21. detsembril kuulutati seekordseks Sadolini kunstipreemia laureaadiks kontseptuaalse fotoga töötav Paul Kuimet. Pöördume siinkohal tagasi Kuimeti esimese olulisema näituse „In Vicinity” juurde ja hindame juba kinnistunud seisukohad veelkord ümber.

Minu lapsepõlve mängumaal Põlvas Ähnioru aedlinnakus on majade ehitus lähenenud surnuaia territooriumile. Kui aastaid tagasi tekitas Ähniorus elevust kalmistumetsa esisele puutumata aasale, surnuaiast kaugemasse nurka ehitatud eramu, mis säilitas kalmistuga sümboolse vahemaa, siis tänaseks on müüki pandud ka nendevaheline puhvertsoon.

Vaadates krunti kirjeldavaid pilte kinnisvaraportaalis, võib tõdeda, et neljast fotost neli suudavad vältida kalmistupoolset vaatenurka, mis hõlmab lapikese perimeetrist vähemalt veerandi. Vaid ühe pildi nurgas on põõsa varjust aimata surnuaia parkla, mida õhtuse hämaruse saabudes aitavad valgustada kalmule toodud küünlad, ning mis surnuaiapühade aegu täitub vaiksete leinalistega.

Paul Kuimeti loomingut ja seda saatvat kriitikat uurides tekkinud tervikpilt tundus mulle sarnane tundmatu maakleri loodud virtuaaltuuriga. Pimetähni kaardistades jõudsin välja algusse, Kuimeti esimesele personaalnäitusele „In Vicinity1. Nähtamatuks, kunstniku loomingu terviklikku analüüsi takistavaks teguriks osutusid näituse alternatiivne kriitika ja olemasoleva kriitika kriitika 2.

„Untitled 4”. Autor: Paul Kuimet

Enim küsimusi tekitavad Kuimeti esimese personaalnäituse interpreteerimisel meetodid, mille kunstnik oma eesmärgi, Tallinna suburbia arenguviljade dokumenteerimise jaoks valinud on.

Kuimet läheneb oma subjektile ei rohkem ega vähem kui seda lubab külasid läbiva autotee serv. Erinevalt samu rööpaid kasutanud Edward Ruschast 1966. aasta Los Angeleses 3 ja Google Street Carist 2007. aasta San Franciscos 4, alustab Kuimet oma sõitu kontseptsiooniga, mis välistab kaadrites igasuguse juhuslikkuse ja nõuab tulemuselt enamat kui pelk fassaadikirjeldus. Kunstnikku saadab tema teekonnal usk, et „lähemal vaatlusel võib see moonutatud maastik paljastada midagi olulist(essential) kultuuri kohta, mis toodab iha sel moel elada” 5.

Fotodele jäädvustatut iseloomustab ehk kõige paremini Pille Epneri tõdemus: „Kuimetil on õigus, et inimeste puudumine piltidelt rõhutab nende tegevuse jälgi keskkonnas” 6. See lause sisaldab lisaks faktile, et tegemist on inimese elukeskkonda kirjeldava fotoseeriaga, veel kaht tõde: inimesi pildil ei ole, ja inimesed on pildil. Üsna komplitseeritud juhtum.

„Why would I want a photograph of this tragedy?”, küsib mees konkskäppadega fotograafilt, kes ilmub uksele müüma fotot tema majast. Stseen Raymond Carveri lühijutust „Viewfinder”, mis kostab helitaustana Kuimeti samanimelisele tööle (2011), on poeetiliseks kirjelduseks noore fotokunstniku suhtele tema varjatud huviobjekti, inimesega.

Kuimet, sekundeerides Carverile ja Peeter Linnapile 7, pakub välja mõtte, et maja ei pruugi olla midagi muud kui vahend, mille üheks peamiseks eesmärgiks on pakkuda inimesele võimalus kodu luua. Ajal, mil kirikutes toimuvad jalgpalliturniiride ühisvaatamised, uuteks naabriteks saavad Europarlamendi saadik ja hulk töötuid tudengeid, ning endise riigivanema maja on uueks koduks skvottijatele 8, tähendab ruumi sidumine kindla ideoloogia, funktsiooni või sotsiaalse staatusega katset ära hoida selle alternatiivseid arenguid. Inimese mittekujutamist Kuimeti fotoseerias võib ühest küljest interpreteerida kui väljakutset redefineerida selle elanik.

„Untitled 9”. Autor: Paul Kuimet

Kunstniku tõenäolisemale intentsioonile aitab aga jälile jõuda „In Vicinity” ainus inimest kujutav foto, „Untitled #15 (Cigarette)”. See on ainuke jäädvustus, mille puhul fotograaf jätab arhitektuurse keskkonna varju ning keskendub maja siluetti lõigatud ruumile. Mehhaaniline fassaadide eemaldamine aga ei aita täide viia soovi jõuda pealispinnast kaugemale. Oma laetud depersonifitseerituses tõmbab fotoga esimese paralleeli Robert Adamsi ikooniline „Colorado Springs, Colorado, 19689 – pilt, mis toetab kontrapostina tervet individualistliku tarbimisühiskonna kriitilist visuaalkultuuri. Teine, mitte vähem tähenduslik assotsiatsioon lähiminevikust tekib Ignition Printi 2010. aasta plakatiga filmile „Buried”, millel tekitatud klaustrofoobilisest elamusest jääb „Untitled #15 (Cigarette)” stseenis puudu vaid paar korrust.

Ööpimeduses illumineerivate, kaetud ja katmata akende pildistamine peegeldab soovi kohtuda mitte inimesega, vaid ideega inimesest. Selle tarbeks käsitleb Kuimet end portreteeritava suhtes automaatselt võõra, ja – liikudes pimeduse varjus – ka nähtamatuna. Majaelaniku ilmumine kaamera ette pööraks „In Vicinitys” lavastatud mängu pea peale. Siluett saaks näo ja eelnevalt püstitatud küsimuste väärtused lööks kõikuma.

Kontseptuaalse kunsti meetod, kus idee pühitseb teostuse 10, nõuab dokumentalistikaga opereerivalt kunstnikult endale silmaklappide seadmist. „In Vicinity” puhul tähendab see nii vaataja kui fotograafi jaoks arvestamist võimalusega, et tegelane kardina taga võib olla sama hästi papist välja lõigatud ja liikuda ruumis vaid mänguveduri mootori abil 11. Soovitus siluetile inimlikku mõõdet atributeerida toidab vaid vaataja eelarvamusi ning tänases üha süvenevat olukorda, kus sõltuvus virtuaalmaailmast tõotab võõrandumist ja füüsilisest reaalsusest distantseerumist.

Näitust tutvustavast pressitekstist 12 ja kunstniku intervjuust Anneli Porriga 13 selgub, et Kuimeti elukeskkonna-uuringute esimest peatükki saatev melanhoolne pildikeel on kunstniku poolt teadlikult kultiveeritud. Viimases pole iseenesest midagi taunimisväärset, ent analüüsides fotoseeriat autori seisundit teadvustamata, võivad selle nähud osutuda vaatajale nakkavaks. Paraku juhtub nii „In Vicinity” ja seda saatva kriitikaga: Kuimeti subjektiivne nägemus transformeerub kriitikas otsustatud negatiivsuseks. Sõnale „valglinnastumine” reageeritakse refleksoorselt ja pooled valitakse kiiresti. Autobiograafiline ja meetodianalüüs unustatakse ning kaadrist kaadrisse liigutakse autoriga jagatud meelsuses. Valglinnastumist kui nähtust kritiseerides hoitakse pilku vaid Kuimeti seatud raamide piires, tuletades meelde juttu jaapanlastest, kel olevat tänaseni säilinud harjumus otsida vaateplatvormide sillutiselt ristikest, mis markeeriks ümbritseva vaate nautimiseks parima koha. 14

„In Vicinity” esteetika, nagu märgivad ka kriitikud, viitab otseselt Uue Topograafia fotograafidele seitsmekümnendate USAs. Kui toona vastandus nende pildikeel radikaalselt nii peavoolu fotograafia sisule kui vormile, siis postmodernismis võib Uue Topograafia esteetikast rääkida pigem kui stiilivõttest. Sisuline ja esteetiline radikaalsus on asendunud harjutatud vastasseisuga liinil meinstriim – alternatiiv, kus kriitikat võib luua tuginemata konkreetsetele andmetele või empiirilistele kogemustele. Nii ei pruugi väited nagu „/-/ Need majad ei suuda kahjuks pakkuda ühtki väärtust, mida uued elanikud otsisid: privaatsust, turvalisust, eripära, ja ilusat loodust./-/” [15], lähtuda Kuimeti fotoseeriast, vaid vastandamisest isikliku, aastate jooksul meedia poolt mällu jäädvustatud suburbia-albumiga.

Vägagi tähenduslik „In Vicinity” kriitikas on fotoseeria maalilisuse rõhutamine, milleni jõutakse reeglina valgust kirjeldades. „Värskelt värvi ja puu järgi lõhnavate uuselamute päikeseliste fassaadide taga luuravad pimedus, varjud, luupainajad ja püüdlikult allasurutud pahed,” [16] manab esimesena silme ette metafüüsilise maalikunsti esindaja Giorgio De Chirico 1914. aasta „Tänava müstika ja melanhoolia”. Suburbias pimeda saabudes liigutakse jäädvustuste õudu kirjeldades fototeooriasse, sest öised kaadrid urbanistlikus keskkonnas tõotavad luua paralleele fotodega kuriteopaikadest. Kuigi hirmu ruumilisuse dekonstrueerimist on eesti fotokunstnikest ette võtnud näiteks Liina Siib [17] ja Karel Koplimets [18], viiakse lugeja kriitikute poolt ikka ja jälle Walter Benjamini igaveste tekstideni fotograafia ja kuriteo seostest [19].

„In Vicinityst” rääkimise retoorika viitab tugeva autorikäekirjaga fotodokumentalistikas märgilisele probleemile: vaataja ei ole suuteline eraldama foto peegeldust selle taga peituvast reaalsusest. Subjektiivsus, millega Kuimet elukeskkonna dokumenteerimisele läheneb, jõuab lõpuks välja seisundifoto piirimaile[20] – isikliku siseilma kaemuseni läbi fotograafilise subjekti.

Vaatamata fotomaterjali taolisele dissonantsile jäetakse kriitikas tööriistad samaks ja „In Vicinity” tõmmatakse sujuvalt sotsiaalpoliitilisse konteksti. Viimase kommentaari lisab kunstnik, köites fotoseeria ühte Mari Laanemetsa tekstiga „Homes in Estonia”[21]. Tervik, milles ühinevad Kuimeti melanhoolia ja Laanemetsa põhjalik, ent vaid olevikku ja minevikku suunatud tekst, viib kahtluseni, et „In Vicinity” käsitlemiseks millegi muu kui ühepoolse seisukohavõtuna ei pruugi valmis olla ka kunstnik ise. Kuvandit, mida fotoseeria valglinna kohta (taas)toodab, ei nähta probleemi vaid paratamatu tõsisasjana. Laenates Linda Hutcheoni sõnu: „on ehk liberaalne uskuda, et igasugune ideoloogia õõnestamine on kasulik ja hea, aga oleks naiivne ignoreerida, et kunst võib vastuvõetud koode sama hästi kinnitada kui segada, ükskõik kui radikaalne selle pealispind ei oleks.”[22]

„Untitled 15 (Cigarette)”. Autor: Paul Kuimet

Erinevalt näiteks Marge Monko „Manufaktuuri langusest”, mis põhimõtteliselt ei pääse Kreenholmi manufaktuuri kurva museaalse monumendina portreteerimast, panustab Kuimeti seeria ometi protsessidesse, mis toimuvad siin ja praegu. Meetod, kus ümbritsev reaalsus taandatakse selle nn tõelist sisu reetvaks mudeliks, ei pruugi juhatada mujale kui eelmise sajandi elukeskkonna kujundajate ideede ning neid saatnud propagandani. Suburbia on eesti kontekstis suhteliselt värske nähtus, ning selle käsitlemine selgepiirilise kuvandiga subjektina halvab juba eos alternatiivseid tulevikuvaateid. Kommunikatsioon, „mille sisuks ei ole juba valmis või valmiv ruum, vaid erinevad perspektiivid selle arendamiseks”[23], jääb taaskord uut võimalust ootama.

„In Vicinityt” kui „silmapiiril olevat”, on kasulik tõlgendada mitte füüsilise või prohvetliku nägemisulatusena vaid piirina, mille seab vaataja mõtete konstrueerimisele foto ise. Nii nagu braille’i tekstid sõrmede all, vajavad ka Kuimeti fotod tajudemassaažist kaugemale jõudmiseks selle eelnevat lahtikodeerimist. Kuimeti viimane näitus „Clouds and waves”[24] lubab, et kunstnik tegeleb oma meediumi tundmaõppimisega pidevalt ka ise. Tahtes jõuda (foto)graafilise maailma mõistmise ja mõtestatud kasutamiseni, on see ainus mõeldav tee. Omaette küsimuseks jääb, mis hetkel hargneb pildilise mõistmise tee magistraalist, mis viib ümbritseva elukeskkonna tervikliku haaramiseni.

07.12.2012, Ateena

1 Paul Kuimet, personaalnäitus „In Vicinity”. Hobusepea galerii, 10.03. – 22.03. 2010
2 Pille Epner, Notes On Paul Kuimet. Estonian Art 1/2011; Elin Kard, pressiteade Paul Kuimeti näitusele „In Vicinity”, 2010, http://www.eaa.ee/hobusepea/eindex.htm; Mari Laanemets, Homes For Estonia. Paul Kuimet, kataloog In Vicinity, 2011; Liina Siib, ”In Vicinity” ehk Mida Me Ostsimegi. Kunst.ee, 2010/1-2 http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=&id=203
3 Edward Ruscha, Every Building on the Sunset Strip, 1966,
4 Esimesed, 25. mail 2007 Google Mapsi Street Viewsse kantud linnad olid San Francisco, Las Vegas, Denver, Miami ja New York. Wikipedia, Timeline of Google Street View, 06.12.2012, http://en.wikipedia.org/wiki/Timeline_of_Google_Street_View
5 Paul Kuimet, tutvustav tekst „In Vicinityle”. Paul Kuimeti kodulehekülg, 06.12.2012 http://www.paulkuimet.com/index.php?/project/in-vicinity/
6 Pille Epner, Notes On Paul Kuimet. Estonian Art 1/2011
7 Peeter Linnapi konkreetne näide on büroohoonetest ja nende töölistest. Peeter Linnap, Pildiline Eesti. Ööülikool, toimetajad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, 2002, http://heli.er.ee/helid/oy/OY2002_Peeter_Linnap_Pildiline_Eesti.mp3
8 Elulised näited, vastavalt Berliini, Tallinna ja Tartu kogemuste põhjal
9 Robert Adams, Colorado Springs, Colorado, 1968. fotoseeria The New West, 1974,
10 Sol Lewitt, Paragraphs on Conceptual Art. Artforum, 06.1967, http://www.tufts.edu/programs/mma/fah188/sol_lewitt/paragraphs%20on%20conceptual%20art.htm
11 Stseen filmiklassikast – Kevin petab pätte. Chris Columbus, Home Alone, 1990
12 Elin Kard, pressiteade Paul Kuimeti näitusele „In Vicinity”, 2010, http://www.eaa.ee/hobusepea/eindex.htm
13 Anneli Porri, Foto ja Vaataja kohalolek. Sirp, 22.12.2011, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13707:foto-ja-vaataja-kohalolek&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3374http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13707:foto-ja-vaataja-kohalolek&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3374
14 Krista Mölder, Alari Hallik, Tomomi Hayashi, kunstnikuvestlus Krista Möldriga. Temnikova & Kasela Galerii, 19.01.2012
[15] Pille Epner, Notes On Paul Kuimet. Estonian Art 1/2011
[16] Elin Kard, kuraatoritekst näitusele „In Vicinity”. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kodulehekülg, 2010, http://cca.ee/webarchive/kuimet/pressiteated/KardInVicinity.html
[17] Liina Siib, personaalnäitus „Gimme Danger”. Tallinna Linnagalerii, 22.04–09.05.2010
[18] Karel Koplimets, installatsioon „Suburbs Of Fear”. kuraatorinäitus „Pimeduskiirus ja teised lood”, Jaakko Niemelä ja Eha Komissarov. Kumu 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii, 08.06– 30.09.2012
[19] Fotograafia ja kuriteo seose kohta vt nt Walter Benjamin, Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul. Kunstiteaduslikke Uurimusi 1-2, 2010, lk 242 (235-255). (viide laenatud: Mari Laanemets, Homes For Estonia. Paul Kuimet, kataloog In Vicinity, 2011)
[20] Tugeva personaalse nägemuse projitseerimisega konkreetsetele keskkondadele on tegelenud mitmed Eesti fotokunstnikud, näiteks Paco Ulman, Krista Mölder ja Arne Maasik
[21] Paul Kuimet, kataloog „In Vicinity”, 2011
[22] Linda Hutcheon, Discourse, Power, Ideology: Humanism And Postmodernism. Postmodernism and Contemporary Fiction, toimetaja Edmund J. Smyth, 1991. lk 109
[23] Andres Kõnno, Kuidas mõista vahendatud ruumi. Ehituskunst nr. 43/44, 2005, http://www.ehituskunst.ee/et/12/4344/andres_konno_kuidas
[24] Paul Kuimet ja Mikko Rikala, näitus Clouds And Waves. Hobusepea galerii, 29.08–10.09.2012