Johannes Säre jätkab pärast aastatepikkust pausi näitusetegevusega ja näitab ennast uuest küljest.
★★★★★★★★★☆
Johannes Säre isikunäitus „Trellid ja redelid” Tartu Kunstimaja suures saalis 16.11.–15.12.2024.
Saali astudes võtab meid vastu Johannes Säre kirjutatud näitusetekst: „Alles siis, kui sain endale selle Makita, tundsin, et olen lõpuks kuhugi kohale või millegi õigeni jõudnud. Kus, miks või millal see trell minu omaks sai, ei ole isegi oluline, sest see oli määratud juhtuma. Ma ei suudaks eales lugeda ette kõiki projekte, asju, hooneid ja kunstiteoseid, mida me oleme koos loonud.”
„Trellid ja redelid” on Johannes Säre esimene isikunäitus pärast seitsmeaastast loomingulist pausi. Näituse keskmes on vahepealne eluperiood kunstinäituste tehnikuna. Installeerimine on mitmetele kunstipraktika kõrval elatusallikaks, lisaks näib see olevat ka elufilosoofia. Kohalikul kunstiväljal on võimekaid tegijaid, kes mõtestavad ümbritsevat oma loometegevuses just läbi installeerija pilgu. Näiteks Johannes Luik loob oma töödes seoseid installeerimisega, jättes nähtavale puitlaastplaadi paljast tekstuuri või maalriteipi, mh on ta võtnud ühe skulptuuri aluseks tehnikule tuttava tolmu kogumise ümbriku. Neeme Külm tõstab esile installeerija järjepidevat tööd, koorides maha aastakümnete jooksul ühtlase lainena näitusesaali seintele kantud värvikihte. Ats Kruusing taasloob ebaõnnestumisi, püüdes oma videoteoses lüüa naela seina haamriga, mille käepidet ja pead ühendab vedru.
Kuigi on mitmeid kunstnikke, kes kaasavad omal moel enda teostesse tehnikuna töötamise kogemust, on „Trellid ja redelid” siiani üks kõige terviklikum ja otsesemalt installeerimisega tegelev kohalik näitus. EKKM, kus Säre kõik need aastad tehnilise juhina töötas, on ideaalne mängumaa isetegijast loojale. Seal ei kardeta mastaapseid projekte, kus tuleb sekkuda ka hoone struktuuri – seinu lammutada, aknaid eemaldada, igas mõttes möllata. Olgugi et Särel oli tema ameti tõttu isiklikus näitusetegevuses passiivne periood, võib muuseumi ennast pidada totaalseks teoseks, kus kunstnik sai enda praktikaga seonduvaid ambitsioone realiseerida.
Johannes Säre loomingus on olnud alati triksterluse element – kunstnik on mänginud vaataja tajuga, tahtes teda justkui ninapidi vedada.
Johannes Säre loomingus on olnud alati triksterluse element – kunstnik on mänginud vaataja tajuga, tahtes teda justkui ninapidi vedada. Ka sel näitusel annab ta aeg-ajalt põhjust muigamiseks, kasutagu ta selleks siis Makita-nimelist bussipeatust Tartu lähistel, kineetilist installatsiooni korduvalt kukkuma kippuva tegelasega või hoolikalt valitud karikatuuri laoruumi seinal.
Näitus mõjub küpselt, kuna kunstnik ei demonstreeri siin kõike „võimatut”, mida ta saaks teha, vaid pöörab pilgu aastatetagusesse aega. See on nostalgia, mida näen meenutustes, kus kunstnik tunneb ära märgid, mis kuulutavad ette tema tööd tehnikuna. Korrates auku seina sisse lõigates varem kasutatud võtet („Sein auguga”, 2012), rõhutab ta taas möödunut; igatsevat pilku võimendab video taustal kõlav ansambli Alphaville lugu „Forever Young”. Võrreldes kunstniku varasema loominguga eristus näitus julguse poolest kogetut sõnastada ja end avada, isegi kui Säre püüab maskeerida oma haavatavust õrna naljafooniga. Näitusel olevad tekstid ühendavad oskuslikult teoseid ning avavad tööde loomisele eelnenud ja järgnenud mõtteid, tõstes esile isikliku kujunemise ja minevikust lahtilaskmise loo.
