogunemiskohana. Seal ei tegeldud üksnes joomise, tantsimise ja rammukatsumise ehk lõbutsemisega, vaid suheldi ka tööde asjus – kaubeldi suveks teolisi ja sulaseid jms – ning tagakambris koostati tsaarile kaebekirjugi ehk teisisõnu arutati ja aeti avalikke, kogukonna ja tärkava ühiskonna asju. Aga hoolimata paljudest positiivsetest aspektidest oli kõrtside kasvav hulk siiski murekoht ja põhjustas talurahvale sotsiaalseid probleeme.

Alates Kreutzwaldi „Viina katkust” sai Eestis alguse ka joomisvastane võitlus, mis oli Euroopas ja lähiriikides – Soomes, Rootsis – juba üsna laialt levinud. See oli seotud seniste agraarsete ja suuresti põllumajandusel põhinevate ühiskondade muutumisega linnastuvateks tööstusühiskondadeks. Toimus üldine moderniseerumine, kus arenev kapitalism ja liberaalne majandusmõte eeldasid uut tüüpi individualistlikku inimest, kes suudab ennast uutes majandusoludes juhtida ja tegutseb ratsionaalselt. Samas tuules edenes ühiskondlik mõte – valgustusideaalide levides laienesid külakoolide võrgustik ja rahvaharidus – ning kui lugemisoskus ja eestikeelsed ajalehed olid lõpuks puhastanud tee eesti avalikkuse sünnile ja suurema hulga inimeste ühiskonda kaasatusele, siis vana aristokraatlik staatuslik kord murenes.

Selles moderniseerumisprotsessis algas meie rahvuslik ärkamisaeg ja seltsiliikumine, kus kultuuriseltside kõrval oli kaalukas roll karskusseltsidel, ning eriti reaktsiooniaastail, kui kultuuriseltsid keelustati, varjus Eesti kultuuriline emantsipatsioon karskusliikumise rüppe.

Aastal 1889 rajas Tori kooliõpetaja Jüri Tilk Eesti esimese karskusseltsi Täht, millega liitus sadakond inimest (eeskujuks Soome noorsoo- ja karskusseltsid). 1903. aastal oli Eestis üle 50 karskusseltsi, mis pidasid vihast võitlust kõrtside ja joomisega – korraldasid üritusi ja loenguid, teatrietendusi ja pidusid ning andsid välja trükiseid.

Ja kõrtsid kadusidki. Tõsi küll, peamine põhjus oli pigem tsaaririigi viinamonopol (1900). Eestis suleti 2400 kõrtsi, ülejäänud jäid tegutsema teemajade ja puhvetitena. Praegu võib näha vaid üksikuid arhitektuuripärle, mis on alles kunagisest võrgustikust – enam kui 3500 kõrtsist.

Kõrtside sulgemise üks tagajärg oli aga see, et polnud enam käepärast kohta, kus maarahvas saaks koguneda ja vabamas vormis suhelda. Traditsiooniline kolmel sambal seisnud külaelu, kus kogukondlik avalikkus sai kujuneda ja ilmneda – kirik, kool, kõrts –, jäi ühest toest ilma. See andis lisatõuke seltsi- ja rahvamajade ehitamisele. Mõte oli ikka selles, et oleks koht, kus kogukond saaks kokku tulla ja pidutseda, tähtpäevi tähistada, laulda, teatrit teha, tantsida – anda oma elule rikastavat tähendust ehk teisisõnu luua oma kultuuri. Ühes kultuuriga tugevnes aga avalikkus, mis omakorda lõi aluse poliitiliseks mobiliseerimiseks. Viimane tegevus eeldas lugemisoskust, haritust ja kainet asjalikkust, sest purjus talupoegadega võib korraldada mässu, ehk revolutsioonigi, kuid purjus talupoegadega ei saa üles ehitada riiklust.

Kui poliitiline enesemääramine vormus riigiks, asuti kohe 1919. aastal kirjanike kongressil (kui vabadussõda veel käis ja toimivat riiki polnudki) nuputama riikliku kunstide toetamise kava üle, mis nägi algusest peale ette, et kirjanikele ja kunstnikele tuleb maksta umbes sama palju palka kui õpetajatele. See on kultuurkapitali sünniloo algus, mis jätkus aastatepikkuse terava aruteluga selle üle, kuidas peaks Eestis kultuuri toetama ja mismoodi kultuurkapitali rahastama. Mille arvel jagada? Kes jagab? Kellele ja kui palju anda? Kes otsustab?

Aga vaieldi, mis vaieldi, 1925. aastal võeti kultuurkapitali seadus vastu ja rahastamisallikateks olid määratud veidral moel just viinamüügi ja tubakatoodete aktsiisimaksud. On omamoodi irooniline, et kui omal ajal võideldi kultuuriga liigse viinavõtmise vastu, siis kultuurkapitali algusest saati on kultuuri rahastatud märkimisväärses mahus just viinavõtust. Rahastamisallikate variante on teisigi, lätlased näiteks otsustasid määrata rongisõidupiletitele protsendi, mille kaudu rahastati sealset kultuurkapitali.

Kuidas siis suhtuda sellesse, et kultuurkapitali rahastatakse 3,5% ulatuses alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning 46% ulatuses hasartmängumaksust? Selle, kas seesugune kultuuri ja alkoholitarbimise seos tuleks asendada, võiks otsustada ühiskondlikus arutelus, sest iseenesest on kultuurkapital suurepärane ja demokraatlik leiutis.

Alkoholism ja muud sõltuvusprobleemid on alati seotud ka sotsiaalsete puudustega, vaesusega, toetava keskkonna ja hariduse puudumisega, nappide eneseteostusvõimalustega. Siit muide läheb otsene ühiskondlik seos huvitegevuste ja kultuurihariduse juurde – on ju kunstiharrastused õnnelikuks tegev praktika ja õnnelik inimene ei lange nii kergesti sõltuvuste küüsi. Seega tasub riigil käsitleda huviharidust ja kunstiharrastusi, osalust kultuuris ja sportimisvõimalusi kui investeeringut rahvusliku andekuse ressurssi, aga mitte kui kulu. Alkoholism võib tabada hättasattunuid, või ka keskmisest loomingulisemaid ja tundlikumaid inimesi, kes oma palanguid või maailmavalu liig sageli tuimestades võivad sõltuvusse langeda.

Teisalt tuleks muuta ka meie ühiskonna suhtumist alkohoolikutesse. Nii väike rahvas nagu eestlased ei tohi kedagi maha kanda. Tuleb julgustada riiki ja eraalgatust looma rohkem ja erinevaid pikemaajalisi rehabilitatsioonikeskusi, millele juurdepääs ei peaks sõltuma üksnes rahakoti paksusest. Seal saaksid inimesed piisavalt aega ja tuge – nii ihu- kui ka hingeabi, et sõltuvusest jagu saada.

Kui suudame luua ühiskonna, kus igaüks tajub end olulise ja väärtuslikuna, siis ma usun, et sõltuvusprobleem väheneb.


Müürilehe tegijad on lehe lugejatele head soovides otsustanud alates septembrikuust lõpetada leheveergudel alkohoolsete jookide reklaamimise. Kuna alkoholireklaam ei ole Eestis veel keelustatud, soovime selle žestiga valitsusele kindlat meelt ja julgust nimetatud seaduse vastu võtmisel, et inimesed saaksid oma tarbimisharjumusi välja kujundada alkoholitööstuse huvidest sõltumatult.